Ḩamās

Ḩamāsi lipp

Ḩamās [ha'maas] (araabia keeles حماس 'innukus' või 'jõud'; algne nimetus Ḩarakah al-Muqāwamah al-Islāmiyyah حركة المقاومة الاسلامية 'Islami Vastupanuliikumine') on Palestiina sunniitlik poliitiline ja sõjaline organisatsioon, mis praegu valitseb Gaza sektorit, üht kahest Palestiina territooriumist.[1] [2]

Kuigi Hamāsi peakorter asub Gaza linnas, on ta esindatud ka Jordani Läänekaldal, mida kontrollib aga Palestiina partei Fataḩ. Islamismi ideoloogiliste põhimõtete kohaselt edendab Ḩamās natsionalismi islami kontekstis. Ta on järginud džihaadi poliitikat Iisraeli riigi vastu eesmärgiga rajada islamiriik Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza sektori ühendatud territooriumile.[3]

Alates 1990. aastate keskpaigast on Hamās kogunud Palestiina ühiskonnas populaarsust, pälvides toetust tajutavale korruptsiooni puudumisele oma ridades ja Iisraeli-vastasele hoiakule.[4]

Euroopa Liit, Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Iisrael peavad Ḩamāsi terroriorganisatsiooniks. Ḩamāsi rünnakud Iisraeli tsiviilisikute vastu ja tema teised inimõiguste rikkumised on hukka mõistnud ÜRO Inimõiguste Komisjon, Amnesty International ja Human Rights Watch.

Ajaloost

Hamās loodi sunniitliku rühmitusena, mis kasvas välja Moslemi Vennaskonnast palestiinlaste esimese ülestõusu alguses 1987. aastal (esimene intifāḑah). 1988. aasta augustis avaldas Hamās harta, milles ta määratles end Moslemi Vennaskonnast erinevaks üksuseks ja avaldas soovi luua "islamiriik kogu Palestiinas".[5]

Hamās osales Iisraeli-Palestiina konfliktis 1990. aastate lõpuks üha enam.[6] See oli vastuseisuks Iisraeli ja Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO) vastastikustele tunnustuskirjadele ja Oslo rahulepingule, mille kohaselt Hamāsi rivaal Fataḩ loobus "terrorismi ja muude vägivallaaktide kasutamisest" ning tunnustas Iisraeli, et püüelda lahenduse poole kahe riigi loomiseks. Hamās jätkas aga Palestiina relvastatud vastupanu propageerimist.

Ḩamās on tihedalt seotud Moslemite Vennaskonnaga ja püüab rajada praegusel Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza tsooni alal islami teokraatiat. Ta võtab endale õiguse selle nimel relvadega võidelda ning rajada islamiriik pealinnaga Jeruusalemmas. Üks Ḩamāsi rajajatest ‘Abd al-‘Azīz ar-Rantīsī olevat kord väitnud, et liikumise eesmärk on "kõrvaldada Iisrael maakaardilt". Teise intifāḑah' (al-Aqsā intifāḑah) ajal võttis Ḩamās endale vastutuse enamiku Iisraelis suitsiiditerrorirünnakute eest.

Ḩamās ühines 2005. aastal Palestiina Kairo deklaratsiooniga, mis sõlmiti 12 Palestiina poliitilise ja sõjalise organisatsiooni või liikumise vahel. Deklaratsioonis mainiti õigust rajada Palestiina riik, mille pealinn on Jeruusalemm; täheldati vajadust viia lõpule Palestiina küsimuste üldine reform; rõhutati, et dialoog on ainus vahend kõigi Palestiina rühmituste omavaheliseks suhtlemiseks ning sõnastati tingimused vaherahu sõlmimiseks Iisraeliga.[7]

Teostades siiski kampaaniat relvastatud vastupanu osutamiseks Iisraeli okupatsioonile võitis Ḩamās 2006. aastal esimesed Palestiina parlamendivalimised ning saavutas enamuse Palestiina seadusandlikus nõukogus. Seejärel võttis ta pärast relvakokkupõrget Fataḩiga Gaza sektori oma ainuvalitsemise alla.[8] Erinevalt Fataḩist kinnitab Ḩamās, et Iisraeli olemasolu on ebaseaduslik ning ta lükkab tagasi lahenduse ettepanekud Iisraeli-Palestiina konflikti osas. Ḩamās on läbi surunud muudatused, mis suurendasid islamiseaduste mõju Gaza sektoris.

Parlamendivalimistel sai Ḩamās pisut alla 80-protsendilise valimisaktiivsuse juures 58% häältest. Iisraeli-Palestiina konflikti vahendada püüdvad välisriigid nägid selles suurt tagasilööki. Ameerika Ühendriigid teatasid, et ei tee tegemist Ḩamāsiga, kuni Ḩamās ütleb lahti terrorismi toetamisest ja tunnustab Iisraeli riigi õigust olemasolule. Need nõudmised on otseses vastuolus Ḩamāsi praeguse põhikirjaga. Endine Iisraeli president Moshe Katsav ja endine Iisraeli peaminister Shimon Peres on öelnud, et kui Ḩamās tunnustab Iisraeli õigust olemasolule ja loobub terrorist, tuleks Iisraelil selle organisatsiooniga läbirääkimisi alustada.

