Vastastikuse Majandusabi Nõukogu
Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, lühend VMN (vene keeles Совет экономической взаимопомощи, СЭВ sovjet ekonomitšeskoi vzaimopomoštši, SEV; inglise keeles Council for Mutual Economic Assistance, CMEA, ka COMECON), oli 1949–1991 tegutsenud sotsialismimaade valitsustevaheline majandusalane organisatsioon peakorteriga Moskvas.
Kujutas endast NSV Liidu kontrolli all olnud institutsiooni, mis pidi tagama sotsialistliku orientatsiooniga riikide majanduse orienteerimise Nõukogude Liidu vajaduste rahuldamiseks. Idee algatajana on nimetatud NSV Liidu diktaatorit Jossif Stalinit, kes eeldas, et VMN-i kaudu on võimalik vähendada Nõukogude Liidu mõjusfääri pärast sõda jäänud Euroopa riikide pettumust, kellelt ta oli nõudnud Marshalli plaanist ja lääne abist loobumist. Samuti oli Kremli plaan viljeleda ühist majanduslikku boikotti lääneriikide poole hoidma hakkava Jugoslaavia suhtes.
NSV Liit ilmutas Rumeenia toetusel initsiatiivi ja kutsus 5. jaanuaril 1949 Moskvasse majanduskonverentsile ka Bulgaaria, Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari valitsusjuhid. Vaieldi kolm päeva, kuid lõpptulemuseks oli otsus aidata kaasa NSV Liidu tihedate majandussuhete arendamisele „uue demokraatia” riikidega. VMN-i asutamisprotokoll kuue riigi vahel kirjutati Moskvas alla 18. jaanuaril 1949. Samal aastal saadi nõusse ka Albaania, kuid tema visati juba oma liidri Enver Hoxha jäärapäisuse pärast kaks aastat hiljem VMN-ist välja. Saksa DV ühines aasta hiljem.
Mingit konkreetset tegevust ei järgnenud. Alles pärast Prantsusmaa, Saksamaa LV, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburgi poolt 25. märtsil 1957. aastal Roomas alla kirjutatud integreerumislepingut, mis käivitas alates 1. jaanuarist 1958 Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) tegevuse, elavneti ka Moskvas. NSV Liidu juhtkond asus looma Euroopa lääneriikide ühisturule sotsialistliku integratsiooni alternatiivi. Eesmärgiks seati majanduslikus plaanis Euroopa sotsialistlike maade ühisturu loomine, omavaheline teaduslik-tehniline koostöö ning vastastikune majanduslik abistamine. Töötati välja ka liikmesriikidele ühtsed tootmisalased standardid ja normid.
22. oktoobrist 1963 võeti kasutusele kollektiivne investeerimise ning kaupade ja teenuste arveldusvahend ülekanderubla. Selle ametlikuks kullasisalduseks määrati küll 0,987412 grammi puhast kulda, kuid lääneriigid seda valuutat ei tunnustanud, mistõttu ülekanderubla polnud rahvusvaheliselt konverteeritav. Omavahelisteks arveldusteks asutati samal aastal Moskvas nii Rahvusvaheline Majandusliku Koostöö Pank (vene k. МБЭC - MBES) kui ka Rahvusvaheline Investeerimispank (vene k. МИБ - MIB).
1960. aastatel lepiti kokku IBM System/360 illegaalsete koopiate [1] tootmiseks.
1971. aastal võeti vastu sotsialistlike riikide majandusliku integratsiooni kompleksprogramm, milles pandi rõhk konkreetsele tootmisalasele koostööle. Aktiivselt arendati vastastikust kaubavahetust. Nõukogude Liit hoolitses selle eest, et satelliitriikide tööstus spetsialiseeruks tema turu jaoks vajalike tööstus- ja transpordiseadmete ning tarbekaupade tootmisele. Omalt poolt varustas ta VMN-i liikmeid tooraine, kütuse, energia ja materjalidega.
