Helikiirus

Helikiirus on helilaine levimise kiirus elastses keskkonnas ehk teepikkus, mida helilaine läbib ühikulise aja jooksul.

Kuivas õhus temperatuuril 20 °C on helikiirus ligikaudu 343 m/s ehk 1235 km/h ehk ligikaudu üks kilomeeter kolme sekundi jooksul. Magevees on helikiirus 1 atm rõhu korral ligikaudu 1450 m/s ehk 5220 km/h.

Ajalugu

Heli mitte silmapilkset levimist õhus teati ilmselt ammu enne esimesi helikiiruse mõõtmise katseid. Teadaolevalt mõõtis esimesena helikiirust 1635. aastal Pierre Gassendi Pariisis. Gassendi kasutas katses tulirelvi, mõõtes teada oleval kaugusel relvatorust tuleva sähvatuse ja heli saabumise vahelist aega. Tulemuseks sai Gassendi 478 m/s. Katset kordas hiljem Marin Mersenne, kes sai ilmselt hoolikama katsepüstitusega tulemuseks 450 m/s. Itaallased Giovani Alfonso Borelli ja Vincenzo Viviani parandasid täpsust veelgi ja said tulemuseks 350 m/s. Kõik need katsetused, ei võtnud arvesse õhu temperatuuri, niiskust ega tuule kiiruse võimalikke mõjusid mõõtmistulemustele. Helikiiruse sõltuvust õhu temperatuurist demonstreeris itaallane Branconi Bolognas alles 1738. Ühed esimestest arvestatava täpsusega katsetest helikiiruse määramiseks õhus viisid läbi Prantsuse Akadeemia liikmed aastal 1738. Katses mõõdeti kahuri tulistamisel helilaine hilinemisaega eri kaugustel võrreldes nähtava plahvatusega kahuritorus. Kuivas õhus temperatuuril 0 °C tuulevaikse ilmaga saadi tulemuseks 337 m/s.^[1]

Ühe esimese katse helikiiruse mõõtmiseks tahkistes tegi 1808 prantsuse füüsik Jean Baptiste Biot. Biot kasutas katses 1000 m pikkust raudtoru. Mõõtes õhus ja metallis levinud lainete vahelist viiteaega, järeldas Biot, et metallis levib helilaine mitu korda kiiremini kui õhus.

Vees mõõtsid teadaolevalt esmakordselt helikiirust prantsuse matemaatik Charles Sturm ja šveitsi füüsik Jean-Daniel Colladon. See toimus 1826. aastal Genfi järves. Nende mõõteseadmestik koosnes paatidelt vette lastud kellast ja 13–14 km kaugusel olevast kuuldetorust. Fikseerimaks kella löömise aega. kasutasid nad põlevast pulbrist tekkind välgatust. Helikiiruseks 8 °C vees määrasid nad c = 1435 m/s, mis on väga lähedane sarnastes oludes tänapäeval mõõdetuga c = 1439 m/s.^[2][3]

Valemid

Helikiirust tähistatakse tavaliselt tähega c, mis tuleb ladinakeelsest sõnast celeritas ('kiirus').

Vedelike ja gaaside korral avaldub helikiirus üldiselt Newtoni-Laplace'i valemiga:

${\displaystyle c={\sqrt {\frac {K_{s}{\rho }\,}$

kus ${\displaystyle K_{s}$ on elastsusmoodul, isentroopne ruumelastsumoodul ja ρ on keskkonna tihedus.

Ideaalse gaasi jaoks kehtib ${\displaystyle K_{s}=\gamma \cdot p}$, kus γ on adiabaatiline indeks ja p on gaasi rõhk. Seega helikiirus ideaalses gaasis avaldub kui

${\displaystyle c={\sqrt {\gamma {\frac {p}{\rho }$,

mis on helisagedusest sõltumatu suurus.

Üldise olekuvõrrandi korral on helikiirus leitav seosest

${\displaystyle c={\sqrt {\left({\frac {\partial p}{\partial \rho }\right)_{s},}$

kus tuletis leitakse eeldades adiabaatilist protsessi.

Helikiirus õhus

Ligikaudne helikiirus kuivas õhus (0% õhuniiskuse korral), 0 °C lähedaste temperatuuride korral, saab leida empiirilise valemiga

${\displaystyle c=(331,3+0,606\cdot \vartheta )~~~\mathrm {m/s} ,}$

kus ${\displaystyle \vartheta }$ on temperatuur Celsiuse kraadides (°C).

Helikiiruse sõltuvus õhu temperatuurist

Temperatuur ${\displaystyle \vartheta }$ °C	Helikiirus ${\displaystyle c_{\text{S}$ m/s[4]	Helikiirus ${\displaystyle c_{\text{S}$ km/h
+50	360,57	1298
+40	354,94	1277,8
+30	349,29	1257,2
+20	343,46	1236,5
+10	337,54	1215,1
0	331,50	1193,4
−10	325,35	1171,3
−20	319,09	1148,7
−30	312,77	1126
−40	306,27	1102,6
−50	299,63	1078,7

Helikiirus vees

Magevees (tihedus 1000 kg/m${\displaystyle ^{3}$) ja merevees (tihedus 1030 kg/m${\displaystyle ^{3}$) on helikiiruse ligikaudsed väärtused atmosfääri rõhu korral vastavalt 1450 m/s ja 1500 m/s. Helikiirus vees suureneb rõhu, temperatuuri ja soolsuse kasvamisega. Destilleeritud vees on maksimaalne helikiirus temperatuuril 74 °C. Temperatuuri suurenedes hakkab sellest temperatuurist alates helikiirus vähenema. Antud maksimaalse helikiiruse temperatuuri väärtus tõuseb rõhu kasvamisega.

Meredes ja ookeanides on helikiiruse arvutamiseks kasutusel erinevad lihtsustatud empiirilised valemid. Ühe sellistest laialt levinud helikiiruse c valemitest on välja pakkunud Wayne D. Wilson^[5]:

${\displaystyle c=1449+4,6\,T+0,055\,T^{2}+0,003\,T^{3}+(1,39-0,012\,T)(S-35)+0,017\,d(8-11)}$,

kus

• ${\displaystyle T}$ on vee temperatuur kraadides Celsiuse skaalal;
• ${\displaystyle S}$ on vee soolsus promillides;
• ${\displaystyle d}$ on vee sügavus meetrites.

See empiiriline valem annab õigete temperatuuride, soolsuste ja sügavuste korral helikiiruse tulemuse, mis erineb 96% juhtudest tegelikust väärtusest vähem kui 0,6 m/s.

Akustiline dispersioon

Dispersioonivabas keskkonnas on helikiirus sõltumatu helisagedusest. Selliseks keskkonnaks on näiteks ideaalne gaas. Dispersiivses keskkonnas sõltub helikiirus helisagedusest. Selle sõltuvuse määrab dispersiooniseos. Erinevad sageduskomponendid liiguvad sellises keskkonnas erineva faasikiirusega, kuid heli kantav energia liigub rühmakiirusel. Dispersioon on iseloomulik paljudele lainenähtustele, mistõttu esineb sarnane nähtus ka valguse puhul (kirjeldust vt artiklist "Dispersioon"). Heli puhul nimetatakse seda nähtust akustiliseks dispersiooniks.

Kuuldava heli jaoks on õhk dispersioonivaba. Kõrgetel sagedustel (> 28 kHz) muutub õhk tema süsihappegaasi sisalduse tõttu dispersiivseks.^[6]

Vaata ka

• Ülehelikiirus

Viited