Phineas Gage

Phineas Gage

Phineas P. Gage (1823 – 21. mai 1860) oli Ameerika raudteetööliste juhataja, kelle raskest õnnetusest eluga pääsemist on peetud tõenäosusele vastu käivaks hämmastavaks erandiks[1]. Tema kolju läbistas suur raudora, mille tagajärjel hävis suur osa aju frontaalsagara vasakust poolest, ning mis tunnistajate sõnul avaldas tema isiksusele ja käitumisele sedavõrd suurt mõju, et sõprade sõnul "ei olnud ta enam tema ise".

Kolju ja aju läbistanud raudora liikumissuund

Ingliskeelses kirjanduses tuntud kui the American Crowbar Case, mõjutas Phineas Gage 19. sajandi arutlusi mõistuse ja aju vahekorrast olulisel määral, eriti aga debatti teemal, kas aju funktsioonid lokaliseeruvad kindlates aju osades või mitte[2][3], ning võis olla ka päris esimene juhtum, millest võiks järeldada, et kindlate aju osade kahjustumine võib kaasa tuua spetsiifilisi isiksusemuutusi[4][5].

Gage'i juhtum on tüüpiline õppematerjal neuroloogias, psühholoogias ning teistes lähedastes teadusdistsipliinides[6], ent tegelikult teame küllaltki vähe tõsikindlaid fakte selle kohta, milline oli Gage enne ja pärast õnnetust.[4] Ajaloolised tekstid, mis Gage'i juhtumit kirjeldavad, on tihti vastuolulised ja moonutatud sisuga.

Gage'i füüsilise ja vaimse seisukorra ülevaade, mis on tehtud veidi enne tema surma, näitab, et kõige tugevamad õnnetusejärgsed vaimsed muutused ei olnud püsivad, ning Gage oli hiljem, oma elu viimastel aastatel küllaltki funktsionaalne ja sotsiaalselt hästi kohanenud. Sotsiaalse taastumise teooria kohaselt aitas tema hilisem töö vankrijuhina tal elada struktureeritud päevaplaani järgi, mis omakorda aitas Gage'il uuesti õppida kaotatud sotsiaalseid ja muid inimlikke oskusi.

Mõju tolleaegsele teadusele ja mõtlemisele

Olgugi et Gage'i juhtum oli äärmiselt oluline teaduse arengu seisukohast, tuleb siiski tõdeda, et juhtumi väärtust kahandab teadmatus selle kohta, milline oli ajukahjustuse tegelik ulatus, ning millised olid täpsemalt muutused Gage'i käitumises. Macmillan kirjutab, et "Phinease juhtum on põhiliselt mälestamisväärne seetõttu, et see illustreerib ilmekalt, kuivõrd lihtsasti võib väikest kogust fakte kasutada, loomaks teaduslikke ja mitteteaduslike müüte," ning et "puudujäägid andmetes on lubanud Gage'i teooriat kasutada praktiliselt igasuguse teooria kinnituseks."[4]

Funktsionaalne lokalisatsioon

19. sajandil aktuaalne debatt teemal, kas erinevad vaimsed funktsioonid on või ei ole lokaliseeritud kindlates aju piirkondades, sai Gage'i juhtumist hoogu juurde. Küll aga on oluline tõsiasi, et Gage'i juhtumit kasutasid oma seisukoha tõestamiseks mõlemad pooled. Sellist vastuolulisust võimaldas aga ebatäpne informatsioon, mis juhtumi kaudu levis.[7]

Frenoloogia

Tolleaegsete frenoloogia pooldajate sõnul tõestas Gage'i juhtum suurepäraselt frenoloogia paikapidavust. Näiteks asjaolu, et Gage hakkas pärast õnnetust kasutama hulgaliselt vandesõnu, tulenes sellest, et raudora oli hävitanud tema vaimse "heatahtlikkuse organi" ja/või "austuse organi" ehk millegi, mis frenoloogide silmis oli vastutav headuse, heatahtlikkuse ja leebete isiksuseomaduste ning autoriteedi- ja kaasinimeste austamise eest[4].