Alates 2007. aastast on Ḩamāsil olnud mitu relvastatud konflikti Iisraeliga.[9] Ḩamāsi eesmärgiks on olnud seeläbi luua eeldused Palestiina islamiriigi rajamiseks Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza sektori ühendatud territooriumil, ühtlasi lükates tagasi kahe riigi loomise lahenduse.[10]

16. augustil 2009 teatas Hamasi liider Khaled Mashal, et organisatsioon on valmis alustama dialoogi Barack Obama administratsiooniga, sest selle poliitika on palju parem kui USA endise presidendi George W. Bushi poliitika: "Oleme öelnud, et me oleme valmis tegema koostööd USA või mõne muu rahvusvahelise osapoolega, mis võimaldaks palestiinlastel vabaneda okupatsioonist.[11]

31. jaanuaril 2015 kuulutas Egiptuse kohus Gaza sektoris võimul oleva Palestiina rühmituse Ḩamās sõjalise tiiva (Izz ad-Din al-Qassam Brigades) terroriorganisatsiooniks.

2017. aasta oktoobris allkirjastasid Fataḩ ja Ḩamās järjekordse lepingu leppimiseks. Osaline leping käsitleb Gaza sektorit ja Jordani Läänekallast puudutavaid tsiviil- ja haldusasju.

Aastatel 2018–2019 korraldas Ḩamās igal nädalal reedel Gaza piiril Iisraeliga suured piirimeeleavaldused (nn. suur tagasitulekumarss), milles hukkus vähemalt 183 palestiinlast.[12]

Viimastel aastatel on Ḩamās kogunud Palestiina ühiskonnas üha enam populaarsust ja toetust. 2021. aastal läbi viidud küsitlusest selgus, et 53% palestiinlastest arvas, et Hamas väärib kõige rohkem Palestiina rahva esindamist ja juhtimist ning ainult 14% eelistas Fatahit.[13] ​​2023. aastal läbi viidud küsitlused näitasid, et Hamasi toetus palestiinlaste seas oli umbes 27–31%.

7. oktoobril 2023 alustas Ḩamās Iisraeli vastu ulatuslikku sõjalist kampaaniat nimega "Operation al-Aqsa Flood",[3], mille käigus tulistati Gazast Iisraeli suunas tuhandeid rakette ning sajad rühmituse võitlejad sisenesid Iisraeli territooriumile, kus rüüstati sõjaväebaase, mõrvati tsiviilisikuid ning võeti pantvange. Iisrael vastas sõjaseisukorra väljakuulutamise, oma sõjaväe mobiliseerimise, aktiivse võitluse alustamisega Ḩamāsi vastu kogu Iisraelis ning Gaza linna pommitamisega.

Human Rights Watch teatab, et tsiviilisikute tahtlik tulistamine, valimatud rünnakud tsiviilisikute vastu ning nende pantvangi võtmine on rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt sõjakuriteod.[14]

Ḩamāsi asutajad

  • Sheikh Ḩasan Yūsuf
  • Sheikh Aḩmad Yāsīn
  • Muhammad Jamal al-Natsheh
  • Jamal Mansour
  • Mahmud Muslih
  • Jamil Hamami
  • Ayman Abu Taha

Ḩamāsi terroritegevus

Ḩamāsi liikumine kasutab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Iisraeli riigi juhtide ning Iisraeli elanike hirmutamist massiliste eraisikute vastu suunatud pommirünnakutega. Terrorirünnakute läbiviimiseks kasutab Ḩamāsi liikumine ennast ohverdavaid islamifanaatikuid, kes kinnitades suure lõhkejõuga lõhkekehad enda külge või transportvahendisse, õhivad need rahva kogunemiskohtades.

Ḩamāsi jaoks töötava pommimeistri – Jordaania inseneri freelance terrorist Abdullah Barghouti tehtud lõhkekehadega panid Ḩamāsi enesetaputerroristid toime terroriaktid 2001. aasta juunis Tel Avivi delfinaariumi klubis (Dolphinarium club) ja augustis Jeruusalemmas Sbarro restoranis. Ohvriterohkeim enesetaputerroristi rünnak toimus Netanya hotellile 27. märtsil 2002, milles hukkus 30 ja sai haavata 140 inimest. Rünnakut on nimetatud ka paasapühade veresaunaks, sest see leidis aset juudi paasapüha esimesel õhtul.

Iisraeli sisejulgeolekuametkondade tehtava kõrge kvalifikatsiooniga julgeolekutöö tulemusena on võimalikud terroriaktid Iisraeli riigijuhtide vastu ära hoitud (nt 2001. aastal Shimon Perese vastu)[15],[16].

