Karl V

See artikkel räägib Saksa-Rooma riigi valitsejast; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Karl V (täpsustus)

Karl V
Saksa-Rooma keiser Roomlaste kuningas Itaalia kuningas
Ametiaeg 28. juuni 1519 – 27. august 1556
Eelnev	Maximilian I
Järgnev	Ferdinand I
Kastiilia ja Aragóni kuningas
Ametiaeg 23. jaanuar 1516 – 16. jaanuar 1556
Eelnev	Juana (Kastiilias) Fernando II (Aragónis)
Järgnev	Felipe II
Burgundia hertsog
Ametiaeg 25. september 1506 – 25. oktoober 1555
Eelnev	Philipp Ilus
Järgnev	Felipe II
Austria ertshertsog
Ametiaeg 12. jaanuar 1519 – 28. aprill 1521
Eelnev	Maximilian I
Järgnev	Ferdinand I
Isikuandmed
Sünniaeg	24. veebruar 1500 Gent, Flandria krahvkond, Habsburgide Madalmaad (tänapäeva Belgia)
Surmaaeg	21. september 1558 (58-aastasena) San Jerónimo de Yuste klooster, Extremadura, Hispaania
Abikaasa	Isabella
Vanemad	Philipp Ilus Juana
Lapsed	Felipe II Hispaania Maria Hispaania Joanna Ebaseaduslikud: Parma Margarethe Don Juan de Austria
Sugulased	Habsburgid
Elukoht	El Escorial, San Lorenzo de El Escorial, Hispaania (viimne puhkepaik)
Autogramm

Karl V (24. veebruar 1500 Gent, Flandria krahvkond, Habsburgide Madalmaad – 21. september 1558 San Jerónimo de Yuste klooster, Extremadura, Hispaania impeerium) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521.

Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tippu. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi.^[1] Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhia idee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana. Tema peamised rivaalid olid Prantsusmaa kuningas François I, Inglismaa kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman Tore.

Karli isiklikuks deviisiks oli Plus ultra (veel kaugemale). Teda peetakse ka esimeseks monarhiks, kes võttis kasutusele tiitli Tema Majesteet või Tema keiserlik Majesteet.^[2] Tema isiksuse omaduste üle on palju vaieldud, kuid senini pole saavutatud konsensust selle osas, kas ta oli pigem maailmavalitsemist ihkav katoliiklik fanaatik, usutülidest lõhkikistud Euroopat lepitada püüdev vagamees, pragmaatiline kõike enda jaoks ära kasutada püüdev reaalpoliitik või hoopis keegi teine.^[3]

Elulugu

Lapsepõlv ja perekond

Karl von Habsburg sündis Madalmaades Genti linnas Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana pojana. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Karlil oli vend Ferdinand ning õed Eleonore, Isabella, Maria ja Katharina.

Karl kasvas üles Madalmaades ning sai pärast oma isa ootamatut surma 1506. aastal Burgundia hertsogiks, mis tähendas toona Madalmaade ja Burgundia vabakrahvkonna, hilisema Franche-Comté valitsejaks saamist. Teoreetiliselt oli tal õigus saada ka Kastiilia kuningaks (ta isa oli Felipe I nime all selle valitseja olnud 1504–1506), kuid tema võimukas vanaisa Aragóni Fernando püüdis seda igati takistada, mistõttu riigi formaalseks valitsejaks sai Karli nõdrameelne ema Juana, tegelikult aga läks võim Fernando kätte. Fernandole lemmikuks oli Karli vend Ferdinand, kelle ta võttis oma õukonda. Ometi läks nõnda, et Aragóni ja Kastiilia valitsejaks sai ikkagi Karl ning Ferdinandist sai hiljem Saksa kuningas, hiljem ka keiser. Karl jäi elama Madalmaadesse ning tema olulisim õpetaja oli Utrechti Adriaan, kellest sai hiljem paavst Hadrianus VI.

Karl sai hea hariduse ning rääkis vähemalt viit keelt: emakeelena prantsuse, lisaks itaalia, saksa, hispaania ning ladina keelt. Võimalik, et ta rääkis ka flaami keelt. Karli rahvust on raske määratleda, lapsepõlves kasvatati teda ehk kõige enam hispaanlasena, kuigi dünastia tõttu peetakse teda enamasti sakslaseks. Otto von Habsburg on vältinud otsest rahvuslikku määratlust ja nimetanud teda burgundlaseks.^[2]

Karli esimesed valitsusaastad

1516. aastal suri Aragóni kuningas Fernando ning Karlist sai Carlos I nime all riigi valitseja. Ta kuulutas end ka oma ema kaasvalitsejaks Kastiilias, ühendades nõnda tänapäevase Hispaania ala esmakordselt pärast Rooma aega ühe valitseja võimu alla. Ent sellega polnud rahul paljud Kastiilia väikeaadlikud ja kodanlased, kes arvasid, et Karli vaimuhaige ema Juana on võimeline valitsema. Neile oli vastumeelt ka Karli välismaine päritolu. Pärast mõneaastast käärimist puhkes 1520. aastal Comuneroste ülestõus, mis järgmiseks aastaks siiski maha suruti.

