Karusvaablased
| Karusvaablased | |
|---|---|
 Trichiosoma lucorum. | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomariik Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kiletiivalised Hymenoptera |
| Alamselts |
Pidevkehalised Symphyta |
| Ülemsugukond |
Tenthredinoidea |
| Sugukond |
Karusvaablased Cimbicidae Linnaeus |
Karusvaablased (Cimbicidae) on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja pidevkehaliste (Symphyta) alamseltsi kuuluv putukate sugukond, keda võib leida peaaegu kõikjalt maailmast, välja arvatud Etioopiast ja Austraaliast.[1][2][3]. Sugukonna kõik liigid on laia kehaga ja võivad esmasel vaatlemisel meenutada karvutu tagakehaga mesilast, kes teeb lennates isegi sumisevat heli. Enamik liike on mustad või kollase- ja mustakirjud, mõned metalselt rohelised. Tundlatel on 5–7 lüli, viimased kaks moodustuvad nuia meenutava tipu.[2]
Karusvaablasi tuntakse pilkupüüdvast välimusest hoolimata vähe. Nende eluviiside kohta ei ole palju usaldusväärset teavet ning emaste ja isaste õige süstematiseerimine samasse liiki on problemaatiline, kuna sobivaid taksonoomilisi tunnuseid on vähe leitud. Tänapäevaks on kirjeldatud natuke vähem kui 170 liiki karusvaablasi.[3].
Kehaehitus
Täiskasvanud karusvaablased on 8–25 mm pikad. Rindmik ja tagakeha on laialt ning jäigalt ühendatud. Isased karusvaablased on emastest tavaliselt tumedamad.[3]
Pea küljes asuvad kaks suhteliselt pikka tundlat, mis koosnevad 3–7 segmendist – kolmas segment on pikenev. Tundlad on otsast jämenenud ja meenutavad nuia. Pea külge kinnituvad ka teised jätked – suised. Suised ümbritsevad suuava ning osalevad toidu hankimisel ja töötlemisel, lisaks kasutatakse neid sageli ka enesekaitseks.[2] Kõige ürgsemad on mälumis- ehk haukamissuised. Mõnedel karusvaablaste sugukonda kuulutvatel isastel on teravnenud suised. Neid kasutatakse omavaheliseks võitluseks, mille käigus nad teineteisele lihtsalt otsa lendavad. Pea külgedel paiknevad liitsilmad. Pead ühendab rindmikuga kael.[1]
Rindmikuga on seotud putukate liikumine. Rindmik koosneb kolmest plaadist: eesmine, keskmine ja tagumine. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad vastavalt ees- ja tagatiivad. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Rindmikule kinnituvad ka kolm paari jalgu, igale rindmikulülile üks paar jäsemeid. Rindmik on enamikul liikidest karvadega kaetud.[2]
Tagakeha on putuka kolmas kehaosa. See on suhteliselt lihtsa ehitusega. Jätked enamasti puuduvad, lihased on nõrgalt arenenud. Ürgselt on tagakehas olnud 11 lüli. Karusvaablastel paiknevad nii emastel kui isastel putukatel suguelundid tagakehas. Emasel karusvaablasel on suguelundiks muneti, mis on tagakeha kaheksanda segmendi juurest välja ulatuv. Munetid on tugevad, suhteliselt peenikesed ja lühikesed. Isasel karusvaablasel asub saagjas genitaalkapsel tagakeha viimases segmendis ning on kitiinkestaga kaetud. Kõige efektiivsem on emaste karusvaablaste süstematiseerimine erinevatesse liikidesse tagakehas asuvate munetite ja isaste isendite puhul genitaalkapslite võrdlemise teel. Isased putukad ei ole võimelised nõelama, kuna neil puuduvad munetid. Selle asemel kasutavad nad enesekaitseks hammustamist.[2]
Meeleelundid on putukatel väga hästi välja arenenud. Meelerakud on ühenduses tundekarvakestega ja paiknevad laiali üle kogu keha. Lihtsad sensillid on tavaliselt haistmis-, maitsmis- ja kompimiselundite osaks. Nägemiselundid (fotoretseptorid) on lateraalselt paiknevad liitsilmad, mis sisaldavad osasilmi. Närvisüsteemiks on suurem närvirakkude kogumik, mis paikneb peakapslis olevas peaajus. Kõhtmine närvikett kulgeb rindmiku ja tagakehalülide kõhtmises osas ning vahendab vajalikku informatsiooni vastavate kehaosade retseptorite ja kesknärvisüsteemi vahel.[2]
