Mina
|
See artikkel räägib üldisest mina mõistest psühholoogias ja filosoofias; Freudi mõiste kohta vaata artiklit Ego; laulja kohta vaata Mina (laulja) |
Mina (ise) on inimese subjektiivse eneseteadvuse fenomen, enesepeegeldus tema meeles. Kui inimene räägib endast, siis kasutab ta sõna „mina“, ja kui teistest inimestest, siis sõna „tema“ või „sina“.
Mina võimaldab inimesel kogeda end oma füüsiliste ja psüühiliste seisundite subjektina, kogeda enda terviklikkust ning säilitada samasus endaga läbi aja. Mina kujunemiseks peab inimene eristama end keskkonnast – see toimub tegevuse ja suhtlemise käigus. Muutes välismaailma ja suheldes teiste inimestega, eristab subjekt mina mitteminast ning kogeb enda mittesamasust teiste objektidega. Kujunevad minapilt ja mina-käsitlus, mis moodustab isiksuse tuuma.
Haigusseisundi skisofreenia puhul inimese eneseteadvus lõhustub ning sellesse ilmub mitu erinevat mina(teadvust), millega kaasneb erinev näoilme, kõneviis ja käitumine.
Mina käsitlus
Mina psühholoogide käsitluses
William James (1842–1910), ameerika funktsionalistliku psühholoogia rajaja märkis, et inimese mina ehk ise (ing. self) on seotud tema füüsilise kehaga, kuid väljendub tema enesetaju katkematus voos. Mina materiaalse keha kaudu on see seotud esivanemate, perekonnaliikmete, tutvusringkonna ja materiaalse varaga. Sotsiaalne minateadvus väljendub suhetes teiste inimestega, üldistes käitumismudelites ja ühiskondlikes rollides, mida me tahtlikult või tahtmatult täidame. Erinevalt materiaalsest kasutab see mina erinevates olukordades erinevaid maske ning on ajas muutuv. Mina vaimse olemuse määrab tema isiksuslik alge, sest sellest lähtuvad tema tunded, mõtted, tähelepanu ja tahe.[1]
Carl Gustav Jung (1875–1961), šveitsi psühholoog uuris inimese sisemist identiteeti, mille arhetüüpi märkis ta sõnaga Ise (Selbst). Ta pidas ise’t inimese sisemiseks teejuhiks ja kirjeldas seda järgmiselt: „Ise valgustab egot. Me teame üht-teist Ise’st, ent samas ikkagi ei tea ka... Hoolimata sellest, et me saame Ise’lt teadvuse valguse ja teame oma valgusallikat, ei tea me, kas see asub just nimelt teadvuses... Kui Ise tuleneks täielikult kogemusest, piirdukski ta kogemusega, samal ajal kui tegelikult on see kogemus piiritu ja lõputu...“.[1]
Jung vastandas ise’le persona’t (lad k mask). See on inimese „avalik nägu“, mida ta kasutab mulje loomiseks teistes inimestes ning oma sisemina varjamiseks. Persona ilmneb sotsiaalsetes rollides, mis on elus toimetulekuks olulised. Kuid ülemäärane keskendumine eneseteostusele Persona tasandil ja lõtvunud sidemed oma Ise’ga võib tekitada olukorra, milles inimene muutub pealiskaudseks ja võõrandub oma tegelikust olemusest. Enda- ja inimesetundmise teebki raskeks sise-mina ja maski segiajamine.
Carl Rogers (1902–1987) ameerika humanistlik psühholoog käsitles inimest fenomenoloogiliselt. Ta leidis, et iga inimene loob oma koordinaadistiku ning mõtleb omamoodi, kogeb vaid talle osaks saavaid tundeid ning unistab või arutleb just talle omasel viisil. Ta väitis, et ükski inimene ei peaks kartma, alahindama või häbenema oma sisemaailma erilisust, sest just selles peitub tema suurim väärtus. Meil kõigil on vaba voli määratleda ja mõtestada oma elulisi tähelepanekuid ja kogemusi subjektiivselt. Püüd samastuda teistega ning võtta üle nende mõttemallid ja tunded kahjustab meie eneseteostuse võimalusi ja võtab meilt võime tunda elust rõõmu.
Mina on Rogersi järgi organiseeritud, kontseptuaalne geštalt, mis kätkeb subjekti omadusi ja selle suhteid teiste inimeste ja elu teiste aspektidega, aga ka neid suhteid hindavate väärtuskujutlustega. Mina on inimese identiteedi ankruplats: ehkki elukogemused, maailma, enda ja teiste inimeste tõlgendused, hoiakud ja väärtusarusaamad elu jooksul muutuvad, püsib mina esialgne geštalt samasena.