Aastal 1519 suri Karli teine vanaisa, keiser Maximilian I. Karl päris temalt küll probleemideta Habsburgide Austria-valdused, kuid keisritroonile tekkis mitu pretendenti. Põhikonkurentideks osutusid Karl ja François I. Tänu Hispaaniast, Madalmaade pankuritelt Fuggeritelt ja Saksa pankuritelt saadud rahale ning autoriteetse Saksi kuurvürsti (1486–1525) Friedrich Targa toetusele õnnestus Karlil valimised võita ning temast sai keiser Karl V, François'st aga tema eluaegne vihavaenlane.^[2] 23. oktoobril 1520 krooniti ta Aachenis ametlikult Saksa kuningaks. Kolm päeva hiljem andis Saksamaa priimas (kirikupea), Mainzi kuurvürst Albrecht teada, et paavst on Karli nimetanud ka valitud keisriks.^[4] Kuni ametliku paavstipoolse keisriks kroonimiseni 1530. aastal kasutaski Karl V tiitlit "valitud keiser".

1520. ja 1530. aastatel laienes Karli impeerium oluliselt, sest seikleja Hernando Cortés alistas Kesk-Ameerikas asteekide riigi. Peagi laienes Hispaania koloniaalimpeerium ka Lõuna-Ameerikasse, kus Francisco Pizarro vallutas inkade riigi Peruus.

1521. aastal andis Karl oma vennale Ferdinandile valitseda Habsburgide pärusvaldused Austrias. Burgundia hertsogi ehk Madalmaade valitseja tiitel jäi Karlile. Ferdinandi kanda jäid peamiselt impeeriumi ja Habsburgide idapoliitika, näiteks võitlus Türgi vastu ning dünastia pärimisõiguse kindlustamine Böömimaal ja Ungaris.

Karl sattus aga ägedasse võitlusse läänes (vt Itaalia sõda (1521–1526) ja Itaalia sõjad), sest François I püüdis endale haarata Põhja-Itaaliat, eriti Milano hertsogkonda, ning Karli käes olevaid Burgundia hertsogiriigi alasid: Madalmaid ja Burgundia vabakrahvkonda (France-Comté't). Karli ja François' vaheline esimene sõda kulmineerus 24. veebruaril 1525 Pavia lahinguga Karli 25. sünnipäeval, milles Prantsuse väed täielikult lüüa said ning kuningas keisri kätte vangi langes. Karl ja tema nõunikud olid ootamatust edust täiesti šokeeritud ning Hispaanias viibinud keiser keelas igasugused võiduparaadid, selle asemel pidas ta patukahetseja riietes tänumissa.^[2] Pärast François' ligi aastast vangistust sõlmiti Karlile soodne Madridi rahu, millega koguni Burgundia hertsogkond oleks taastatud, ent Prantsuse kuningas murdis oma lubadusi ning vangist vabanedes keeldus ta rahulepingut täitmast, sest see olnud talle ebaõiglaselt peale surutud. Nii puhkes Karli ja François' vahel peagi uus sõda (vt Cognaci liiga sõda (1526–1530)).

