Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II

A-10 Thunderbolt II
81st Fighter Squadroni A-10.
Tüüp lähiõhutoetus-, õhutulejuhtimis- ja ründelennuk[1]
Tootja Fairchild Republic[1]
Riik  Ameerika Ühendriigid
Esmalend 10. mai 1972
Võeti kasutusele märts 1977
Hetkeseis teenistuses[2]
Põhikasutaja Ameerika Ühendriikide õhuvägi
Tootmisaastad 1972–1984[3]
Toodanguarv 716[4]
Ühe maksumus 18,8 miljonit dollarit[1]
Meeskond 1[1]
Pikkus 16,16 m[1]
Tiivaulatus 17,42 m[1]
Tühimass 13 154 kg[1]
Maksimaalne stardimass 22 950 kg[1]
Mootor 2 x General Electric TF34-GE-100 turboventilaatormootor[1]
Tippkiirus 833,4 km/h (Mach 0,75)[1]
Reisikiirus 560 km/h (340 meremiili/h)[1]
Lennulagi 13 636 m[1]
Lennukaugus 4148 km (2240 meremiili)[1]
Relvastus
  • 1 x 30 mm GAU-8/A Avenger automaatkahur[1]
  • AGM-65 Maverick & AIM-9 Sidewinder raketid[1]
  • Mk-82 & Mk-84 pommid[1]
Variandid
Video A-10 maandumisest ja õhkutõusmisest Jägala-Käravete maanteel asuval reservlennuväljal 2016. aastal

Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II on Fairchild-Republicult Ameerika Ühendriikide õhuväele (USAF) loodud üheistmeline, kahemootoriline allahelikiirusega ründereaktiivlennuk. Lennukit kutsutakse tihti hüüdnimedega "Hog" ('orikas') ja "Warthog" ('tüügassiga'),[9] kuid selle ametlik nimi tuleneb Republic P-47 Thunderboltist, teise maailmasõja ajal USAF-i kasutatud hävitus-pommituslennukist, mis oli väga efektiivne maismaasihtmärkide hävitamisel.[10]

A-10 põhiline eesmärk on lähiõhutoetuse pakkumine sõbralikele maismaaüksustele, keskendudes eriti soomusmasinate ja tankide hävitamisele. Lennuk võeti teenistusse 1976. aastal ja on siiani ainuke USAF-i lennuk, mis disainiti spetsiaalselt lähiõhutoetuseks.

A-10 pidi olema edasiarendus Douglas A-1 Skyraiderist, mille ühe probleemina toodi välja väikest tulejõudu. Muuhulgas seetõttu disainiti A-10 ümber 30 mm GAU-8/A Avenger automaatkahuri. Lennukikere ehitus lähtub põhiliselt vastupidavusest: elutähtsate süsteemide ja kokpiti kaitseks kasutatakse 540 kg titaansoomust, mis võimaldab lendu jätkata ka märkimisväärse kahju kannatamise järel.

Statsionaarne pardarelv

A-10 Gatling-tüüpi seitsmeraudse 30 mm GAU-8/A Avenger automaatkahuri suue

A-10 on varustatud võimsa statsionaarse seitsmeraudse 30-millimeetrise Gatling-tüüpi automaatkahuriga, mille lasketempo (kadents) võimaldab välja tulistada 4200 soomustläbistavat vaesestatud uraani mürsku või teisi suure plahvatusjõuga mürske minutis. Ühe mürsu kaal võib olla kuni 750 g.

Kahuri ülekuumenemise vältimiseks tulistatakse sellest 2-sekundilisi valanguid. Enamiku kaasaegsete tankide soomuse läbistamise kulu ühe tanki kohta on umbes 10 mürsku. GAU-8 osutus ka täpseks relvaks.

Modifikatsioonid

A-10C Davis-Monthani õhuväebaasis, 2006
  • YA-10A – proovisari. 12 lennukit[11]
  • A-10A – üheistmeline lähitoetus- ja ründelennuk
  • OA-10A – tulejuhtimiseks
  • YA-10B Night/Adverse Weather – öösel ja halva ilmaga lendamiseks mõeldud eksperimentaalne kaheistmeline prototüüplennuk[12]
  • A-10C – programmi "Precision Engagement (PE)" raames moderniseeritud A-10A-d[13]
  • A-10PCAS – Raytheoni ja Aurora Flight Sciencesi väljapakutud, mehitamata A-10 variant DARPA Persistent Close Air Support programmi jaoks[14][15]

Kasutajad

81st Fighter Squadroni A-10
Neli 111th Fighter Wingi A-10-te formatsioon

Ameerika Ühendriikide õhuväe (USAF) ja selle reservüksuste, Air Force Reserve Commandi (AFRC) ja rahvuskaardi lennuvägi (Air National Guard) (ANG) ja USAF-i kasutuses on 283 A-10C lennukit. (2015. aasta seisuga)[16]