Mina hõlmab omadusi, mida inimene arvab enesele juhtivaiks, olemuslikeks. Siia kuuluvad ka arusaamine oma rollirepertuaarist, sellest, milliseid ja kui kõrge staatusega rolle subjekt elus etendab ja kui edukalt ta oma rollidega toime tuleb. Minakontseptsiooni väga oluliseks osaks on see, kuivõrd kellegi reaalmina (kes enda meelest ollakse) on kooskõlas eneseideaaliga ehk ideaalminaga (kes ihatakse olla). Suur ebakõla nende kahe mina vahel, eriti kui see enda teadvustamata maha surutakse, tekitab sisepingeid, ärevust, neuroose.
Mina ise käitumist otseselt ei reguleeri, ta vaid koondab inimese teadvustatud kogemuse põhiosa. Samas on oma minatunnetusel väga oluline kaudset käitumist kujundav osa. Raske konflikt mina-arusaamas (reaal- ja ideaalmina suur kaugus teineteisest) või mina-integratsiooni (mina-aspektide ühtekoondamine) madal tase võtab inimese käitumiselt sihipärasuse, meelekindluse ja kahandab selle kohanemisvõimet. Mina on tõlgendatav ka spetsiifilist liiki teadvustatud taju ja kogemusena. Tekib loomulik küsimus, kas minal on vastupeegeldus ka inimese teadvustamata sfääris. Rogersi järgi pole mina alateadlik tõlgendamine teaduslikule uurimisele kättesaadav, seega pole selle probleemiga mõtet tegelda.[1]
Mina religioosses käsitluses
Mina budistlikus käsitluses
Budism on seisukohal[viide?], et oma mina, individuaalsuse, subjektiivsuse, erilisuse manifesteerimine pole kuigi taibukas tegevus. Individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili – hajus, püsitu, tinglik. Buddha õpetuse järgi on oma mina (laiemalt üldse oma individuaalsuse) väärkäsitus ning inimliku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid. Budistlikes ürikuis[viide?] on palju juttu sellest, mida mina ei ole. Näiteks pole see ei kogu keha ega mõni kehaosa eraldi, ei tunne, aisting, taju, mõte, meenutus ega kõik need koos võetuna.
Minaprobleemi ei saa budistliku psühholoogia järgi[viide?] lahendada selle pelga eitamisega. Buddha olevat vastanud küsimusele mina olemasolu kohta vaikimisega.[viide?] Kui seejärel küsiti, kas mina pole olemas, vastas ta taas vaikimisega.[viide?] Küsimuses pole seega mitte mina olematuks kuulutamine, vaid seda hõlmata püüdvate tunnete, mõtete ja kujutluste tühjaks tunnistamine. Näib,[viide?] nagu tõstetaks budismis minaprobleem selleks, et see nullida. Nagu Patanjali jooga-suutrade, nii ka budismi järgi on vaimse arengu põhiküsimuseks inimese suutlikkus oma pisimina kapslist väljuda ning looduses ja inimkonnas kehastuva kosmilise mitte-dualistliku ühtsusega üheks saada.
Kannatuste põhiallikaid nähakse inimlikus ahnuses, vihkamises, upsakuses, ennekõike aga nõmeduses. Budoloog Edward Conze (1904–1975) eristab inimliku rumaluse ja vaimse piiratuse keskse põhjuse ja ilminguna viletsat tähelepanu ja keskendumisvõime puudumist. Budism on elujaatav õpetus, mis kinnitab, et kannatuse allikaid saab kõrvaldada. Almuse võib arendada kaastundeks (hoolivuseks), viha armastuseks, kõrkuse sõbralikkuseks, rumaluse aga tarkuseks. Kannatuste teket aitab vältida see, kui inimene kõrvaldab juba eos endas egotistlikud, liigselt oma mina ja individuaalse heaolu ümber tiirlevad soovkujutlused ja mõtted. Nähes iseendas ja kõikjal ümberringi, kõigis olendeis buda-alget, õpib inimene distantseeruma vildakast ego-identiteedist ning suunduma vaimse kirgastumise ja täiustumise teele. Kannatusi vähendab ka rahumeelne leplus kõige paratamatuga elus, näiteks surmaga.[1]
Mina islamistlikus käsitluses
René Guénoni (1886–1951), prantsuse usundiuurija arvates on islamis mina lähtekoht, millest algab inimesse kätketud võimaluste realiseerimine. Sufismi ise-käsitluse ilmestamiseks on allpool toodud mõned iseloomulik mõisted: nqfs – ise, inimese identiteet; nafs’i ammara – käsutav ise; nafi’i lavvama – süüdistav ise; nqf’i mulhama – hingestav (inspireeriv) ise; nafs’i mutma ’inna – rahustav ise; nafs’i-kull – kosmiline ise.[2]