Buda

 See artikkel räägib üldmõistest; Budapesti ajaloolise linnaosa kohta vaata artiklit Buda (Budapest)
Osa artiklitest teemal
Budism
Tian Tan Buddha kuju Lantau saarel Hongkongis

Buda (sanskriti ja paali keeles buddha 'virgunu'; tiibeti keeles sangs rgyas; hiina keeles 佛 fo; jaapani keeles butsu) on budismis üldmõiste, teadvuse kõrgeimasse seisundisse ehk virgumisse jõudnud inimene, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Budale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund[1]. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse.

Buda võib esineda ka sümbolmõistena, abstraktne aspekti või omadusena, kujuteldavana ka antropomorfselt.

Etümoloogiliselt tuleneb sõna buddha sanskriti verbijuurest budh ('virguma, ärkama')[2] või bujjh (bujjhati, 'see, kes on mõistnud').[3]

Eesti keeles kirjutatakse Buddha suure algustähega siis, kui tegemist on Šākjamuniga. Budade ehk virgunud olendite üldnimetus kirjutatakse väikese algustähega.[4]

Budade kohta kasutatakse mitmeid epiteete, millest olulisemad on nõndaläinu (sanskriti keeles tathāgata), hüvesläinu (sugata), bhagavat ja võitja (jina). Mahajaana suutrates nimetatakse budat 'täielikult virgunuks' (sanskriti keeles samyaksaṃbuddha) ja kõikteadjaks (sarvajña).

Varasemad budad

Vanimates budistlikes tekstides tähistas 'buda' eelkõige budismi rajajat buda Gautamat ja oli tihti pärisnime staatuses. Algselt nimetatigi budaks ilmselt vaid Gautamat, kuid hilisemate käsitluste kohaselt on budasid olnud ka varem ja tuleb ka tulevikus.

Tipitaka varasemates tekstides mainitakse kuut budat, kes on ilmunud enne Gautamat (Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gautama)[5], hilisemates tekstides aga mainitakse juba kahtekümmet nelja[6]. Tipitaka Buddhavaṃsas on toodud 25 buda lood, mille kommentaarid on toodud Jātakaṭṭhakathā sissejuhatavas peatükis.

Tipitakas on mainitud ka tulevast budat Maitrejat. Mahajaanas, eriti Hiinas ja Jaapanis austatakse Budaid, keda peetakse Maitreja kehastuseks.

Budaloomus

Budade paljususe idee tõi endaga kaasa idee budaloomusest ehk budasusest, mis on omane kõigile budadele ja avaldub neis kõigis. Mahajaanas kujunes selle alusel välja igavene ja kõikjalviibiv printsiip või omadus, loomus või olemus, mis võib avalduda mitmesuguste kehastustena, inimestena või muude olenditena. Arenes välja idee, et budaloomus on omane kõigile olendeile.

 Pikemalt artiklis Budasus

Buda loode

Tathāgatagarbha (sanskriti keeles ‘nõndaläinu üsk, nõndaläinu loode’) on mahajaanas mõiste, mis kõige üldisemalt tähendab kõikidele olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks. Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavad meeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus.

Kõik ongi buda

6. sajandil Hiinas kujunenud tiantai koolkonnas jõuti Lootossuutra tõlgendustele tuginedes veendumusele, et igaühel, kõigil olenditel on budaloomus, igaüks võib saada budaks. Veelgi enam, kogu kõiksus on budaloomusega väestatud, kõik toimuv on budaloomuse ilmnemine. Budaloomus on ka mägedel ja jõgedel, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.[7]

 Pikemalt artiklis Tiantai

Pratjekabudad

Pratjekabuda on inimene, kes üksinda omal jõul on jõudnud ülimasse täielikku virgumisse ehk saanud budaks, kuid jääbki üksikuks ega õpeta oma kogemust teistele.

 Pikemalt artiklis Pratjekabuddha

Buda kolm ihu

Mahajaanas, eeskätt sarvastivaada koolkonnas alguse saanud õpetuse kohaselt on budal kolm ihu (sanskriti keeles trikāya; tiibeti keeles sku gsum; hiina keeles 三⾝ sanshen; jaapani keeles sanjin), milleks on seadmuseihu (dharmakāya) ehk õpetus, õndsuseihu (sambhogakāya) ehk mõju ja maine ihu (nirmāṇakāya) ehk kehastus inimkujul, näiteks Šākjamunina.

 Pikemalt artiklis Trikāya

Kujutlusbudad

Mitmetes mahajaana koolkondades, eriti vadžrajaanas, kasutatakse mütoloogilisi budasid antropomorfsete sümbolitena kujustamisel ja neid nimetatakse dhjaanibudadeks. Nendes avalduvad budaloomuse erinevad aspektid.

Iga buda loob oma budavälja, mida mütoloogiliste budade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena, kus puuduvad inimlikud pahed ja kõik on virgunud või virgumas.

 Pikemalt artiklis Dhjaanibudad

Ürgbuda

Mütoloogiliste budade seas on erilisel kohal ürgbuda, kellest lähtuvad kõik teised budad.

 Pikemalt artiklis Ürgbuda

Idamid

Idamid on vadžrajaana budismis antropomorfsed kujustamissümbolid, õndsuseihu (saṃbhogakāya) kujul esinevad budad[8] ehk jumalused, nagu näiteks Chakrasamvara, Kalachakra, Hevajra, Yamantaka või Vajrayogini.

Idam võib samaaegselt tähistada õpetaja meelt, virgunud õpetajate õpetusliini ja teostaja enda meele virgunud loomust.

 Pikemalt artiklis Idam

Viited

  1. ↑ Dzogchen, Choying Rabjam 2004. The Buddha Path. Eugene: Ewam Maya Publications ja Dzogchen Buddha Foundation
  2. ↑ Ida mõtteloo leksikon: Buddha. [1]
  3. ↑ Pali Text Society. Pali-English Dictionary: Buddha.
  4. ↑ Ida mõtteloo leksikon: buddha. [2]
  5. ↑ T.W. Rhys Davids and William Stede, Pali-English Dictionary, lk. 1112.
  6. ↑ Dīpankara, Kondañña, Mangala, Sumana, Revata, Sobhita, Anomadassī, Paduma, Narada, Padumuttara, Sumedha, Sujāta, Piyadassī, Atthadassī, Dhammadassī, Siddhattha, Tissa, Phussa
  7. ↑ Meel ongi Buddha. TLÜ Kirjastus. Tallinn 2013, lk 134. ISBN 9789985587690
  8. ↑ Ida mõtteloo leksikon: Idam [3]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.