Indoeuroopa algkeel

Indoeuroopa keelepuu. Valged kastid on hüpoteetilised/konstrueeritud algkeeled, punased väljasurnud keeled, rohelised elus keeled

Indoeuroopa algkeel on indoeuroopa keelte hüpoteetiline esivanem. See on rekonstrueeritud võrdlev-ajaloolisel meetodil, teadaolevate indoeuroopa keelte võrdlemise ja keeleajalooliste allikate põhjal.[1] Indoeuroopa keeltest on olemas allikaid 3000–4000 aasta tagant[2], algkeele ja tänapäeva vormide üleminekuastmeid leiab klassikalistest tekstidest sanskriti, kreeka ja ladina keeles[3].

Oletatavasti räägiti indoeuroopa algkeelt kuskil Ida-Euroopa või Lääne-Aasia aladel umbes 5000 aastat tagasi [4] ning seda kõnelev väike rahvarühm hakkas laiali valguma ja killustuma umbes 4000 e.m.a[5].

Rekonstrueerimise ajalugu

Indoeuroopa algkeele hüpoteesile alusepanijaks peetakse Sir William Jonesi (1746–1794), kes märkas sarnasusi sanskriti, ladina ja kreeka keele sõnavaras, grammatilises süsteemis ja muutelõppudes ning järeldas, et need on pärit ühest allikast, kust võivad pärineda ka germaani ja keldi keeled. Hiljem leiti, et indoeuroopa algkeele järeltulijate hulka kuuluvad ka balti ja slaavi keeled, armeenia, albaania, tohaari ja heti keel.[6] 1861–1862 avaldas põhjalikuma rekonstrueerimiskatse August Shleicher teoses "Ülevaade indogermaani keelte võrdlevast grammatikast" (Compendium der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen)[7]. Shcleicher koostas oma rekonstrueeritud algkeeles ka muinasjutu[8]. Aastatel 1948 kuni 1969 avaldas Julius Pokorny ülevaatliku "Indogermaani etümoloogilise sõnaraamatu" (Indogermanisches etymologisches Wörterbuch)[9]. Poola lingvist Jerzy Kuryłowicz avastas 1927. aastal veenvaid tõendeid kõrihäälikute olemasolu kohta algkeeles ning analüüsis indoeuroopa algkeele vokaalivahelduse põhimõtet 1956. aasta teoses "Vokaalivaheldus indo-euroopa keeles" (L’Apophonie en indo-européen)[10]. Värskeim indoeuroopa algkeele grammatika (2018. aasta märtsi seisuga) on välja antud 2017. aastal[11].

Olulise tähtsusega oli rekonstrueerimisel sanskriti keel. Tänapäeval räägitavatest keeltest peetakse kõige arhailisemaks, st oletatavale algkeelele lähemaks leedu keelt.[1]

Kirjeldus

Indoeuroopa algkeel on rekonstrueeritud SOV-süntaksiga keelena (subjekt-objekt-verb), mis sarnaneb klassikalisele ladina keelele[8]. Algkeelel on kaheksa käänet: nominatiiv, vokatiiv, akusatiiv, daativ, genitiiv, instrumentaal, ablatiiv ja lokatiiv[3]. Rekonstrueeritud keeles on 15 sulghäälikut, sisihäälik s, kolm erinevat kõrihäälikut, helilised kaashäälikud n, m, l, r, viis vokaali (a, e, i, o, u) ja kaks poolvokaali (w, y)[5].

Indoeuroopa algkeele sulghäälikud
labiaalne dentaalne palataalne velaarne labiovelaarne
helitu p t ḱ k kʷ
heliline b d ģ g gʷ
heliline hõngusega bh dh ģh gh gʷh

Rekonstrueeritud sõnavara põhjal saab öelda, et protoindoeurooplased puutusid kokku näiteks koerte (*ḱwón-), hobuste (*H1éḱwo-), lammaste (*H3éwi-), lehmade (*gwów-) ja sigadega (*súH-), rataste (*kwékwlo) ja mõduga (*médhu) ning kasutasid arve kuni sajani (*ḱm̥tóm)[5].

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja (2014). Keel ja ühiskond. Tallinn: Künnimees.{raamatuviide}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Bernard Comrie, Stephen Matthews, Maria Polinsky, toim (2000). Keelteatlas. Maailma keelte päritolu ja areng. Tallinn: Koolibri. Lk 134.{raamatuviide}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 Bernard Comrie, Stephen Matthews, Maria Polinsky, toim (2000). Keelteatlas. Maailma keelte päritolu ja areng. Tallinn: Koolibri. Lk 28.{raamatuviide}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  4. ↑ "Language". Encyclopaedia Britannica. Linguistic change. Vaadatud 13.03.2018.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Indo-European languages". Encyclopaedia Britannica. The Parent Language: Proto-Indo-European. Vaadatud 13.03.2018.
  6. ↑ Bernard Comrie, Stephen Matthews, Maria Polinsky, toim (2000). Keelteatlas. Maailma keelte päritolu ja areng. Tallinn: Koolibri. Lk 38.{raamatuviide}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  7. ↑ "August Schleicher". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 13.03.2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 Bernard Comrie, Stephen Matthews, Maria Polinsky, toim (2000). Keelteatlas. Maailma keelte päritolu ja areng. Tallinn: Koolibri. Lk 27.{raamatuviide}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  9. ↑ "Julius Pokorny". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 14.03.2018.
  10. ↑ "Jerzy Kuryłowicz". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 14.03.2018.
  11. ↑ Carlos Quiles, Fernando López-Menchero (1.06.2017). "A Grammar of Modern Indo-European" (PDF). Academia Prisca. Vaadatud 14.03.2018.