Karusvaablaste sooltoru on avatud ning seedenäärmed puuduvad. Vereringe on avatud, süda toruja ehitusega ja paikneb selgmiselt tagakehas. Hingamiselunditeks on trahheed ning erituselunditeks Malpighi sooned.[2]
Sigimine ja areng
Isased karusvaablased on haruldasemad kui emased. Tavaliselt sünnivad viljastamata munadest isasloomad ja viljastatud munadest emasloomad, kuid on ka liike, mille puhul on teada, et viljastamata munadest sünnivad emasloomad. Munade viljastamine toimub kopulatsiooni käigus kahe erisoolise karusvaablase vahel.[2]
Munemine ja munad
Karusvaablase munad on kujult ovaalsed, tavaliselt kergelt kumerad ja valkjad. Munad võivad olla puulehe pinnale laiali laotatud, paigutatud lehe äärtele või leherootsu kohale. Liigiti paigutavad karusvaablased oma munad osaliselt või terves ulatuses lehe sisse või kleebivad lehe pinnale. Üks liik paigutab nad ühte hunnikusse, kuid üldiselt laotatakse munad lehe peale laiali. Erandina on ka liike, kes paigutavad iga muna erineva lehe peale.[4] Paljud liigid asetavad munad leherootsule ühte või kahte ritta organiseeritult. Mõned hõõruvad tärkava lehepunga marraskile ning munevad munad tekitatud avausse. Punga munetud munad kasvavad rohkem kui kaks korda suuremaks, absorbeerides kasvamise käigus mõningaid taimemahlu. Sellest tulenevalt kumavad tihti lehe epidermikihi alla munetud munad läbi lehe pinna. Paljudel juhtudel tõmbuvad hõõrumisest tekkinud augu servad karusvaablase munadest eemale, elimineerides igasuguse kontakti. Emane karusvaablane jätab pärast munemist oma tulevased järglased maha.[2]
Vastsed
Karusvaablaste vastsetel on enamasti hästi arenenud pea ning 13 kehasegmenti, vastne on kõverdunud kehaga. Ebajalad on tagakeha segmentidel 2–8 ja 10, rindmikujalgu on kolm paari. Ebajalgu ei ole rohkem kui 8 paari, väljaarvatud juhul, kui tegemist on lehe sees koorunud vastsetega, sel juhul rindmikujalad puuduvad. Rindmikujalgade rohkus eristab karusvaablaste vastseid sadajalgsetest ja liblikavastsetest. Emaste ja isaste vastsete eristamine soo põhjal on välise määramise teel peaaegu võimatu.[1]
Vastsed paiknevad üldiselt puulehtedel kerra keerdununa, liikudes ringi väga harva. Karusvaablaste nooremad vastsed toituvad puulehtede pealmisest pinnast, lehtede äärtest, mõned liigid rohuliblede rootsudest. Täiskasvanud vastsed on võimelised ära sööma kogu lehe. Vastsete peamisteks peremeestaimedeks on puud perekondadest kaselised (Betulaceae), pajulised (Salicaceae) ja roosõielised (Rosaceae).[1]
Nukkumiseks valivad vastsed jõuliste taimede rootsud, pinnase või kasutavad auke, mis on mardikate poolt uuristatud. Nukkumine võib toimuda nii tihedas kestas ehk kookonis kui kookonita. Kookoniga nukkumise puhul võib ühes kookonis nukkuda ka kaks vastset. Sel juhul moodustab vastne kookoni juba nukkuva vastse ümber. Tekib kahekambriline kookon. Nukkumine on aeglane tegevus ning teatud liikide puhul võib see võtta terve talve ja kesta kuni varasuveni.[3]
Elupaik
Karusvaablased elavad seal, kus kasvavad nende peremeestaimed, mis on enamasti puud. Enim võib karusvaablasi leida pajult, paplilt ja kaselt, põõsaste hulgas pihlakalt. Paljud liigid elavad põõsastikes ja hekkides. Selle tõttu on mõnede liikide arvukus ka vähenemas, kuna hekkide arv on vähenenud ja hekipügamismeetodid täienenud. Vastsed seevastu elavad ja nukkuvad kõige enam kuslapuul ja viirpuul.[2]
Toitumine
Vastsed on taimtoidulised, toitudes oma elupaiga peremeestaimede lehtedest, milleks on õis- või puittaimed. Valmikud toituvad vedelikest ja õietolmust.[2]
- Cimbex luteus – vastsena toitub pajul ja harva ka paplil.