Lisaks Iisraeli tsiviilisikute ja relvajõudude isikkoosseisu tapmisele on Ḩamās mõrvanud ka Palestiina Iisraeli kaastöölisi ja rivaaliks oleva organisatsiooni Fataḩi liikmeid.[17] Esimese intifada ajal hukati sadu palestiinlasi. Pärast 2006. aastal toimunud konflikti Iisraeliga süüdistati Ḩamāsi Fataḩi toetajate süstemaatilises kinnipidamises, piinamises ja hukkamises, juhul kui neid kahtlustati Iisraelile teabe edastamises. Human Rights Watchi hinnangul sai mitusada Gaza sektori elanikku konflikti tagajärjel sandistatud, piinatud või hukatud.

Rühmituse poolt inimkilpide kasutamine, pantvangide võtmise meetodid, tsiviilelanikkonna vastu suunatud vägivald ning vastaspoole võitlejate ja mittevõitlejate eristuse puudumine on viinud paljud lääneriigid selleni, et nimetada Ḩamās terroristlikuks organisatsiooniks[18], kuigi katsed teda ÜROs selliseks kuulutada on ebaõnnestunud.

Ründerelvad

Kassamraketi jäänused
  • QASSAM1 (115 mm / 5 kg / 4,5 km / Gaza ) (kassam-rakett, vt Qassam rocket ja Palestinian rocket arsenal )
  • ROCKET (107 mm / 18 kg / 8,5 km / Iraan)
  • QASSAM2 (115 mm / 10 kg / 12 km / Gaza) (Kassam)
  • QASSAM3 (115 mm / 20 kg / 16 km / Gaza) (Kassam)
  • ROCKET (122 mm / 18,4 kg / 30 km / Iraan)
  • S-40 (? / ? / 40 km / Gaza)
  • FAJR-3 (240 mm / 90 kg / 43 km / Iraan)
  • S-55 (? / ? / 55 km / Iraan)
  • M75 (120 mm / ? / 75 km / Iraan)
  • FAJR-5 (333 mm / 175 kg / 75 km / Iraan)[19]

Sõja ajal Iisraeliga aastatel 2008–2009 kasutas Hamas 122,4 mm kaliibriga BM-21 Grad rakette, mille lennuulatus oli 20 km kuni 40 km ja lõhkepea 30 kg, samuti 9M133 Kornet tankitõrjerakette.[20] 2012. aastaks oli Hamas välja töötanud Fajr-5 raketi versiooni, mis oli võimeline jõudma Tel Avivi.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Kear, Martin (2018). Hamas and Palestine: The Contested Road to Statehood. Routledge.
  2. ↑ Heebrea keeles on sarnase kõlaga sõna ḥāmās (חמס), mis tähendab "vägivalda", tegemist on foneetilise sarnasusega.Journey into Islam: The Crisis of Globalization. Ahmed, Akbar (2007), Brookings Institution.
  3. ↑ 3,0 3,1 What You Need to Know About the Israel-Hamas Violence. Byman, Daniel; Palmer, Alexander (October 7, 2023).
  4. ↑ finds dramatic rise in Palestinian support for Hamas. AP News. Retrieved October 9, 2023.
  5. ↑ Kabahā, Muṣṭafá (2014). The Palestinian People: Seeking Sovereignty and State. Lynne Rienner Publishers, Inc.
  6. ↑ Afghanistan in Palestine. by Zvi Bar'el, Haaretz, July 26, 2005.
  7. ↑ Seurat, Leila (2019). The Foreign Policy of Hamas. Bloomsbury Publishing.
  8. ↑ Davis, Richard (2016). Hamas, Popular Support and War in the Middle East: Insurgency in the Holy Land. Routledge.
  9. ↑ Israel and terrorism: assessing the effectiveness of Netanyahu's "combating terrorism strategy" (CTS). Israel Under Netanyahu: Domestic Politics and Foreign Policy.
  10. ↑ May, Tiffany (October 8, 2023). "A Quick Look at Hamas". The New York Times.
  11. ↑ ["https://www.jpost.com/Middle-East/No-R-Shlomo-construction-for-2-yrs Mashal: Hamas can speak with Obama.] The Jerusalem Post. Retrieved August 17, 2009.
  12. ↑ Report of the independent international commission of inquiry on the protests in the Occupied Palestinian Territory. Human Rights Council February 25, 2019
  13. ↑ Poll finds dramatic rise in Palestinian support for Hamas". AP News. Retrieved October 9, 2023.
  14. ↑ Israel/Palestine: Devastating Civilian Toll as Parties Flout Legal Obligations. Human Rights Watch. October 9, 2023.
  15. ↑ Hamas founder's son helped Shin Bet foil attack on Peres haaretz.com, 25. veebruar 2010
  16. ↑ Son of Hamas spied for Israel
  17. ↑ "Fatah, Hamas gunbattles kill 7". Toronto Star. October 1, 2006.
  18. ↑ Erlanger, Steven (October 9, 2023). "Attack Ends Israel's Hope That Hamas Might Come to Embrace Stability". The New York Times.
  19. ↑ 17. mai 2021, List of All Hamas Rockets That Were Fired into Israel
  20. ↑ Sabry, Mohannad (2015). Sinai: Egypt's Linchpin, Gaza's Lifeline, Israel's Nightmare. American University in Cairo Press.

Välislingid