Probleemid Lutheri ja paavstiga

1517. aastal oli munk Martin Luther enese teadmata alustanud reformatsiooni, ehkki esialgu oli ta toetajaskond marginaalne ning reformaator ise püüdis pigem uuendada katoliku kirikut kui sellest lahku lüüa. Karl V nägi Lutheri tegevuses aga ketserlust, seda enam tema radikaalsemate järgijate tegudes. Seetõttu asus ta Lutheri ja ta mõttekaaslaste suhtes eitavale positsioonile ning ehkki ta aktsepteeris mõningaid Lutheri nõudmisi (eriti paavstluse mõju ja korruptsiooni ning lodeva elu vähendamise osas kirikus), ei nõustunud ta üldiselt Lutheri visioonidega, sest arvas neid minevat vastuollu kristlusega.^[2] Karl oli kahtlemata traditsionalist ning küllap ka suures osas romantik (ta unistas Burgundia hertsogiriigi taastamisest, plaanitses ristisõdu Konstantinoopoli vabastamiseks, omas kindlaid džentelmenlikke põhimõtteid ja käitus erinevalt oma rivaalidest, kes lähtusid enam renessanslikest põhimõtetest),^[5] ennekõike aga võimsaim katoliiklik monarh ning seega ei saanud ta kirikut õõnestavat Lutheri tegevust heaks kiita. Nii pani Karl Lutheri 1521. aastal Wormsi riigipäeval, kus too oli keeldunud oma vaadetest loobumast, riigivande alla (mis tähendas sisuliselt tema lindpriiks kuulutamist) ning too pidi otsima varjupaika Saksi kuurvürsti Friedrich Targa juures. Et Saksamaal oli rahulolematus paavsti ja teiste kirikujuhtide toretseva ja pillava eluviisiga suur, renessansi ideed polnud veel kuigivõrd levinud ning Lutheri novaatorlik vaatenurk kristlusele tundus paljudele õigem, siis polnud mässulise munga lindpriiks kuulutamisest erilist kasu. Pealegi ei soovinud Karl korrata keiser Sigismundi viga, kelle ajal põhjustas tšehhi usu-uuendaja Jan Husi ketserina hukkamine Böömimaal hussiitide sõjad ja 16. sajandissegi ulatuva vaenu Böömimaal.

Lõpuks selgus aga, et sõda tuli ilma Lutheri hukkamisetagi. Kõigepealt puhkes riigirüütlite sõda ehk Sickingeni vaenus (1522–1523), kus usu-uuendamisega kaasa läinud riigirüütel Franz von Sickingen püüdis vägivaldsete vahendite abil Trieri peapiiskoppi kukutada ja tema valduseid sekulariseerida. Tema tegevus oli seotud ka riigirüütlite mõju tuntava vähenemisega, mis oli vürstivõimu tugevnemise paratamatu tagajärg.^[6] Ehkki Karli ennast toona Saksamaal ei olnud, võitsid tema väed Lääne-Saksa vürstide, eriti Hesseni Philippi kaasabil Sickingeni. Veelgi tõsisem konflikt puhkes aga 1524. aasta lõpul. Talupojad, kes Lutheri ja tema järel tulnud veelgi radikaalsemate usureformaatorite seisukohti tõlgendasid selliselt, et kõik inimesed peaksid igas mõttes võrdsed olema juba ilmalikus elus, alustasid rahutusi, millest kasvas välja Saksa talurahvasõda (1524–1525). Sellisest anarhistlikust ja ekstremistlikust puhangust ehmunud Luther asus aga aadlike poolele ning suutis niimoodi sõlmida ka teatud vaherahu Karliga, ehkki Saksa-Rooma riigi valitseja ei aktsepteerinud jätkuvalt enamikku tema seisukohtadest. Ometigi ühendas harrast katoliiklast Karl V ja sügavalt usklikku usu-uuendajat Martin Lutherit üks asi: nad mõlemad olid vastu paavsti poliitikale. Luterlusest sai aga Saksa riigivürstide tööriist nende keisrivõimust sõltumatuse suurendamisel.^[6]

Paavstidega olid Karli suhted enamasti halvad, sest tema ilmalik võim oli nende jaoks liiga suur. Renessansiaegsed paavstid olid üldiselt pigem ilmalikud valitsejad kui vagad vaimulikud kirikupead ning enamasti oli nende sooviks muuta Kirikuriik võimsaimaks riigiks Itaalias. Sõdalasest paavstil Julius II-l (paavst 1503–1513) oli see ka peaaegu õnnestunud, kuid tema järglane Leo X (paavst 1513–1521) andus rohkem hedonismile ning toetas kunsti ja arhitektuuri, valitsejana polnud aga kuigi võimekas. Seetõttu hakkasid paavstluse positsioonid nõrgenema ning nii otsustas katoliku kiriku pea mitte lasta tugevneda Habsburgidel, vaid vastukaaluks neile toetada Prantsusmaad ja selle kuningat François'd või hoopis Friedrich Tarka. Siiski ei õnnestunud tal Karli keisriks valimist väärata ning see liitis teda veelgi enam prantslastega. Asjaolud muutusid teatud määral 1522. aastal, mil paavstiks sai Karli endine õpetaja Hadrianus VI nime all, kuid et ta suri juba järgmisel aastal, siis polnud tema tegevusel kuigi suurt mõju. Järgmine paavst Clemens VII (paavst 1523–1534, Leo X sarnaselt Medicite suguvõsa esindaja) oli selgelt Prantsusmaa-meelne ega soovinud katoliku kirikus midagi muuta (ehk siis lasta tekkida võimalusel, et tema võim väheneb), mistõttu protestantlus leidis üha laiemat kõlapinda ning Euroopa katoliiklik ühtsus kadus lõplikult. Karlil kui katoliikluse kaitsjal oli seetõttu väga raske tegutseda, sest tema soovis pigem olla kahe poole lepitaja kui armutu paavstluse eest võitleja, seda enam, et üleüldine meelestatus Saksamaal oli paavstluse suhtes negatiivne.

