Pronksiaeg
See artikkel räägib ajaloolisest perioodist. Skulptuuri kohta vaata artiklit Pronksiaeg (Rodin). 
Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel.
Eri piirkondades dateeritakse pronksiaja kestus erinevalt. See algas, kui tähtsaima tööriistamaterjalina tuli kasutusele pronks. Ajastu lõpp paigutatakse aga perioodi, kus raud hakkas oma tähtsuselt pronksi ületama.
Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg).
Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal levis surnute põletamine.
Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus. Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik.
Pronksiaeg Lähis-Idas
Pikemalt artiklites Lähis-Ida esiaeg, Uruki periood, Sumer, Akadi riik ja Vana-Egiptuse ajalugu
Pronksiaeg Aasias
- Pikemalt artiklis Hiina ajalugu
- Pikemalt artiklis India#Ajalugu, Induse kultuur, Mohenjo Daro, Harappa kultuur
Pronksiaeg Euroopas
- Pikemalt artiklis Vana-Kreeka
Pronksiaeg Euroopas algas u 2000–1500 eKr ja kestis kuni vahemikuni 600–500 eKr. Sellel ajastul valmistati terariistad, s.h sõja- ja tarberiistad vasest või vase ja mõne muu, eriti inglistina segust (pronksist). Euroopa noorem kiviaeg moodustab juba üleminekuaja pronksiaega. Siis polnud küll metallid, nagu vask, kuld ja hõbe enam tundmatud, kuid neid ei tarvitatud tarbematerjalidena. Tööriistade valmistamiseks kasutati endiselt kivi. Mõnikord kutsutakse seda aega ka vaseajaks. Päris vaseaeg aga algab alles siis, kui vask sai tööriistade valmistamise materjaliks ja omandas tegeliku tähtsuse.
Noorema kiviaja lõpul u aastaks 2200 eKr olid Euroopas moodustunud mitmed kaubanduslikud keskused, kust veeti välja toormaterjali ja luksusesemeid. Niisugused olid tulekivi- ja merevaigu leiukohad, sest nõudmine nende ainete järgi oli Euroopas üldine. Tähtsaimaks olid vase leiukohad: Siebenbürgen, Pürenee poolsaar, Kaukaasia, Sajaani ja Uurali mäestik.
Tina leiukohtadest olid tähtsad kaevandused Inglismaal. Tähtsad olid ka soolakaevandused Alam-Austrias. Merevaiku leiti peamiselt Elbe suudmealadel, Taanimaalt ja Danzigi lähistelt.
Kaubanduslikke keskusi moodustus ka suurte teede sõlmedel: Volga-Kaama ühinemiskohas, Reini-Rhone jõe vahel, Alpi mägedes, kust läks tee Itaaliast Läänemere ja Põhjamere merevaigu-aladele. Muud alad nende loetletud alade kõrval olid tühjad või tähtsuseta. Jõed moodustasid peateed, nende vahel seisid suured elaniketa metsad.[1].
Pronksiaeg Eestis
- Pikemalt artiklis Eesti pronksiaeg
Pronksiaeg kestis Eestis umbes aastatel 1800–500 eKr, jagunedes vanemaks pronksiajaks (1800–1100 eKr) ja nooremaks pronksiajaks (1100–500 eKr).[2][3]
Eesti ala vanimate pronksist (vase ja inglistina sulam) esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.[2][3]
Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.
Elatusalad
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kodukitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.
Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.
Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehtenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.
Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljapoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.