Oimurõngas

Oimurõngas on metallist ehe, iseloomulik Musta mere piirkonna ja Lõuna-Siberi kultuuride, viikingite, soomeugrilaste, slaavlaste jm naiserõivastusele vanaajal ja keskajal. Oimurõngaid kanti sümmeetriliselt kandja pea külgedel, ligikaudu oimukohtade kohal ja need olid kinnitatud kas peakatte või juuksepalmikute külge. Materjaliks oli enamasti odavam metall, kas vasesulamid või raud, kuid üksikutel juhtudel kasutati ka hõbedat ja isegi kulda.

Spiraalseid oimurõngaid on leitud noorema pronksiaja^[1] ja plaatidega ning kuulikestega oimurõngaid rauaaja matustest^[2]. 2018. aasta tähelepanuväärne maaleid Ida-Virumaalt oli 15. sajandisse dateeritud hõbedast tahuliste kuulikeste ja helmestega oimurõngas, iseloomulik Kirde-Eesti, Tartumaa ja Setomaa vadja asustusele; seda vormi on peetud linnalise algupäraga ehteks^[3]. On teateid oimurõngaste kandmisest vadjalastel veel 19. ja 20. sajandil^[4].