Teine sõda Prantsuse kuningaga ja keisriks kroonimine

1527. aastal puhkes sõda Prantsusmaa kuninga (1515–1547) François I ja Karli vahel uuesti. Prantsusmaad toetas mitu Itaalia linnriiki, kes kartsid Habsburgide võimu kasvamist, samuti paavst. Itaalia vastu saadeti Georg von Frundsbergi juhitud palgasõdurite armee, millele palga maksmisega tekkisid aga probleemid. Paavst oli juba valmis alla andma, kuid saamahimulised palgasõdurid sundisid oma ülemusi rünnakut Roomale jätkama, mille tulemuseks oli Karli prestiižile väga halvasti mõjunud Sacco di Roma. Rooma rüüstati ja paavst põgenes linnast. Üldiselt ei suutnud aga kumbki pool otsustavat edu saavutada ning peagi hakati otsima rahu, seda suuresti ka põhjusel, et türklased sultan Suleiman Toreda isiklikul juhtimisel piirasid Viini.

Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarethe ja François' ema Louise de Savoie jõudsidki viimaks kokkuleppele, mis on ajalukku läinud Cambrai ehk Daamiderahu nime all. Sellega loobus Karl Burgundia territoriaalse terviku taastamisest ehk ei nõudnud enam Prantsusmaale kuuluvaid Burgundia alasid, François aga loobus taotlustest Milanole ja teistele piirkondadele Itaalias, samuti pidi ta Karlile ära andma Madalmaade piiri äärseid alasid. See rahu tegi ühtlasi ametlikult lõpu Karli nõudmistele tema seisukohalt sõnamurdliku François' vangistusse tagasipöördumise osas ning ta vabastas suure lunaraha eest alates 1526. aastast tema käes pantvangis olnud Prantsuse kuninga pojad, samuti abiellus Prantsuse kuningas tema õe Eleonorega. Seejärel võis Karl teoks teha oma ammuse unistuse: lasta end paavsti poolt keisriks kroonida. See toimus Bolognas 1530. aastal ning Karlist sai viimane Saksa-Rooma keiser, kelle paavst kroonis. Tema vend Ferdinand ja tolle järglased võtsid endale ainult valitud keisri tiitli, sest tekkinud luterlaste ja katoliiklaste usulõhe tõttu poleks esimesed paavsti õnnistatud keisrit enam aktsepteerinud.

Ferdinandi nimetas Karl 1531. aastal aga Saksa kuningaks ehk oma järglaseks Saksa-Rooma troonil. Tema enda vanim poeg Philipp (tulevane Felipe II) oli veel liialt noor ja pealegi olid vennad juba sisuliselt kokku leppinud Habsburgide impeeriumi jagamises. 1526. aastal oli Ferdinand pärinud ka Böömimaa ja Ungari troonid ning seega Habsburgide võimubaasi veelgi laiendanud.

