Käitumuslik rahandus

Käitumuslik rahandus on käitumusliku ökonoomika aladistsipliin, mis uurib finantsotsuste tegemise protsessi ebakindluse ja riski tingimustes, võttes arvesse inimeste irratsionaalset käitumist [1].

Mudel Homo Economicus (lad. "majandusinimene", "ratsionaalne inimene"), mis on sõnastatud 17. sajandil, põhineb indiviidi majanduskäitumise ratsionaalsusel, mille eesmärgiks on maksimaalse tulemuse saavutamine minimaalsete kuludega piiratud ressursside tingimustes [2]. Sellele käitumismudelile on üles ehitatud enamik klassikalisi finantsteooriaid. 1950. aastate alguses pakkus majandusteadlane Herbert Simon välja piiratud ratsionaalsuse idee vastandina Homo Economicus mudelile ning hakkas kujunema käitumisökonoomika [3]. Uues irratsionaalses käitumismudelis baseerub inimene mitte ainult oma mõistusel, vaid ka psühholoogilistel omadustel [4].

Alates 1960. aastatest on psühholoogid Amos Tversky ja Daniel Kahneman uurinud seoseid psühholoogiliste otsustusmudelite ja ratsionaalse käitumise majanduslike mudelite vahel. Tänu sellele uurimistööle on majanduses tekkinud uus suund, mida nimetatakse käitumisrahanduseks [5]. Teadusena tekkis käitumuslik rahandus 1985. aastal pärast Werner De Bondti ja Richard Taylori artikli "Kas aktsiaturg on ülereageeritud?" avaldamist ajakirjas Journal of Finance [6] ning Hersh Shefrini ja Meir Statmani artikli «Eelsoodumus müüa võidetud aktsiaid liiga kiiresti ja hoida kaotajaid liiga kaua: teooria ja tõendid» [7] [8].

Kuna käitumuslik rahandus on distsipliin, mis arvestab sotsiaalsete, emotsionaalsete ja kognitiivsete tegurite mõju majandusotsuste tegemisele, rakendatakse käitumusliku rahanduses kõiki sotsiaalteaduste teadmisi. Kõigist sotsiaalteadustest on kõige olulisemad psühholoogia ja sotsioloogia [9].

Käitumusliku rahanduse arendamisel on läbi viidud palju eksperimente ja välja töötatud palju teooriaid, mis kirjeldavad finantsotsuseid mõjutavaid käitumuslikke tegureid.

Ankurdamise efekt tekib, kui inimene keskendub ja koondab oma tähelepanu teatud detailidele teiste kahjuks. Näiteks finantsturgudel “kui investoritel ei ole paremat informatsiooni, siis toetuvad nad aktsiate hindade ajaloole teatud kindla aja või lühikese aja jooksul ning ei võta arvesse minevikus toimunud hinnamuutusi" [10].

Karjakäitumist on määratletud, kui inimeste rühma mõju selle rühma konkreetsetele liikmetele. Sellest tulenevalt on loomulik, et inimene käitub grupis teist moodi kui muidu, alludes kollektiivsele meelele. Tänaseks on mõned uuringud näidanud, et just karjakäitumise efekti tõttu toimuvad järsud hinnamuutused, kui turg saavutab oma maksimum- ja miinimumväärtused [11].

Vale ettekujutuse efekt seisneb selles, et inimesed tajuvad saadud infot erinevalt ja oskavad teha erinevaid järeldusi [12].

Efekt, mis kirjeldab olukorda, kui subjektiivne hinnang enda oskustele, kvalifikatsioonile, professionaalsusele jne ületab objektiivse hinnangu [13].