Vaseroheline

Vask(II)atsetaat
Rogier van der Weyden. Osa maalist "Neitsi Maarja pühakutega", enne 1438. Magdaleena rohelise rüü alusmaaling on tehtud vaserohelise, pliivalge ja plii-tinakollase seguga; pealmine maaling vaserohelise ja plii-tinakollase seguga rohkema kollasega valguseküljel ja rohkema rohelisega varjudes.[1]
Hieronymus Bosch. Kristuse pilkamine (umbes 1479 ja 1516 vahel). Taga seisva mehe rohelise rüü alusmaaling on tehtud plii-tinakollase ja vaserohelise seguga ja kaetud vasrohelise laseeriva kihiga.[1]

Vaseroheline ehk verdigris, ka aerugo on sinakasrohelise värvusega anorgaaniline tehislik värvipigment, mis oli maalikunstis pigmendina kasutusel alates keskajast kuni 17. sajandini. Pigmenti valmistati äädikhappes vaselaaste oksüdeerides.[2]

Etümoloogia

Nimetus verdigris pärineb vanaprantsuse verte grez'ist ehk vert-de-Grèce' ist ('Kreeka roheline').[3]

Omadused

Pigment on tagasihoidliku katvusega, sinakasrohelise värvusega, mis oli kuni 19. sajandini olemasolevatest värvipigmentidest (roheline muld, malahhiit, verdigris) saadav säravaim roheline värvitoon. Sageli kasutati seda pigmendi läbipaistvust ära kasutades laseeriva kihina (vaseresinaat) plii-tinakollasel või pliivalgel, või siis segati roheline pigment emma-kummaga. Vaseroheline on keemiliselt väga ebastabiilne, kõige ebapüsivam kõigist vasevärvidest - aja jooksul muutub see tumepruuniks või mustaks. Ühend on väga mürgine - tänapäeval seda seetõttu enam ei kasutata.[3]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Verdigris. - ColourLex
  2. ↑ Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  3. ↑ 3,0 3,1 "Verdigris. - Pigments through the Ages". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2022. Vaadatud 5. juulil 2022.

Välislingid