 Ameerika Ühendriigid
  • Ameerika Ühendriikide õhuvägi
    • 25th Fighter Squadron (Osana õhuväebaas, Lõuna-Korea)
    • 66th Weapons Squadron (Nellise õhuväebaas, Nevada)
    • 74th Fighter Squadron (Moody õhuväebaas, Georgia)
    • 75th Fighter Squadron (Moody õhuväebaas, Georgia)
    • 354th Fighter Squadron (Davis-Monthani õhuväebaas, Arizona)
    • 357th Fighter Squadron (Davis-Monthani õhuväebaas, Arizona)
    • 422d Test and Evaluation Squadron (Nellise õhuväebaas, Nevada)
  • Rahvuskaardi õhuvägi (Air National Guard)
    • 104th Fighter Squadron (Warfieldi rahvuskaardi õhuväebaas, Maryland)
    • 107th Fighter Squadron (Selfridge'i rahvuskaardi õhuväebaas, Michigan)
    • 163d Fighter Squadron (Fort Wayne'i rahvuskaardi õhuväebaas, Indiana)
    • 190th Fighter Squadron (Gowen Fieldi rahvuskaardi õhuväebaas, Idaho)
  • Air Force Reserve Command
    • 45th Fighter Squadron (Davis-Monthani õhuväebaas, Arizona)
    • 47th Fighter Squadron (Davis-Monthani õhuväebaas, Arizona)
    • 76th Fighter Squadron (Moody õhuväebaas, Georgia)
    • 303d Fighter Squadron (Whitemani õhuväebaas, Missouri)

Endised operaatorid

  • Ameerika Ühendriikide õhuvägi
    • 18th Tactical Fighter Squadron
    • 55th Tactical Fighter Squadron
    • 70th Fighter Squadron
    • 78th Tactical Fighter Squadron
    • 81st Fighter Squadron
    • 91st Tactical Fighter Squadron
    • 92d Tactical Fighter Squadron
    • 343d Tactical Fighter Squadron
    • 353d Tactical Fighter Squadron
    • 355th Tactical Fighter Squadron
    • 356th Tactical Fighter Squadron
    • 358th Fighter Squadron
    • 509th Tactical Fighter Squadron
    • 510th Tactical Fighter Squadron
    • 511th Tactical Fighter Squadron
  • Air Force Reserve Command
    • 706th Fighter Squadron
  • Rahvuskaardi õhuvägi
    • 103d Fighter Squadron
    • 118th Fighter Squadron
    • 131st Fighter Squadron
    • 138th Fighter Squadron
    • 172d Fighter Squadron
    • 176th Tactical Fighter Squadron
    • 184th Fighter Squadron

Viited

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 "A-10 Thunderbolt II" (Inglise keeles). Ameerika Ühendriikide Õhuvägi. 22. september 2015. Vaadatud 22. aprill 2017.{netiviide}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ Trimble, Stephen. "US Air Force may extend Fairchild A-10 life beyond 2028". Flight International.
  3. ↑ Spick 2000, lk 17 & 52
  4. ↑ Jenkins 1998, lk 42.
  5. ↑ Donald & March 2004, lk 9–10.
  6. ↑ Jenkins 1998, lk 63.
  7. ↑ Jenkins 1998, lk 92–93.
  8. ↑ Forrester, Anna (18. september 2015). "DARPA Tests Air-Ground Coordination Function of PCAS System on A-10". ExecutiveGov. Vaadatud 5. mai 2017.
  9. ↑ Axe, David (24. november 2015). "How an ugly, brutally effective warplane won the battle for its future". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. november 2015. Vaadatud 30. novembril 2015.
  10. ↑ https://www.nationalmuseum.af.mil/Visit/Museum-Exhibits/Fact-Sheets/Display/Article/195855/fairchild-republic-a-10a-thunderbolt-ii/
  11. ↑ Donald and March 2004, lk. 9–10.
  12. ↑ Jenkins 1998, lk. 92–3.
  13. ↑ Schanz, Marc V. "Not Fade Away." Air Force Magazine, Juuni 2008. Vaadatud 9. oktoober 2016.
  14. ↑ "Unmanned version of A-10 on way." SpaceDaily.com, 20 February 2012.
  15. ↑ "Darpa Refocuses Precision Close Air Support Effort On Manned Aircraft". Aviation Week, 10 September 2013
  16. ↑ Everstine, Brian. "The battle to kill the A-10". Air Force Times. TEGNA. Vaadatud 7. september 2015.

Bibliograafia

  • Donald, David and Daniel J. March, eds. "A-10 Fighting Warthog". Modern Battlefield Warplanes. Norwalk, Connecticut: AIRtime, 2004. ISBN 1-880588-76-5.
  • Jenkins, Dennis R. Fairchild-Republic A/OA-10 Warthog. North Branch, Minnesota: Specialty Press, 1998. ISBN 1-58007-013-2.
  • Spick, Mike. The Great Book of Modern Warplanes. London: Salamander Books, 2000. ISBN 1-84065-156-3.

Välislingid