Austroneesia keeled

Austroneesia keeled on hõimkond või keelkond, millesse kuuluvaid keeli kõneleb Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani saartel ning vähemal määral ka Aasia mandriosas umbes 386 miljonit inimest.

See kuulub põhjalikult uuritud keelkondade sekka koos bantu, indoeuroopa, afroaasia ning uurali keeltega. Esimesena uuris austroneesia keeli ulatuslikult komparatiivset meetodit kasutades saksa keeleteadlane Otto Dempwolff. Teine saksa teadlane Wilhelm Schmidt võttis saksa keeles kasutusele sõna austronesisch,[1] mis tuleb ladina sõnast auster "lõunatuul" ja kreeka sõnast nêsos "saar". Nimi "austroneesia" on sama päritolu. Keelkonna nimi on asjakohane, kuna enamikku austroneesia keeltest kõneldakse saartel. Vaid mõned üksikud keeled nagu malai ja tšaami keeled pärinevad Aasia mandrilt.

Paljudel austroneesia keeltel on väga vähe kõnelejaid, ent suuremaid keeli kõnelevad kümned miljonid inimesed. Mõni austroneesia keel on ka riigikeel.

Eri allikad liigitavad keeli erinevalt, kuid austroneesia ja nigeri-kongo keeled on maailma kaks suurimat keelkonda: kumbagi neist kuulub umbes viiendik maailma keeltest. Austroneesia keelkonna geograafiline haare oli kõigist keelkondadest suurim enne indoeuroopa keelte levikut kolonialismi ajal, ulatudes Madagaskari saarelt Aafrika idarannikul Lihavõttesaare ehk Rapa Nuini Vaikse ookeani idaosas. Havai, rapanui ja Madagaskaril kõneldav malagassi keel on austroneesia keelkonna piirikeeled.

Robert Blusti (1999) järgi jagunevad austroneesia keeled mitmesse põhiharru, millest kõik peale ühe asuvad üksnes Taiwanil. Taiwani keeled liigitatakse üheksaks austroneesia keelte kõrgeimat järku alarühmaks. Kõik väljaspool Taiwani (sh selle ranniku lähedane tao keel) kuuluvad malai-polüneesia keelte hulka.

Austroneesia keeltes puudub grammatiline sugu.[viide?]

Viited

  1. ↑ John Simpson, Edmund Weiner (toim). Official Oxford English Dictionary (OED2), Oxford University Press 1989.

Vaata ka

  • Austroneesia
  • Austroneesia keelte loend
  • Austroneesia rahvad
  • visaia keeled

Kirjandus

  • Bengtson, John D., The "Greater Austric" Hypothesis, Association for the Study of Language in Prehistory.
  • Blust, R. A. (1983). Lexical reconstruction and semantic reconstruction: the case of the Austronesian "house" words. Hawaii: R. Blust.
  • Cohen, E. M. K. (1999). Fundaments of Austronesian roots and etymology. Canberra: Pacific Linguistics. ISBN 0858834367
  • Marion, P., Liste Swadesh élargie de onze langues austronésiennes, éd. Carré de sucre, 2009
  • Pawley, A., & Ross, M. (1994). Austronesian terminologies: continuity and change. Canberra, Australia: Dept. of Linguistics, Research School of Pacific and Asian Studies, The Australian National University. ISBN 0858834243
  • Sagart, Laurent, Roger Blench, and Alicia Sanchez-Nazas (Eds.) (2004). The peopling of East Asia: Putting Together Archaeology, Linguistics and Genetics. London: RoutledgeCurzon. ISBN 0-415-32242-1.
  • Tryon, D. T., & Tsuchida, S. (1995). Comparative Austronesian dictionary: an introduction to Austronesian studies. Trends in linguistics, 10. Berlin: Mouton de Gruyter. ISBN 110127296
  • Wittmann, Henri (1972). "Le caractère génétiquement composite des changements phonétiques du malgache." Proceedings of the International Congress of Phonetic Sciences 7.807-10. La Haye: Mouton.

Välislingid