Joseph McCarthy

Joseph Raymond McCarthy (14. november 1908 Grand Chute, Wisconsin – 2. mai 1957 Bethesda, Maryland) oli Ameerika Ühendriikide poliitik, kes sai 1950. aastatel tuntuks külma sõja aegse kommunistide jälitamise kampaania algatajana. Ta kuulus Vabariiklikku Parteisse.

Ta sündis Wisconsini osariigis ja lõpetas 1935. aastal õigusteaduse alal Marquette'i Ülikooli. Aastatel 1942–1945 teenis ta merejalaväes. Teise maailmasõja lõppedes ülendati ta majori auastmesse.

1946. aastal valiti McCarthy Wisconsini osariigi esindajana USA Senatisse. Kommunistide jälitamisele pani ta aluse 1950. aasta veebruaris peetud kõnega, kus teatas, et USA välisministeeriumisse on imbunud 200 kommunisti. Tema eesmärgiks oli kõrvaldada avalikest ametitest isikud, kes olid väidetavalt kommunistid või kommunistidega seotud.

Aastatel 1951–1954 korraldatud avaliku arvamuse küsitlustel oli McCarthy vastaseid alati märksa rohkem kui toetajaid. Kuid McCarthy muutus ajapikku järjest tuntumaks: kui 1951. aasta augustis ei osanud 61% küsitletutest tema suhtes seisukohta võtta, siis 1954. aasta augustis oli selliseid üksnes 13%.

McCarthy toetus hakkas vähenema 1954. aastal pärast sõjaväe-kuulamisi, mis tekitasid ajakirjanduses suurt vastukaja, lisaks sooritas McCarthy üks oponenditest senaator Lester C. Hunt 1954. aastal enesetapu. Selleks ajaks oli McCarthy algatatud kampaania tulemusena ameti kaotanud ligi 2000 valitsusametnikku.

2. detsembril 1954 mõistis USA Senat häältega 67:22 McCarthy ametlikult hukka. Demokraadid mõistsid ta hukka ühel häälel, vabariiklaste hääled jagunesid pooleks. Ainus senaator, kes ei hääletanud, oli John Kennedy, kes oli parajasti haiglas seljaoperatsioonil. McCarthy oli esimene ja kuni 1980. aastani ainus kongresmen ning on tänapäevani ainus senaator, kes on hukka mõistetud. Ta jäi senatisse edasi, kuid ülejäänud kongresmenid lihtsalt eirasid teda ja ta sõnavõtte, niisiis oli see mingis mõttes boikott.

Pärast hukkamõistu oli McCarthy veel kaks ja pool aastat senaator, kuid tema maine oli pöördumatult kahjustunud: ka ajakirjandus ei teinud temast kuigivõrd välja. McCarthy alkoholism, mis juba enne oli märgatav, süvenes veelgi ja ta oli korduvalt ka senatis silmnähtavalt purjus.

McCarthy suri 1957. aastal 48-aastaselt. Ametlikuks surmapõhjuseks nimetati hepatiiti, kuid ajakirjandusele vihjati kohe, et tegelik surmapõhjus olevat maksatsirroos. Tänapäeva biograafid selle seisukohaga üldiselt nõustuvad.

McCarthy tegevus pani aluse mõistele "makartism" (McCarthyism), mille kõige laiem tähendus on piisavate tõenditeta süüdistamine.