Kõrts

Kolu kõrts

Kõrts on söögi- ja joogikohana, külakogukonna kooskäimiskohana, ajalooliselt ka teeliste peatus- ja ööbimiskohana kasutatava hoone ning asutuse nimetus.[1]

Sõna

Ajalooline kõrtsihoone Valgevene postmargil (1999)

Sõnatüve "kõrts" kasutati teadaolevalt juba 11. sajandil Bulgaarias, kus кръчма tähistas veini ja raki müügikohta (tänapäeva bulgaaria keeles tähendab tegusõna къркам "jooma").[2] Kõrtsi kohta käiv sõna on sarnane ka teistes slaavi keeltes, näiteks крчма serbohorvaadi keeles, karczma poola keeles ja корчма vene keeles. Eesti sõna "kõrts" tuleneb samast allikast, kuid on muganemisel lühenenud. Sõna slaavi päritolu näitab ka samast tüvest laenatud tuletis kõrtsmik, kus m on säilinud.[1]

Eesti keelest on omakorda edasi laenatud baltisaksa Körts ('kõrts'), liivi kõŗtši- liitsõnas kõŗtšipǟva ('vastlapäev') ja soome murdesõna kortsi ('kõrts').[1]

Ehkki kõrtsiks nimetatakse mitmeid Eesti joogi- ja toitlustusasutusi tänapäevalgi, peetakse sõna "kõrts" pigem vanapäraseks ning valdavalt kannavad samalaadsed kohad nüüdseks muid liigimääratlusi, nagu restoran, baar või pubi. Tänapäeva eesti keeles ei eristata enam selgelt lähedasi vanapäraseid nimetusi nagu kõrts, trahter, tavern, söögimaja ja ka võõrastemaja, mis tekitab võõrkeelsete terminite tõlkimisel segadust.

Eesti kõrtside ajalugu

Hargla kõrtsihoone

Vanim teade kõrtsist Tallinnas pärineb aastast 1280, maakõrtsist Eestis aga 15. sajandist.[3] Ordumeistrid ja piiskopid rajasid kõrtse losside ja turukohtade juurde, teede sõlmpunktidesse ning suurematesse asulatesse.[3] Algul müüdi neis ainult õlut, viina hakati laialdasemalt müüma alles 18. sajandil.[3]

Kõrtsihoone, 1842. Elizabeth Eastlake (Elizabeth Rigby)

17. sajandi lõpul oli Eestis peaaegu igal mõisal oma kõrts, mõnel ka mitu.[4] Linnakõrtse võis sel ajal olla vähemalt 500. Näiteks Narvas oli Rootsi ajal 147 kõrtsi.[4]

Kõrtside hiilgeaeg praeguse Eesti aladel oli 19. sajandil: 1895. aastal oli Eestimaa kubermangus 1448 kõrtsi ja ligikaudu sama palju ka Liivimaal.[4]

1900. aasta paiku suleti maakõrtsid Eesti- ja Liivimaa kubermangus viinamonopoli seaduse tõttu. Hooneid hakati kasutama viinapoodide, einelaudade, seltsimajade jms jaoks.[3]

Kõrtsiarhitektuur Eestis

Viitna kõrtsihoone

Eesti varasemad kõrtsihooned ehitati rehielamute eeskujul. Kõrtsis oli avar tall, sellest kitsam kerisahjuga kõrtsituba ning selle taga ja otsas kambrid.[3] Suuremas maanteekõrtsis oli kambreid rohkem, kahhelahjuga kõrtsitoas ja kambrites olid klaasaknad, kõrtsitoa ees sammastega ulualune, tallis köögi ülesannetes roovialune.[3] 18.–19. sajandil arenes välja kogu Baltikumile iseloomulik väga pikk (30–50 m), kõrge kelpkatusega hoone, mille kõrtsitoa ees oli lai kividega sillutatud sammasulualune ja ühes või mitmes otsas tall.[3] Harilikult asusid hoone keskel esik, ka mantelkorsten-köök, sellest paremal talupoegade kõrtsituba, vasakul paar saksakambrit, taga kõrtsmiku eluruumid ja letikamber.[3]

Kõrts kui ühiskondlik hoone

Eesti talumehed kõrtsis (Oskar Hoffmann, 1899)

Eestis peeti kõrtsi eelkõige talupoja joomapaigaks.[4] Talurahval oli kõrts kiriku kõrval üks väheseid kokkusaamise kohti, enamasti käisid seal mehed.[4] Kõrtsis peeti ka suuremaid pidusid.[4] Kõrtsi kõrval olid sageli külakiiged ja tuleplatsid.[4]

Kõrtsilaua tagant said alguse mitmed talurahvarahutused, näiteks Atla-Eeru kõrtsis korraldati 1858. aasta Mahtra sõda.[4]

Kõrtse on kujutatud paljudes eesti kirjandusteostes (Anton Hansen Tammsaare, Eduard Vilde) ja kunstis (Oskar Hoffmann, Andrus Johani), kuid ka teistes žanrites. Kõrtsiteema on olnud tähtsal kohal ka näiteks Madalmaade maalikunstis (Johannes Vermeer).

