Felice Romani

Giuseppe Felice Romani (31. jaanuar 1788 Genova – 28. jaanuar 1865 Moneglia) oli itaalia libretist, kriitik ja kirjanik. Ta on tuntud eelkõige üle 100 libreto kaudu, millest tuntumad on kirjutatud Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini ooperitele. Romanit on peetud Pietro Metastasio ja Arrigo Boito kõrval üheks parimaks itaalia libretistiks.

Giuseppe Felice Romani sündis kodanlikus perekonnas Genovas, õppis õigusteadust ja kirjandust Pisa ja Genova ülikoolis. Genova ülikoolis tõlkis ta prantsuse kirjandust ja koostas koos kolleegiga kuueköitelise mütoloogia- ja antiigisõnastiku, mis sisaldas ka keltide ajalugu Itaalias. Romani prantsuse keele oskus ja antiikaja teadmised kajastuvad ka tema kirjutatud libretodes: enamik neist põhinevad prantsuse kirjandusel ja paljud, näiteks "Norma", kasutavad mütoloogilisi allikaid.

Pärast seda, kui ta keeldus ametist Genova ülikoolis, reisis ta ilmselt ringi Prantsusmaal, Hispaanias, Kreekas ja Saksamaal. 1812. või 1813. aastal naasis ta Milanosse ja sõbrunes seal oluliste kirjandus- ja muusikamaailmas tegutsenud inimestega. Ta keeldus Viinis õukonnaluuletaja ametist ja alustas karjääri hoopis ooperilibretistina. 1813. aastal kirjutas ta oma sõbrale ja Gaetano Donizetti õpetajale, helilooja Simon Mayrile kaks libretot. Selle tulemusena määrati ta La Scala libretistiks.

Ta oli tuntud kui kärme sulega mees, kes suutis mõne päevaga võluda kehvast materjalist nõudliku maitsega publikule vastuvõetavaid värsse.^[1] Vaatamata huvile prantsuse kirjanduse vastu keeldus ta Pariisis töötamast.

Muu hulgas on Felice Romani selliste ooperite libretode autor nagu Vincenzo Bellini "Il pirata", "La straniera", "Zaira", "I Capuleti e i Montecchi", "La sonnambula", "Norma" ja "Beatrice di Tenda", Gioachino Rossini "Il turco in Italia" ja "Bianca e Falliero" ning Gaetano Donizetti "Anna Bolena" ja "L'elisir d'amore" (viimase mugandas ta Eugène Scribe'i "Le philtre'i" põhjal). Ta kirjutas ka libreto (algselt helilooja Adalbert Gyrowetzile), mida Verdi kasutas oma varajases komöödias "Un giorno di regno".^[1]

Gaetano Donizetti ja Felice Romani esimeseks koostööks oli 1822. aastal Milano La Scala teatris esietendunud "Chiara ja Serafina", mille kriitika tegi maatasa. Järgnenud 20 aasta jooksul nägid rambivalgust kümme Donizetti ooperit Romani tekstidega.^[1]

Eriti heaks peeti Felice Romani ja Vincenzo Bellini koostööd. Viimase kohta on öeldud: "Andke mulle häid värsse ja ma annan teile head muusikat." 4. augusti 1834. aasta kirjas Francesco Florimole mainis Bellini, et on leidnud just Romani libretodest dramaatilisi, isegi ekstravagantseid "olukordi", mis on väljendatud värssides, "mille eesmärk on kujutada kirgi kõige elavamal viisil". Paraku läskid Romani ja Bellini läksid "Beatrice di Tenda" tähtaegade pärast tülli. Pärast seda, kui Bellini oli kasutanud "I puritani" jaoks Carlo Pepoli libretot, otsustas ta, et ei kirjuta enam ühtegi Itaalia ooperit kellegi teisega peale Romani. "I puritani" jäi aga Bellini viimaseks ooperiks – ta suri vähem kui aasta pärast esietendust. Romani leinas teda sügavalt ja kirjutas nekroloogi, milles avaldas sügavat kahetsust nende erimeelsuste pärast.

Aastal 1834 sai Romanist Gazzetta Ufficiale Piemontese toimetaja, avaldades seal kirjanduskriitikat. Ta töötas sellel ametikohal (vaheajaga 1849–1854) kuni surmani Moneglias (Liguurias).

1841. aastal ilmus Felice Romani lüüriliste luuletuste kogu.

Iga libreto puhul on loetletud heliloojad, kes selle muusikale seadsid, esmaettekande aasta ja vajaduse korral uus pealkiri.