Tuumarelv

Tuumarelva omavad riigid.

Tuumarelv on relv, mis põhineb tuumaenergia kasutamisel. Selle peamised mõjutegurid on lööklaine, valguskiirgus ja radioaktiivne kiirgus ning lisaks erakordselt tugevale füüsilisele toimele on tal ka suur moraalne ja psüühiline mõju.

Tuumarelvi loetakse massihävitusrelvadeks, kuna üksainus tuumarelv on võimeline hävitama terve linna ning koos sellega tapma potentsiaalselt miljoneid inimesi.

Tuumarelvi on sõjaolukorras kasutatud kaks korda: Hiroshimas ja Nagasakis 1945. aastal.

Tänapäeval on maailmas ligi 13 000 tuumarelva ja kokku on tehtud üle 2000 tuumarelvakatsetuse.[1]

Paljud loodavad täielikule tuumarelvade keelustamisele (tuumavastane liikumine).

Ajalugu

Tuumapommi katsetus 1957. aastal.

Esimene tuumarelva plahvatus toimus 16. juulil 1945 Ameerika Ühendriikide osariigis New Mexicos. Vähem kui kolme nädala pärast 6. augustil 1945 plahvatas tuumapomm Hiroshima kohal. Plahvatuse tagajärjel suri või sai raskelt haavata 130 000 inimest. Kolm päeva hiljem plahvatas tuumapomm Nagasakis, kus hukkus 74 000 inimest ja 75 000 sai raskeid vigastusi. Seejärel alistus Jaapan 14. augustil 1945, mis tähendas Teise maailmasõja lõppu.[1]

1. novembril 1952 katsetas USA enda esimest vesinikupommi. Vesinikupommi plahvatus oli 500 korda võimsam, kui Nagasaki kohal lõhatud pomm. 1. märtsil 1954 lõhati 17 megatonnine vesinikupomm Vaikses ookeanis.[2]

Järgnevatel aastatel tegid Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia mitmeid tuumarelvakatsetusi. 1954. aastal soovis India peaminister Jawaharlal Nehru India tuumarelvade katsetuse lõppemist. See oli esimene suurem üleskutse keelata tuumarelvade katsetamine. [1]

Prantsusmaa tegi esimese tuumarelvakatsetuse 1960. aastal ning Hiina katsetas tuumarelva 1964. aastal. [1] Nõukogude Liit lõhkas ajaloo kõige võimsama vesinikupommi Tsaar-Pomm 30. oktoobril 1961, mille hävitusjõud oli 58 megatonni.[2]

Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja veel 60 riiki kirjutasid 1. juulil 1968 alla tuumarelvade leviku tõkestamise lepingule, mille abil prooviti edendada tuumarelvastuse desarmeerimist. Lepingu kohaselt ei tohtinud tuumarelvi omavad riigid anda edasi neid relvi riikidele, kellel puudusid tuumarelvad ning riigid kellel ei olnud tuumarelvi, ei tohtinud neid valmistada. Küll aga oli lubatud kasutada tuumaenergiat rahumeelsetel eesmärkidel. Leping hakkas kehtima 1970. aastal ja oli tähtajatu.[1]

Rootsi lõpetas oma 1945. aastal alustatud tuumarelvaprogrammi 1972. aastal.

1974. aastal tegi India oma esimese tuumarelvakatsetuse, kuid väidetavalt oli see "rahulik" test.[1] Edasi tegi India katsetusi veel 1979. aastal, kus lõhati tuumapomm India ookeani kohal.[2] India esimene tuumarelvakatsetus andis Pakistanile põhjuse tuumarelva valmistamiseks. Pakistani tuumarelvaprogrammi algatas Zulfiqar Ali Bhutto 1972. aastal. Esimesed tuumarelvakatsetused tegi Pakistan 1998. aastal. [3]

Iisrael ei ole avalikult tuumarelvakatsetusi teinud ning ei tunnista ega eita tuumarelvade omamist, kuid üldiselt usutakse, et Iisraelil on tuumarelvad.[4]

Iraanil pole teadaolevat tuumapommi, kuid 2003. aastal jõudis Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur järeldusele, et Iraan on salaja tegelenud tuumarelva ehitamise jaoks vajaliku aine tootmisega.[5]

Valgevene, Kasahstan ja Ukraina said endale tuumarelvad pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kuid hiljem tagastasid relvad Venemaale ning liitusid Tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Lõuna-Aafrika valmistas salaja tuumarelvi, kuid hiljem need demonteeriti. Iraagil oli tuumarelvaprogramm, kuid oli sunnitud selle töö lõpetama ÜRO poolt. Saddam Husseini võimult eemaldamine tähendas kindlat lõppu Iraagi tuumarelvaprogrammile. Liibüa loobus vabatahtlikult oma tuumarelva valmistamisest 2003. aasta detsembris. Argentina, Brasiilia, Lõuna-Korea ja Taiwan on samuti enda tuumarelvaprogrammide töö lõpetanud.[5]

Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea delegatsioonid kohtusid Genfis 1994. aasta sügisel, et lahendada tuumaprobleeme Korea poolsaarel.[1] Kardeti, et Põhja-Korea tuumajaamad on tegelikult varjatud tuumarelvad. Lepingu järgi pidi Põhja-Korea lõpetama tuumajaamade ehitamise ning USA pidi toetama Põhja-Koread kütusega.[6] Põhja-Korea teatas 9. oktoobril 2006, et nad tegid eduka tuumarelvakatsetuse.[2] Hiljem tegi Põhja-Korea veel kaks katsetust: 2009. ja 2013. aastal.[7]

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon nõudis 1995. aastal kohest keeldu tuumakatsetustele ja soovis tuumarelvastuse desarmeerimist.[8] Tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga on kokku liitunud 190 riigi, kaasaarvatud viis tuumariiki.[9]

Vaata ka

Välislingid

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "NUCLEAR TESTING 1945 - TODAY". Vaadatud 22. mai 2015.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Nuclear weapons timeline". Vaadatud 22. mai 2015.
  3. ↑ "Pakistan Nuclear Weapons". Vaadatud 22. mai 2015.
  4. ↑ "Nuclear Weapons". Vaadatud 22. mai 2015.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Nuclear Weapons: Who Has What at a Glance". Vaadatud 22. mai 2015.
  6. ↑ "The U.S.-North Korean Agreed Framework at a Glance". Vaadatud 22. mai 2015.
  7. ↑ "North Korea's nuclear tests". Vaadatud 22. mai 2015.
  8. ↑ "A Brief History of Nuclear Weapons States". Vaadatud 21. mai 2015.
  9. ↑ "TREATY ON THE NON-PROLIFERATION OF NUCLEAR WEAPONS (NPT)". Vaadatud 22. mai 2015.
  10. ↑ Friday, June 15, 2018, Nuclear Close Calls: The Norwegian Rocket Incident, atomicheritage.org