Kõrtsis pakutavad joogid ja söögid

Viina kangus oli kõrtsis 50% vol. Viina müügiks kasutati tembeldatud vasknõusid: toopi, pooltoopi ja kortlit.[viide?]

Kõrts Eesti kirjanduses

Kõrtsi (trahter) on 19. sajandi eestikeelses proosakirjanduses kujutatud kohana, mis on küla sotsiaalse elu keskpunkt ning kuhu minnakse suhtlema ja meelt lahutama. Sotsiaalset läbikäimist saadab alkoholi tarbimine; pruugitakse mitmesuguseid alkohoolseid jooke, peamiselt õlut ja viina. Kõrtsis lahatakse enamasti päevakajalisi teemasid, räägitakse külauudiseid, levitatakse kuulujutte või kakeldakse. Kõrtsi kujutatakse lärmaka paigana, kus on „kogu maailma kära“ ja kus „inimesed tunnevad end nagu laadaplatsil“[5].

Olulise tegelasena tõuseb juttudes esile kõrtsmik (kõrtsipapa), keda kirjeldatakse kui kõiketeadjat inimest, kellelt saavad vajalikku informatsiooni nii külainimesed kui ka võõrad. Tavapärane kõrtsikülastaja on tööst kurnatud talupoeg, kes pärast tööpäeva lõppu kõrtsi puhkama läheb ja kes lahutab oma meelt kaardimängu või rüselemisega. Naisi kõrtsiruumides enamasti ei kohta[6]. Naistega seotud kõrtsiseiku on juttudes harva mainitud. Samas, kui naine juba on kõrtsikülastaja, siis kujutatakse teda äärmiselt alkoholilembesena. Kuigi kõrts on talupoegade hulgas populaarne koht, siis kõrtsi ja kõige sellega seonduva maine on kehv. Tihti on kõrtsi ja kirikut kirjeldatud kui teineteise vastandit: see, kes kirikus käib, ei käi kõrtsis, kõrtsikülastajad omakorda ei käi kirikus. Kirikurahvas peab kõrtsirahvast patuseks ja kõrtsirahvas peab kirikurahvast naeruväärseks. J. V. Jannsen kirjutab: „Kus kõrts ja viin võõras, on jumalasõna tuttav ja armas“[7]. Arvatakse, et kõrtsmikuga seotud isikud (nt perekonnaliikmed) toovad häda kaela, kõrts ise on aga pattude pesapaik, „uskmata maailma laste pimeduse teenistus“[8].

Nagu mitmetes juttudes mainitakse, asub kõrtsihoone enamasti maantee või tee lähedal, hoones on enamasti suurem kõrtsituba külaliste jaoks ning mõned väiksemad toad kõrtsmikule ja tema perekonnale. Peale selle kuuluvad kõrtsi juurde ka mõned kõrvalhooned. Mõnel juhul kirjeldatakse kõrtsihoonet, mis on väga viletsas seisus ega pea vahelduvatele ilmastikuoludele vastu.[9] Hoone seinad on lubjatud, toas on ahi ning muud kõrtsiga seonduvad esemed: vaat, pudelikorv, toobid ja plekkmõõdud.

19. sajandi eesti kõrtsi on kirjeldatud ka järgmistest teostes:

Kuulsaid Eesti kõrtse

Altja kõrts

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 kõrts, Eesti etümoloogiasõnaraamat
  2. ↑ Геров, Н. Речник на българския език с тълкуване на речите на български и на руски: в 2 т. — Пловдив, 1897.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Eesti rahvakultuuri leksikon, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. 2000
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Piret Õunapuu. Kõrts kui kohtumispaik Sirp, 12.04.2002.
  5. ↑ Jannsen, Johann Woldemar. „Uus variser ehk Ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla“. Tartu: Loodus, 1926, lk 8–9.
  6. ↑ Jannsen, Johann Woldemar. „Uus variser ehk Ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla“. Tartu: Loodus, 1926, lk 28.
  7. ↑ Jannsen, Johann Woldemar. „Uus variser ehk Ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla“. Tartu: Loodus, 1926, lk 34.
  8. ↑ Jannsen, Johann Woldemar. „Uus variser ehk Ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla“. Tartu: Loodus, 1926, lk 8–11.
  9. ↑ Kreutzwald, Friedrich Reinhold. „Viinakatk“. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 10.

Välislingid