- Abia sericea – vastsed toituvad peetrilehel (Succisa pratensis) ja harilikul äiataril (Knautia arvensis).
- Zaraea lonicerae (= Abia lonicerae) – vastsena toitub harilikul kuslapuul.
- Trichiosoma lucorum – vastsed toituvad kasel (Betula) ja Salix aurita.[2]
Karusvaablaste (Cimbicidae) liigid
Perekond AbiaPäris palju Karusvaablaste perekonna Abia esindajaid võib leida Euroopast ning Aasiast.
Perekond Allabia
Perekond Orientabia
Perekond Agenocimbex
Perekond CenocimbexPerekond Cimbex
Perekond EopachylostictaPerekond Leptocimbex
|
Perekond OdontocimbexPerekond PhenacopergaPerekond PraiaPerekond PseudocimbexPerekond Pseudoclavellaria
Perekond Trichiosoma
Perekond CornysKarusvaablaste perekonna Corynis esindajaid leidub Euraasias, eriti Vahemere maades.
Perekond BrasilabiaPerekond LopesianaPerekond PachylostictaPerekonna Pachylosticta karusvaablasi on leitud Brasiiliast, Põhja-Argentinast ja Paraguayst.
Perekond PseudabiaPerekond Pseudopachylosticta
Ebakindla paigutusega karusvaablasedLiigid, mis on ebakindla paigutusega (incertae sedis):
Perekonnad Sinocimbex ja Trichiosomites on alamsugukonda liigitamata. Perekond Sinocimbex Perekond Trichiosomites |
Eestis elavad liigid
- Abia aenea (Klug, 1829)
- Abia candens (Konow, 1887)
- Abia fasciata (Linnaeus, 1758)
- Abia mutica (C. G. Thomson, 1871)
- Abia sericea (Linnaeus, 1767)
- Cimbex connatus (Schrank, 1776)
- Cimbex femoratus (Linnaeus, 1758)
- Cimbex luteus (= Tenthredo lutea) (Linnaeus, 1761)
- Praia taczanowskii (Wankowicz, 1880)
- Pseudoclavellaria amerinae (= Tenthredo amerinae) (Linnaeus, 1758)
- Trichiosoma aenescens (Gussakovskij, 1947)
- Trichiosoma kontuniemii (Saarinen, 1950)
- Trichiosoma laterale (Leach, 1817)
- Trichiosoma lucorum (= Tenthredo lucorum) (Linnaeus, 1758)
- Trichiosoma malaisei (Saarinen, 1950)
- Trichiosoma sibiricum (Gussakovskij, 1947)
- Trichiosoma sorbi (Hartig, 1840)
- Trichiosoma tibiale (Stephens, 1835)
- Trichiosoma villosum (Motschulsky, 1859)
- Trichiosoma vitellina (Linnaeus, 1761)
- Corynis obscura (Fabricius, 1775)[5]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Matti Viitasaari. Sawflies 5. Argidae, Blasticotomidae and Cimbicidae, Helsingi: University of Helsinki, Department of Agricultural and Forest Zoology, 1990. ISBN 951-45-5167-2
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Matti Viitasaari. Sawflies (Hymenoptera, Symphyta) I, Helsingi: Gummerus Printing, 2002. ISBN 952-5274-01-2
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 Andreas Taeger, Stephan M. Blank, Andrew D. Liston. World Catalog of Symphyta (Hymenoptera), Zootaxa, Auckland,New Zealand: Magnolia Press, 2010. ISSN 1175-5334
- ↑ Reuben Percy, John Timbs. The Mirror of literature, amusement, and instruction, Volume XXIII, London: J.Limbrid, 1834
- ↑ Karusvaablased andmebaasis eElurikkus
