Steyrtalbahn

Steyri oru raudtee (saksa keeles: Steyrtalbahn) oli 760 mm kitsarööpmeline raudtee Ülem-Austrias, mis kulges piki Steyri jõe orgu Garstenist Steyri, Grünburgi ja Mollni kaudu Klausini, haruliiniga Sierningi ja Bad Halli. Lõik liinist on säilitatud muuseumiraudteena.

Steyri oru peamised tööstusharud olid metsandus ja metallitööstus. Piirkonnast saadud puit oli kvaliteetne, mida kasutati ainult ehitus- ja küttepuudeks või söe või paberi tootmiseks. Maanteetransport oli liiga kallis ja puidu kasumlikuks ülestöötamiseks oli vaja raudteetransporti.

1868. aastal ühendas Rudolfi raudtee (Rudolfsbahn) Steyri linna raudteevõrku. 1887. aastaks jõudis Kremsi oru raudtee (Kremstalbahn) Bad Halli ja Klausini. 1888. aastal sai Josef Ritter von Wenusch kontsessiooni kitsarööpmelise raudtee ehitamiseks Garstenist Grünburgi koos võimaliku pikendusega Klausini. Samal aastal loodi Steyri oru raudteekompanii (Steyrtalbahn AG) ja alustati raudtee ehitamist.

1889. aastal avati raudtee Grünburgi, aasta hiljem pikendati liini Agonitzini. Liini pikendamisele Klausini oli vastu Kremsi oru raudteekompanii (Kremstalbahn AG), kes kartis kaotada osa oma liiklusest Steyri oru raudteele. Seetõttu keskendus Steyrtalbahn haruliini ehitamisele Pergernist Bad Halli, mis avati 1891. aastal.

Pärast Kremsi oru raudteekompanii riigistamist 1902. aastal võeti taas käsile liini pikendamine Klausini. Ehitamist alustati 1908. aastal ja pikendus avati 1909. aastal. Seega saavutas Steyri oru raudteevõrk oma suurima ulatuse (55 km).

Peale mõningate varajaste tagasilöökide arenes Steyri oru raudtee liiklus positiivselt. Tegevusülejääki oli ja isegi tagasihoidlikke dividende sai alati maksta. Raudtee kasvu rahastati kapitali suurendamisega. Ettevõtte suurte osanike hulgas olid Steyri relvastuskompanii, Steyri hoiupank ning lõpuks ka Ülem-Austria liidumaa ja Steyri linn lõigu Agonitz-Klaus ehitamiseks.

Esimeses maailmasõjas oli liin oluline relvatootjate transpordi tagamiseks Steyri ja Letteni vahel. Aastatel 1916–1918 pakuti Lettenile ajutist rull-blokk-vagunite ülekandesüsteemi.

Esimese maailmasõja lõpus algasid Steyri oru raudtee jaoks majanduslikult keerulised ajad. Mootorbussidest sai tõsine konkurent, mootorbussiliinid olid Steyri ja Bad Halli ning Steyri ja Grünburgi vahel. Eriti ränga löögi sai Bad Halli haru, kus oli ühendus Kremsi oru raudteega ja suurem osa reisijatest kolis mootorbussi. Kõik ümberehitustööd ebaõnnestusid ja 1931. aastal võtsid Austria Liiduraudteed (BBÖ) raudtee üle. Haruliin Bad Halli jäi BBÖ all kahjumlikuks ning lõik Sierning-Bad Hall suleti 1933. aastal ja lammutati 1940. aastate alguses.

Pärast anšlussi ja Austria liidendamist Saksamaaga sai Steyri oru raudteest Saksa Riigiraudteede (Deutsche Reichsbahn või DR) osa. Steyri oru raudteekompanii kaotati 1940. aastal, raudteeliinid muutusid DR omaks ja seega pärast 1945. aastat [[ÖBB] omaks].

Steyri oru raudtee elas Teise maailmasõja kahjustusteta üle, sellegipoolest oli rada vaja ümber ehitada. Seda aga ei tehtud, kuna teistes piirkondades oli sõjakahjustusi, mis tuli esmalt parandada. Kergtee takistas 1958. aastast kasutusele võetud uute kitsarööpmeliste diiselvedurite (klass 2095) kasutuselevõttu, mistõttu raudtee jätkas tööd ainult aurumasinatega.

Edasised katsed kulusid vähendada viisid 1967. aastal ülejäänud haruliini osa sulgemiseni, samas kui 1968. aastal vahetasid Klausi ja Mollni vahelisel lõigul reisirongid välja maanteebussid.

14. märtsil 1980 blokeeris kaljulihe Leonsteini ja Haunoldmühle vahelise liini. Järgmisel päeval liin puhastati ja teenused algasid uuesti. 14 päeva hiljem jõudis komisjon aga järeldusele, et rongid ei suuda marsruudi töökindlust tagada. Selle tulemusena suleti lõik Grünburgist Mollni. Kaks aastat hiljem suleti ülejäänud liin Grünburgi.

Liini avamiseks ehitas Krauss kolm küllastunud auru 0-6-2T vedurit. 1914. aastal ehitati veel kolm vedurit. Vedureid peetakse kuulsa U-klassi eelkäijateks.

Austria Raudteeajaloo Selts (ÖGEG) võttis Steyrist Grünburgi suunduva liini üle ja on seda alates 1985. aastast auruvedurite muuseumiraudteena hallanud. Muuseumitöö on laupäeviti ja pühapäeviti juuni algusest septembri lõpuni erirongidega igal ajal.

Kõik muud allesjäänud raudteed demonteeriti ja suur osa marsruudist muudeti jalgrattateeks.