Altar
|
See artikkel räägib ohverdamiskohast; tähtkuju kohta vaata artiklit Altar (tähtkuju) |
Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht, kuhu pannakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele. Altar on ka jumalus(t)e austamise koht. Ka altari rajamine ise ja mõnikord ka altari kaunistamine on jumalus(t)e austamise aktid. Altarid on kasutusel paljudes usundites.
Etümoloogia
Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.–17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast altar, mis arvatavasti on tuletis sõnast altus 'kõrge'.
Altari nimetus on kreeka keeles βημα, ladina keeles ara. Kristliku altari ladinakeelne nimetus on altar, altare, altaria või altarium. Sõna altaria tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari (ara) peale ja mida kasutati altari tule süütamiseks. Samuti tähendas see ara 't ja altaria 't koos.
Eesti muinasusund
Eesti rahvausundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks. Ohverdamiskoha otstarvet on täitnud ka allikad (ohvriallikad; näiteks Suur Siniallikas) ja teised pühad veekogud (näiteks Ahja jõgi), puud (ohvripuud; näiteks Kuremäe ohvritamm).
Budism
Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised, katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt.
Vanakreeka usund
Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198×23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid.
Tuntud on reljeefidega kaunistatud Pergamoni altar 2. sajandist eKr. Selle põhja pindala oli umbes 36×34 m. Pergamoni muuseumis Berliinis on selle vähendatud koopia.
Kristlus
Altar on kristliku jumalateenistuse tähtsaim koht, kus toimub armulaua pühitsemine. See on Jumala kohaloleku ja palve sümbol.
Altar koosneb aluskivile (stipes) asetatud lauast (mensa, lühend ladinakeelsest mensa Domini 'Issanda laud'), millele läänekirikus on hiljem lisatud rikkalike kaunistustega altaripealmik.
Altarilaud on kaetud puhta valge linaga; sellel asetsevad küünlad, rist või krutsifiks, piibel ja lilled. Altar paikneb enamasti alati kiriku idapoolses osas.
Ida- ja läänekirikute vahel kujunes altari ehituse ja kasutuse tavades varakult lahknevus.
Läänekirik
Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja retaablitega, altarimaalide ja altarikujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda, mille peal pühitsetakse armulauda. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks. Suurtes pühakodades on lisaks peaaltarile ka kõrvalaltareid.
Idakirik
Kirikuhoone osa, mis on koguduseruumist eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga, nimetatakse idakirikus altariruumiks või lühidalt altariks. Altariruumis asuvad aujärg ja ohvrilaud. Altari sisustuse eeskujud on paljuski pärit Jeruusalemma templist.
Altarisse pääseb läbi kolme värava (ukse). Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad siseneda ja väljuda ainult preestriks või kuningaks pühitsetud isikud.
Reliikviad
Kiriku pühitsemisel asetatakse altarilaua alla reliikviad. Reliikviateks on pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühitsetud vastavale pühakule ja kiriku nimepäeva (kiriku aastapäeva) peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval).
Kunstiväärtuslikumad altarid Eestis
Eestis on kõige kunstiväärtuslikumad altarid
- Mustpeade Vennaskonna altar
- Niguliste kiriku Antoniuse altar ja endine peaaltar
- Tallinna Püha Vaimu kiriku altar
- Tallinna Issanda Muutmise peakiriku altari ikonostaas
- Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kiriku altari ikonostaas