Piraatluse kuldajastu

Piraatluse kuldajastu oli periood 17. ning 18. sajandi vahel, mil röövimine merel ja koloniaalvõimude sadamates jõudis enneolematu tasemele. Suurem osa piraatidest olevas perioodis tegutsesid Kariibi merel, Ameerika idarannikul, Atlandi ookeani idaosas ja India ookeanil. ^[1]

Piraatluse kuldajastu perioodid

Kuldse ajastu algus

Piraatluse esimene periood kestis aastatel 1650–1680, mis algas pärast kolmekümneaastast sõda. Kariibi merel tegutsesid mereröövlid, kes koosnesid inglise, prantsuse ja hollandi piraatidest.

Olevaid mehi ühendas nende viha hispaanlaste vastu ja soov saada rikkaks. Mereröövlid liitusid kohalike kaaperdajatega, et rünnata Hispaania kolooniaid. Tihti nendega liitusid ka Kariibi merel olevad indiaanlased, kellel olid oma põhjused hispaanlaste kiusamiseks.

1680–1700

Alates aastast 1680 Inglismaa ja Prantsusmaa hakkasid piraatide jahtimist palju tõsisemalt võtma. Selle tõttu hakkasid piraadid põgenema Kariibi merest kaugemale. Kurikaelad rändasid Punasele merele ja veel kaugemale. Punasel merel olevad mereröövlid hakkasid end kutsuma eraisikuteks. Paljud kutsusid neid Punase mere meesteks kuna nad röövisid sellel merel rikkaid isikuid ja India ookeanil halvasti kaitstud laevu. See oli tõsine probleem Suurbritanniale ja Briti Ida-India Kompaniile.

Sel ajal kujunes piraatidel uus seilamisteekond. Selle teekonna tõttu sai Madagaskari saar tähtsaks peatumispunktiks.

Paljud mereröövlid olid islami vastu. Nad uskusid, et on rohkem põhjusi rünnata islami laevu kui Euroopa omasi.

Kuulsad piraadid sel perioodil olid kapten Every, kapten Tew ja kapten Kidd.

1700–1730

Piraatluse kuldajastu viimane periood algas 1700. aastal ja kestis piraatluse kuldajastu lõpuni. Sel perioodil tegelesid kuulsad piraadid Edward Teach (Musthabe) ja Bartholomew Roberts.

Hispaanial sel ajal oli raske tagasi lükata piraate, aga lõpuks said tähtsa kaubandusmonopoli oma koloonias. Edaspidi käitusid nad kaupmeestega samamoodi nagu piraatidega.

Kõige rohkem nägi vaeva  Woodes Rogers piraatide hävitamisel. Tema ja ta jälgijad tõid rahu Kariibi merele. Paljusid piraate poodi üles, paljud läksid erru ja mõned seilasid Atlandi ookeanile, et katsetada oma õnne seal. Piraatluse viimane periood sai läbi tänu sõjaväe laienemisele ja uutele seadustele, mis olid nende vastu. Piraatluse kuldajastu sai läbi aastaks 1730. ^{[2] [3]}

Piraatide traditsioonid

Igal kultuuril on oma traditsioonid isegi piraatidel. Piraatidel oli palju huvitavaid traditsioone, mida paljud ette ei suuda kujutada.

Piraadid ei kandnud kõrvarõngaid kaunistuse pärast, vaid sellepärast, et saaksid oma matuste eest maksta. Kullast või hõbedast ehted sulatati ära ja nende eest sai osta kirstu. See oli parem variant kui lihtsalt visata surnud keha merre.

Merel on tavaliselt öösel pime, aga mereröövlid leidsid sellele lahenduse. Nad hakkasid kandma silma klappi ühel silmal. Nad hoidsid kaetud silma lahti, et see harjuks pimedusega. Öösel said nad võtta klappi silma eest ära ja näha pimedas paremini.

Piraatluse kuldajastul oli komme röövida inimesi kui oli puudus meeskonnaliikmetest. Tavaliselt otsiti purjus inimesi, kes ei saa aru millegist enam või uimastati inimesi. Järgmine hommik, kui ärkasid üles nad ei saanud aru kus nad on ja miks nad on?

Mereröövlite elu polnud kerge ega hea. Selle tõttu nad uskusid paljudesse asjadesse. Piraadid kandsid enda mütside küljes sulgi, sest nad uskusid, et suled kaitsevad neid laeva kaotamisest merel. Teiseks piraadid lõikasid oma juuksed ja küüned ära enne seilamist, sest nad uskusid, et seilamise ajal lõigata juukseid ja küüsi vihastab jumalat Neptuuni. Kolmandaks piraadid uskusid, et kui astuda pardale vasaku jalaga ennem toob halba õnne.

Piraadid traditsiooniliselt heiskasid lippe. Üks oli Jolly Roger (e.k. Lõbus Roger) ja teine bloody red flag (e.k. verine punane lipp). Igal meeskonnal oli oma Jolly Roger variant. See oli kõige tavalisem lipp nende seas. Verine punane lipp heisati üles, siis kui taheti näidata, et nad ei halasta ja tapavad kõik pardal ära. See lipp oli ainult punast värvi.

Seilamine merel oli pikk protsess. Nad veetsid päevi või kuid merel ja selle tõttu piraadid hakkasid tegelema homoseksualismiga. ^{[4] [5] [6]}

Piraadid läbi ajastu

• Edward Teach (Musthabe), oli piraat, kes tegutses aastatel 1716–1718. Edwardi kuulus laeva nimi oli Queen Anne’s Revenge (e.k. Kuninganna Anne’i kättemaks). Teach suri lahingus aastal 1718 Suurbritannia vägede vastu.
• Benjamin Hornigold, piraat, kes aitas luua Piraatide Vabariigi ja õpetas Edward Teach’i.
• Charles Vane, karm ja vägivaldne piraate, kelle käitumine ei meeldinud tema meeskonnale. Meeskond lõpuks jättis ta maha jäetud saarele, kus hiljem Suurbritannia sõjavägi püüdis ta kinni.
• Bartholomew Roberts, kõmri päritoluga piraat, kes ei tahtnud alguses hakata mereröövliks, aga sai oma ajastu kõige kuulsamaks.
• Edward Low, piraat, kes tegutses 1721–1724. Teda ei püütud kunagi kinni. Tal oli komme lõigata inimestel kõrvu, huuli ja ninasi maha.
• François l'Olonnais, oli prantsuse päritoluga piraat. Tol ajal kõik teadsid, et ta ei võta vastu vange. Ta söödi ära inimsööjate poolt aastal 1668.
• William Kidd, piraat, kellel oli lühike karjäär, aga väga edukas. Tema meeskond püüdis kinni laeva nimega Queda, millel oli kõige rohkem varandus piraatluse kuldselajastul.
• Olivier Levasseur, prantsuse päritoluga piraat, kes on seotud Hornigoldiga, Bellamy’ga ja Tayloriga. Olivieri peidetud varandust pole veel üles leitud. ^{[7] [8] [9] [10]}

Viited