 Pikemalt artiklis Cognaci liiga sõda

Esimesed vastuolud protestantlike vürstidega

1526. aastal olid Saksa protestantlikud vürstid, kasutades ära Karli viibimist Itaalias, kuulutanud esimesel Speyeri riigipäeval välja aadelliku usuvabaduse ehk alamad pidid järgima seda usku, mida tunnistas nende valitseja. 1529. aastal korraldas Ferdinand Karli nõudmisel teise Speyeri riigipäeva, kus püüti Wormsi edikti reaalselt ellu rakendada ehk luterlust illegaalseks muuta. Seepeale esitasid luterlikud vürstid protesti ning teenisid nõnda protestantide nimetuse. Kompromissi püüti leida 1530. aastal Augsburgi riigipäeval, kus Philipp Melanchthon esitas Augsburgi usutunnistuse. Karl sellega ei leppinud ning nõudis protestantide "tõelisse" kirikusse tagasipöördumist. Ta oli valmis ka mõningaid vürstide nõudmisi kaaluma, et lülitada neid kirikureformi, kuid protestandid jäid kangekaelselt endale kindlaks ning ka paavst polnud nõus järele andma. See põhjustaski esimese tõsise konflikti keisri ja protestantide vahel: viimased lõid 1531. aastal oma usu kaitseks Schmalkaldeni liiga. Kuid et Karlil oli soov minna pühasse sõtta türklaste vastu, siis oli ta sunnitud ajutiselt protestantidega leppima. 1530. aasta Augsburgi riigipäev oli lõppenud sisuliselt kompromissiga, luterlikud vürstid võisid kuni kirikukoguni uue usu juurde jääda. Siiski ei rahuldanud see kokkulepe kedagi ja protestandid muutusid keisri suhtes üha jultunumaks ning seda enam, mida kaugemal Karl oli. Kohati hakkasid nad rüüstama katoliiklaste alasid ning nood vastasid samaga.^[6] Nii tekkisid sisekonfliktid, kuid ametlikku sõda keisri ja protestantide vahel ei tulnud veel 15 aasta jooksul.

Võitlus Türgi ekspansiooni vastu

Habsburgid olid Türgi-vastase võitlusega seotud juba ammu, alates Albrecht II-st, kes suri 1439. aastal Osmanite riigi vastasel sõjaretkel. Keiser Friedrich III-ki oli proovinud nende kasvava võimsuse vastu võidelda, kuid tulutult. Türgi sultani võim ja valdused kasvasid üha ning Balkani toonane suurim riik Ungari sattus üha suurema löögi alla. Asjad halvenesid kristlaste jaoks veelgi 1520. aastal, mil Türgi sultaniks sai Suleiman Tore, kes pööras oma põhitähelepanu just Ungari alistamisele. Aastal 1526 võitsid tema juhitud ülekaalukad väed Mohácsi lahingus ungarlasi ning seejärel langes enamik riigist Suleimani kätte. Allesjäänud osade valitsejaks sai varasema leppe järgi Karli vend Ferdinand, ehkki talle tekkis võistleja, kohalikku päritolu János Zápolya. Too toetus oma nõudlustes Türgile ning lõpuks saigi nende poolt okupeeritud Ungari kuningaks, tema dünastia valitses mõnda aega ka Transilvaaniat. Kahe troonipretendendi võimuvõitlus hõlbustas Türgil Ungari alade enda kätte haaramist.

Aastal 1529 tungisid türklased Viini alla, piirates selle sisse. Karli väed olid parajasti seotud võitluses Prantsusmaaga ning Ferdinandi käsutuses olevad jõud olid väikesed. Habsburgide pealinna päästis halb ilm, mis sundis türklased piiramise lõpetama. Kuid oli selge, et õige pea võib situatsioon korduda, ning nii asus Karl ette valmistama vastulööki.

François I ei saanud keisril lasta saavutada otsustavat võitu islami üle, kuna see oleks Karli positsiooni tema suhtes tugevasti parandanud ning võinud asetada Prantsusmaa isolatsiooni. Nii alustas Prantsuse kuningas 1534. aastal keisri vastu taas sõda, ent Karl ise pidas toona olulisemaks võitlust Osmanite vastu, mistõttu ta ründas 1535. aastal Türgi liitlast Tuneesiat ning vallutas Tunise. See oli türklastele küll suur vapustus, kuid uut ristisõda siiski ei järgnenud, kuna Prantsusmaa piiridel läks keisri olukord üha halvemaks. Sellega lõppes sõjategevus Karli ja moslemite vahel, kuid 1541. aastal tungis Karl laevastikuga taas Põhja-Aafrikasse, seekord Alžiiri alla. Kuid halva ilma ja Türgi liitlase, mereröövli ja Alžeeria valitseja Heir ed-Din Barbarossa osava tegutsemise tõttu ei õnnestunud tal seekord midagi saavutada. Türgi liitlaseks oli ka seekord Prantsusmaa, kes lubas Türgi laevastikul eesotsas Barbarossaga oma sadamas talvituda, mis oli toonase kristliku Euroopa ja ka protestantide silmis peaaegu sama, mis ususalgamine ja islamisse üleminek.^[2] Seetõttu pidid türklased lõpuks Prantsusmaalt lahkuma ning Karlil õnnestus 1544. aastal Türgiga rahu sõlmida, mis tõi talle teatud kasu. Hiljem Karli ajal olulisi sõdu Türgiga ei toimunud, kuna Suleiman keskendus sõdadele Pärsiaga.