Psühhokirurgia ja lobotoomia

Tihti öeldakse, et see, mis juhtus Gage'iga, mängis olulist rolli hilisema psühhokirurgia, eriti lobotoomia tekkimisel. Macmillan aga arutleb, et "ei ole ühtegi reaalset põhjust arvata, et keegi oleks võinud sihilikult püüda reprodutseerida midagi sellist, mis Gage'iga juhtus raske õnnetuse tõttu, või et teadmised Gage'i juhtumist oleks võinud olla kuidagi psühhokirurgia või lobotoomia tekke otseseks ratsionaalseks aluseks. Mida aga käesolev juhtum meile õpetas, on see, et ulatuslikke kirurgilisi sekkumisi (nagu ajukasvajate eemaldamine) on võimalik läbi viia ilma, et tulemuseks oleks ilmtingimata surm."[4]

Somaatiliste markerite hüpotees

António Damásio, toetamaks oma somaatiliste markerite hüpoteesi (mis seostab otsustamisprotsessi emotsioonide ning nende bioloogiliste korrelaatidega), tõmbab paralleele Gage'i ning nende tänapäevaste patsientide käitumise vahele, kellel esineb orbitofrontaalse sagara ja amügdala kahjustusi[8]. Küll aga on oluline siinkohal nentida, et Kotowicz on Damasio kujutlust Gage'i vaimuseisundist tugevasti kritiseerinud, nimetades seda isegi groteskseks fabrikatsiooniks – "Damasio on esialgseid kirjeldusi olulisel määral muutnud, fakte kõrvale jätnud ning neid oma suva järgi lisanud"[9], mistõttu tuleks Damasio arutlusse suhtuda teatava reservatsiooniga.

Kihlstrom on öelnud, et paljud tänapäevased kommenteerijad kipuvad Gage'i isiksusemuutusi kirjeldades liialdama, mis võib osalt tuleneda sellest, et hakkame iseenese teadmata tagasivaateliselt Gage'i vaimset seisundit rekonstrueerima, kasutades seejuures tänapäevaseid teadmisi frontaalsagara tähtsusest eneseregulatsioonis.

Tänapäevasemaid käsitlusi

Van Horn jt (2012) simuleerisid arvutite abil raudora peast läbitungimist, kasutades tänapäevaseid aju piltdiagnostika meetodeid, mudelit Gage'i kolbast ja keskmise paremakäelise 25–36-aastase mehe ajust. Simulatsiooni abil püüti hinnata aju hall- ja valgeaine kahjustusi, mis tõenäoliselt Gage'i puhul aset leidsid. Leiti, et kuigi tähelepanuväärne kahjustus lokaliseerus tõesti, nagu siiani on oletatud, vasakus frontaalsagaras, leidis aset ka tähelepanuväärne ja laiaulatuslik häirumine frontaalsagara ja mitmete teiste aju osade omavahelistes ühendustes, millel oli tõenäoliselt suur mõju Gage'i õnnetusejärgse ja hilisema käitumise muutumisele.[10]

Viited

  1. ↑ Bigelow, Henry Jacob (July 1850). "Dr. Harlow's Case of Recovery from the Passage of an Iron Bar through the Head". American Journal of the Medical Sciences 20: 13–22.
  2. ↑ Macmillan, Malcolm B. (2000). An Odd Kind of Fame: Stories of Phineas Gage. MIT Press. ISBN 0-262-13363-6 (hbk, 2000) ISBN 0-262-63259-4 (pbk, 2002).
  3. ↑ Barker, F. G. II (1995). "Phineas among the phrenologists: the American crowbar case and nineteenth-century theories of cerebral localization" (PDF). Journal of Neurosurgery 82 (4): 672–82. doi:10.3171/jns.1995.82.4.0672. PMID 7897537.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Macmillan, Malcolm B. (2000). An Odd Kind of Fame: Stories of Phineas Gage. MIT Press. ISBN 0-262-13363-6 (hbk, 2000) ISBN 0-262-63259-4 (pbk, 2002).
  5. ↑ —— (2012). "The Phineas Gage Information Page". The University of Akron. Retrieved July 22, 2013.
  6. ↑ Larner, Andrew; Leach, John Paul (July–August 2002). "Phineas Gage and the beginnings of neuropsychology" (PDF). Advances in Clinical Neuroscience and Rehabilitation 2 (3): 26.
  7. ↑ Barker, F. G. II (1995). "Phineas among the phrenologists: the American crowbar case and nineteenth-century theories of cerebral localization" (PDF). Journal of Neurosurgery 82 (4): 672–82. doi:10.3171/jns.1995.82.4.0672. PMID 7897537.
  8. ↑ Damasio, Antonio R. (1994). Descartes' error: emotion, reason, and the human brain. Quill. ISBN 978-0-380-72647-9.
  9. ↑ Kotowicz, Z. (2007). "The strange case of Phineas Gage". History of the Human Sciences 20 (1): 115–31. doi:10.1177/0952695106075178.
  10. ↑ Van Horn, J. D., Irimia, A., Torgerson, C. M., Chambers, M. C., Kikinis, R., & Toga, A. W. (2012). Mapping Connectivity Damage in the Case of Phineas Gage. Plos ONE, 7(5), 1-24. doi:10.1371/journal.pone.0037454