VMN-i read täienesid sedavõrd, kuivõrd Moskval õnnestus veenda kehvas majanduslikus seisus arengumaade vasakpoolseid valitsusi, et nad võivad VMN-i kaudu saada majanduslikku abi. Mongoolia astus liikmeks 1962. aastal. Seejärel Kuuba (1972) ja Vietnam (1978). Jugoslaavia sai 1964. aastal assotsieerunud liikme staatuse. Koostöölepingud sõlmiti Soome (1973), Iraagi (1975) ja Mehhikoga (1975). Vaatlejatena viibisid SEVi istungjärkudel Afganistani, Angola, Etioopia, Hiina (viimati 1963), Lõuna-Jeemeni, Põhja-Korea, Laose ja Mosambiigi delegatsioonid. Alates 1974 omas VMN vaatleja staatust ÜRO juures.
Esimesed põhimõttelised vastuolud kerkisid esile juba 1962. aastal, kui tollane NSV Liidu liider Nikita Hruštšov soovitas fikseerida VMN-i sisese spetsialiseerumise, määrates Bulgaariale ja Rumeeniale agraarkallakuga majandusstruktuuri ning soovides muuta Tšehhoslovakkia ja Saksa DV industriaalriikideks. Rumeenia survel see otsus pärast pingelisi läbirääkimisi muudeti. Seejärel tekkisid uued vastuolud kuna Moskva soovis allutada VMN-i majandusülesannete täitmise Varssavi Lepingu Organisatsiooni sõjalis-strateegilistele eesmärkidele. Seegi soov ei teostunud.
VMN-i funktsioneerimise struktuuri kõrgeim organ oli istungjärk. Delegatsioone juhtisid liikmesriikide valitsusjuhid. Neljal istungil kui olid arutusel konstruktiivsed poliitilise kallakuga majandusküsimused, juhtisid delegatsioone liikmesmaade kommunistlike parteide esimesed sekretärid. Istungid toimusid kordamööda liikmesriikide pealinnades, kusjuures toimumise koha järjekord oli määratud vastavalt vene tähestikule. Seal üritati lahendada kõik organisatsiooni tegevuse põhiprobleemid. NSV Liidu taktikaks oli teha nii palju järeleandmisi kui vähegi võimalik, et hoida ära VMN-i lagunemine. Peamise jooksva töö korraldajaks oli Täitevkomitee, mis koosnes kõikide liikmesmaade valitsusjuhtide asetäitjatest. Administratiivse tööga tegeles Sekretariaat. Sisulisi küsimusi lahendasid 22 komiteed.
1980. aastatel VMN-i tegevus praktiliselt soikus. Liikmesriikidel ei õnnestunud asuda sotsialistlikule arenguteele. Valdaval osal liikmetest ei läinud korda saavutada rahvusvaheliselt arvestatavat tööstuse arengutaset. Omavahelise majandusliku integreerumise võimalused olid haihtunud. Mitmed VMN-i riigid sõlmisid kümnendi lõpul ja 1990. aastal tihedad koostöösidemed Euroopa Ühendusega. See tähendas VMN-i luigelaulu. Sotsialismileer oli sisuliselt lagunenud. 28. juunil 1991 toimus Budapestis valitsusjuhtide tasemel VMN-i liikmesriikide Bulgaaria, Kuuba, Mongoolia, NSV Liidu, Poola, Rumeenia, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Vietnami 46. istung. Võeti vastu protokolliline otsus saata organisatsioon alates samast päevast laiali. VMN-i tegevus ei olnud võimaldanud soovitut saavutada ega ebareaalseid integratsiooniprogramme realiseerida.
Kirjandus
- Sotsialistlik sõprusühendus. Vastastikuse Majandusabi Nõukogu: tulemused ja perspektiivid. Eesti Raamat. Tallinn, 1974.
- Sotsialistlik sõprusühendus. Koostaja Arno Kirt. Eesti Raamat. Tallinn, 1979.