Kolmas ja neljas sõda François'ga

1534. aastal kuulutas Prantsusmaa keisrile taas sõja, ent tõsiseks sõjategevuseks läks alles 1536, kui Karl Prantsusmaa vastu isiklikult tegutsema hakkas. Ta ei saavutanud aga erilist edu ning prantslased okupeerisid Savoia. 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, kusjuures Karl ja François isiklikult kohtusid. Ehkki oli selge, et kumbki valitseja polnud sõja tulemustega rahul (François oli püüdnud tagasi saada oma unistuste linna Milanot ja Karl soovinud Prantsusmaad otsustavalt lüüa, võimalik, et koguni luua maasilda tema Hispaania ja Itaalia valduste vahel), siis esialgu tundus kahe rivaali mingisugune leppimine võimalikuna. 1539. aastal korraldati koguni Karli reis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse; esimest korda viibis ta pärast keisriks saamist François' maadel rahumeelsetel põhjustel.

Kuid kuninga ja keisri vahelised pinged hakkasid peagi taas kuhjuma. François oli lootnud, et tema poeg ja Karli tütar (või vennatütar) võiksid abielluda ning keiser võiks talle kaasavaraks anda näiteks Milano. Kuid Karl ei kavatsenud rikkast Põhja-Itaaliast loobuda. Selle asemel läänistas ta selle oma pojale Philippile, tulevasele Felipe II-le. Nii proovis François veel viimast korda Milanot vägivallaga endale saada ning alustas 1542 neljandat ja viimast sõda Karliga. Et tema liitlaseks oli taas Suleiman, siis proovis Karl saada paavstilt toetust pühaks sõjaks usuvaenlaste ja -reetjate vastu, ent kuna ta ise oli taas liidu sõlminud "ketserist" Inglise kuninga Henryga, kellega ta vahepeal viimase abielupoliitika pärast tülis ja isegi sõjajalal oli olnud, ning paavst oli ikkagi keisri võimu tugevnemise vastu, siis ta püha isa toetust ei saanud. Sõda ise kulges aga suhteliselt edutult ning pealegi ei pidanud Henry varem sõlmitud leppest ühiselt Pariisi alla marssida kinni, vaid hakkas selle asemel piirama Põhja-Prantsusmaa linnu. Nii otsustas keiser 1544 sõja lõpetada, et tegeleda üha põletavama probleemiga: protestantlusega.

Ususõjad Saksamaal ja nende tagajärjed

1540. aastatel halvenesid protestantide ja katoliiklaste suhted Saksa-Rooma riigis tunduvalt ning ekspansiivne ja agressiivne luterlus asus mitmest kandist vana usku välja suruma. See toimus kohalike vürstide (eriti Hesseni Philippi ja Saksi Johann Friedrichi) nõusolekul ja isegi juhtimisel. Selle vastu ei suutnud Karl V tükk aega suurt midagi teha, kuni protestandid läksid lõpuks liiale ning provotseerisid avaliku sõja. Keiser asus oma armee etteotsa ning läks protestante maha suruma, kuna nood olid juba keisri enda aladel katoliiklasi taga kiusanud ning linnu vallutanud. Avalik sõda, mida on nimetatud Schmalkaldeni sõjaks, puhkes 1546. aastal, mõni kuu pärast Lutheri surma.

1547. aastal toimus Karli ja protestantide Schmalkaldeni liiga vahel otsustav Mühlbergi lahing, milles keiser saavutas täieliku võidu. Tema triumf oli sedavõrd võimas, et korraks näis olevat võimalik koguni protestante katoliikluse rüppe tagasi tuua: protestantlike vürstide liidrid Hesseni Philipp ja Saksi Johann Friedrich olid tema käes vangis ning ka protestantide mõjukaim teoloog Philipp Melanchthon oli valmis keisri ja paavstiga lepitust otsima. Kuid reaalne situatsioon ei jätnud selleks siiski kuigivõrd võimalusi: enamik protestantluse ideolooge olid Lutherist tunduvalt radikaalsemad, ka paavst oli leppimatu ning reformatsioonilised sektid olid end juba liiga sügavalt sisse seadnud.^[6] Pealegi oli keisri võitki saavutatud suurelt osalt temameelsete protestantide toel, kellest silmapaistvaim oli Saksi uus kuurvürst Moritz. Mingisugune katse olukorda lahendada küll tehti, lubades Trento kirikukogule ka protestandid, kuid see oli pigem sümboolne žest: kumbki pool ei kavatsenudki järgi anda. 1548. aastal kehtestas Karl luterlastele "vaheusundi" (Augsburgi interim), mis püüdis nende ja katoliiklaste liturgiat ühitada (näiteks lubati neile armulauda mõlemal kujul ja vaimulike abielusid, kuid nõuti ka missade pidamist ja mitmeid teisi katoliiklikke kombetalitusi). Selline lahendus ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt ja riigilinnad Magdeburg ning Bremen lükkasid keisri pakutu täielikult tagasi. 1550–1551 toimus esimese piiramine, mille ajal keisrimeelsete protestantide vastuolud keisriga üha süvenesid.

