Lombardia-Veneetsia kuningriik

Regno Lombardo–Veneto
Königreich Lombardo–Venetien
Österreichisches Italien
Lombardia-Veneetsia kuningriik

1815–1866
Lipp
Vapp
Kuningriigi kontuurid aastal 1852, kantud tänapäevastele piiridele.
Valitsusvorm monarhia
kuningad Franz I (1815–1835)
Ferdinand I (1835–1848)
Franz Joseph I (1848–1866)
Pealinn Milano ja Veneetsia (1815–1859)
Veneetsia (1859–1866)
Religioon katoliku kirik
Pindala 46 782 km²
Rahvaarv 4 671 000 (1852)
Riigikeeled itaalia, saksa
Eelnev Järgnev
Itaalia kuningriik (Napoleoni) Itaalia kuningriik (1861–1946)
Lombardia ja Veneetsia ning kuningriigi peamised linnad.

Lombardia-Veneetsia kuningriik loodi Viini kongressil, tunnistades Habsburgide-Lotringite õigusi Lombardiale ja endisele Veneetsia vabariigile pärast aastal 1805 väljakuulutatud Napoleoni Itaalia kuningriigi kokkukukkumist. Kuningriiki valitsesid keiserliku õukonna poolt nimetatud asekuningad ning residendid Milanos ja Veneetsias.

Ajalugu

Viini kongress ühendas Lombardia (mida Habsburgid olid valitsenud alates 16. sajandist ja perekonna Austria haru aastatel 1713–1796) ja Veneto (mis oli olnud Austria võimu all hooti aastast 1797) territooriumid üheks üksuseks Habsburgide-Lotringite võimu alla.

Halduslikult koosnes kuningriik kahest sõltumatust valitsusest mõlemas osas. Lombardiasse kuulusid Milano, Como, Bergamo, Brescia, Pavia, Cremona, Mantova, Lodi-Crema ja Sondrio provintsid. Veneetsiasse kuulusid Veneetsia, Verona, Padova, Vicenza, Treviso, Rovigo, Belluno ja Udine provintsid.

Lombardia-Veneetsia kuningriiki valitses esiteks Franz I aastast 1815 kuni oma surmani aastal 1835. Ferdinand I valitses aastatel 1835 kuni 1848. Ta oli Milanos 6. septembril 1838 viimane kuningas, kes krooniti Lombardia raudkrooniga. Kroon viidi hiljem, pärast Lombardia kaotamist aastal 1859 Viini, kuid tagastati Itaaliale pärast Veneetsia kaotamist aastal 1866.

Pärast rahvarevolutsiooni 22. märtsil 1848 (Milano viis päeva) põgenesid austerlased Milanost, millest sai Governo Provvisorio della Lombardia (Lombardia ajutise valitsuse) pealinn. Järgmisel päeval tõusis ka Veneetsia austerlaste vastu üles, moodustades Governo Provvisorio di Venezia (Veneetsia ajutise valitsuse). Austerlased sisenesid pärast Sardiinia vägede võitmist Custoza lahingus (24.–25. juuli 1848) Milanosse (6. augustil) ja Veneetsiasse (24. augustil 1849) ning taastasid Austria võimu.

Franz Joseph I valitses kuningriiki selle ülejäänud eksisteerimise ajal. Tema noorem vend Maximilian (kellest hiljem sai Mehhiko keiser) teenis aastatel 1857 kuni 1859 Milanos tema asekuningana.

Lombardia annekteeriti äsjaloodud Itaalia riiki aastal 1859 Zürichi rahuga pärast Itaalia teist iseseisvussõda; Veneetsia loovutati Itaalia kuningriigile aastal 1866 pärast Austria-Preisi sõda Praha rahuga.

Valitsejad

Asekuningad

Lombardia kubernerid

  • Heinrich von Bellegarde 1814–1816
  • Francesco Saurau 1816–1818
  • Giulio Strassoldo di Sotto 1818–1830
  • Franz Hartig 1830–1840
  • Robert von Salm-Reifferscheidt-Raitz 1840–1841
  • Johann Baptist Spaur 1841–1848
  • Maximilian O’Donell von Tyrconell 1848 (kohusetäitja)
  • Felix von Schwarzenberg 1848
  • Franz Wimpffen 1848 (kohusetäitja)
  • Alberto Montecuccoli-Laderchi 1848–1849 (kohusetäitja)
  • Karl Borromäus Philipp zu Schwarzenberg 1849–1850 (kohusetäitja)
  • Michele Strassoldo-Grafenberg 1851–1857 (tiitliga Lombardia leitnant)
  • Friedrich von Burger 1857–1859

Veneetsia kubernerid

  • Peter Goëss 1815–1819
  • Ferdinand Ernst Maria von Bissingen-Nippenburg 1819–1820
  • Carlo d'Inzaghi 1820–1826
  • Johann Baptist Spaur 1826–1840
  • Aloys Pállfy de Erdöd 1840–1848
  • Ferdinand Zichy zu Zich von Vasonykeöy 1848 (kohusetäitja)
  • Laval Nugent von Westmeath 1848–1849 (sõjaväeline kuberner)
  • Karl von Gorzowsky 1849
  • Stanislaus Anton Puchner 1849–1850
  • Georg Otto von Toggenburg-Sargans 1850–1855
  • Kajetan von Bissingen-Nippenburg 1855–1860
  • Georg Otto von Toggenburg-Sargans 1860–1866 (teist korda)

Kuningad