Peagi sai selgeks, et ka relva jõul pole võimalik protestantlust maha suruda. 1551. aasta lõpus algas protestantlike vürstide uus vastuhakk keisrile, mida juhtis Saksi Moritz. Nad sõlmisid liidu Prantsusmaaga ja nende vägi marssis 1552. aasta alguses Tirooli. Keiser pääses vaid üle noatera vangi langemisest, põgenedes üle mägede Villachisse. Sama aasta augustis pidi ta Moritzi ja teiste protestantidega sõlmima Passau lepingu, millega protestantlus sisuliselt legaliseeriti. Keiser pidas seda lahendit siiski veel ajutiseks ja tegi ettevalmistusi uueks konfliktiks. Kuid tema sõda Prantsusmaaga kulges eduta ja ka Saksa-Rooma riigis jätkusid siserahutused, mida juhtis Kulmbachi markkrahv Albrecht Alkibiades ja mille ohvrina langes ka Saksi Moritz. Uueks tõsiseks jõukatsumiseks protestantidega polnud keisril enam vahendeid ega tahet. 1555. aastal lasi ta vend Ferdinandil sõlmida Augsburgi usurahu, mis põlistas Saksamaa konfessionaalse killustatuse. See sündmus oli ilmselt ka viimaseks piisaks keisri kannatuste karikasse ning ta otsustas vana, haige, murtud ja pettunud mehena oma ilmalikust aujärjest loobuda. Teda oli juba aastaid vaevanud podagra, mis vahel ta peaaegu teovõimetuks muutis, samuti oli liiga intensiivne eluviis ta ilmselt lihtsalt läbi kulutanud.^[7]

Keisri Skandinaavia-poliitika

Karl V oli otseselt seotud Taani kuningakojaga, sest tema õde Austria Isabella abiellus 1515. aastal Taani kuninga Christian II-ga. Kui kuningas 1523. aastal kukutati, pages abielupaar Madalmaadesse. Keiser luges oma õemeest ka edaspidi Taani seaduslikuks kuningaks, seda enam, et järgnevad Taani valitsejad Frederik I ja Christian III olid protestandid. Christian II avantüristlikke plaane oma valduste tagasivõitmiseks keiser siiski ei toetanud, kuid jäi ka pärast viimase vangilangemist 1531. aastal tema seaduslikku trooniõigust toetama. Ise ei olnud tal aga huvi ega vahendeid Christiani võimu taastada, ehkki seda Läänemere-äärsetes riikides vastavalt poliitilisele meelsusele kas oodati või kardeti. 1542. aastal sõlmis keiser viimaks Christian III-ga lepingu, millega tunnustas teda Taani seadusliku valitsejana, see-eest pidi Taani kuningas aga hoiduma sekkumisest Põhja-Saksamaa ja Vana-Liivimaa asjadesse. Kuningas kohustus ka vabastama Christian II, kuid ometi ei teinud seda.

Rootsiga Karl V-l otseseid kontakte polnud, kuid et Gustav I oli Christian II vaenlane, siis olid suhted temaga pigem vaenulikud. Rootsi sõdis pealegi ka mitmel korral keiserliku vabalinna, hansalinn Lübeckiga.

Karl V ja Vana-Liivimaa

Keisril oli mitmeid kokkupuuteid ka Vana-Liivimaa poliitikaga. Juba 1521. aastal kinnitas ta Liivimaa piiskopkondade privileegid ning määras nende kaitsjateks Taani kuninga, Leedu suurvürsti, Mecklenburgi hertsogid, Brandenburgi kuurvürsti, Saksa ordu kõrgmeistri Preisimaal ja Lübecki. Mõni aasta hiljem pidi ta lahendama Preisimaa sekulariseerimise järel tekkinud kõrgmeistrikoha täitmise küsimuse, otsustades 1527. aastal Liivi ordumeister Wolter von Plettenbergi asemel anda see Saksa meistrile. Samas kinnitas ta juba aasta varem Plettenbergi saamise riigivürstiks ning läänistas talle 1530. aastal Augsburgi riigipäeval pidulikult Liivimaa orduvaldused. Karl kohtus ka mõnede Liivimaa valitsejate saadikute, näiteks Georg von Ungerniga, kellele ta annetas Ungurpilsi (Pürkeln) vabahärra tiitli.

1540. aastate lõpust alates pöördusid liivimaalased tihti keisri poole palvega aidata neid suureneva Vene ohu vastu. Nii tühistaski Karl 1548. aastal Hans Schlittele antud loa saata Venemaale suur sõjandusekspertide ekspeditsioon ja ka liivimaalaste kohustused Türgi sõjaks makse maksta, kuid reaalset abi ta neile anda ei suutnud. Karli valitsusaja lõpus puhkes Liivimaal koadjuutorivaenus, mis ähvardas kujuneda Poola-Liivimaa sõjaks. Selle vältimiseks saatis keiser sinna oma komissarid, kes suutsid pärast Taani saadikute ebaedu konflikti siiski rahumeelselt vahendada. Tüli lahendamise ajaks oli keiser aga avalikust elust juba tagasi tõmbunud.

Viimased eluaastad

Karl oli võimust loobumist alustanud juba 1554. aastal, kui ta andis poeg Philippile Milano. Järgmisel aastal loobus ta tema kasuks ka Burgundia hertsogi tiitlist ehk Madalmaadest, 1556. aasta alguses ka Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuninga kohast. Sama aasta augustis loovutas ta vend Ferdinandile ka Saksa-Rooma valitseja koha, mida riigiseisused tunnustasid küll alles 1558. aasta märtsis. 1556. aasta lõpus asus Karl elama San Jerónimo de Yuste kloostrisse Hispaanias.

Eksiilis ei elanud Karl ülikasinat mungaelu, vaid tema käsutuses oli luksuslikult sisustatud maja, kus ta sai nii kunsti nautida kui ka tegeleda aiatööde ja mõtisklemisega. Samuti hakkas ta koguma kelli (mehaanilised kellad said populaarseks just sel ajal). Nii tema poeg Felipe II kui ka vend Ferdinand palusid tal mitu korda poliitikasse sekkuda, sest tema autoriteet ja kogemused võisid nende arvates olukorda nende kasuks kallutada, ent Karl ei loobunud eksiilist.

Aastal 1558 korraldas ta mälestusjumalateenistuse oma isa ja vanaisa hingede auks, mida on sageli valesti tõlgendatud leinamissa-müsteeriumina tema enese mälestuseks. Varsti pärast seda ta tervis halvenes (võimalik, et ta sai rabanduse) ning ta suri sama aasta sügisel 58-aastaselt. Esialgu maeti ta kloostri juurde, kuid tema pojapoeg Felipe III lasi ta Madridi lähedale ümber matta.

Järglased

Karl oli 1526–1539 abielus Portugali kuninga Manuel I tütre Isabellaga, kellega ta sai viis last. Rohkem Karl ei abiellunud, kuid tal oli ka abieluväliseid suhteid ning nendest sündinud lapsi.

Karli ainus täisikka jõudnud seaduslik poeg oli Philipp (1527–1598), kellest sai Hispaania kuningas ja Madalamaade valitseja Felipe II.

Karli teised seaduslikud lapsed olid

• Hispaania Maria (1528–1603), abiellus 1548 oma onupoja ja tulevase Saksa-Rooma keisri Maximilian II-ga
• Ferdinand, sündis 1530 surnult
• Hispaania Johanna (1537–1573), abiellus 1552 Portugali printsi Juan Manueliga
• Johann, sündis 1539 surnult

Peale selle oli tal kaks ebaseaduslikku last. Neist kuulsaim oli Austria don Juan (don Juan de Austria; 1547–1578), kellest sai Hispaania armee ülemjuhataja ja võiduka Lepanto merelahingu juht. Tema vanem poolõde Parma Margarethe (1522–1586) mängis aga olulist rolli Madalmaade vabadusvõitluse esimeses faasis, olles Habsburgide Madalmaade asehaldur.

Viited

Kirjandus

• Otto von Habsburg. Karl V (1500–1558): Euroopa keiser. Tallinn: Kunst, 2003. ISBN 5-89920-320-X (köites)
• Margus Laidre. Plus ultra: lugu mehest, kellele kuulus pool maailma [Karl V]. Tuna nr. 4, 2000, lk-d 11–20.
• Karl Brandi. Kaiser Karl V.: Werden und Schicksal einer Persönlichkeit und eines Weltreiches. München: Bruckmann, 1964.

Välislingid

• Elulugu Austria lehel aeiou (saksa keeles)