Kolmikpakt
Kolmikpakt oli Jaapani, Saksamaa ja Itaalia kuningriigi vaheline pakt, mis sõlmiti 27. septembril 1940 Berliinis.
Kolmikpakt oli kaitseiseloomuga pakt. Allakirjutanud riigid lubasid maailmarahu nimel teha üksteisega mitmesugust koostööd ja kui ühele lepinguosalistest tungib kallale riik, mis lepingu allakirjutamise ajal ei osale maailmasõjas, lubasid teised lepinguosalised teda aidata niihästi poliitiliselt, majanduslikult kui sõjaliselt. Kuna suurriikidest ei osalenud tollal maailmasõjas NSV Liit ja USA, võib Kolmikpakti pidada nende vastu suunatuks.
Sellele lepingule kirjutasid alla Jaapani saadik Saksamaal Saburo Kurusu, Saksamaa kantsler Adolf Hitler ja Itaalia välisminister Galeazzo Ciano.
20. novembril 1940 liitus paktiga Ungari, 23. novembril 1940 Rumeenia, 24. novembril 1940 Slovakkia, 1. märtsil 1941 Bulgaaria, 25. märtsil 1941 Jugoslaavia ja 15. juunil 1941 Horvaatia Sõltumatu Riik.
Kolmikpaktile soovis alla kirjutada ka NSV LIit. Vjatšeslav Molotov teatas oma visiidi ajal Berliini, et NSV Liit nõustub lepinguga ühinema, kui selles nähakse ette mingi lahendus selle kohta, et NSV Liit hõivas Talvesõja käigus osa Soomest. Juba 25. novembril 1940 saatis NSV Liit Saksamaale oma nägemuse sellest, kuidas sobiv leping võiks välja näha. Kuid Saksamaa valmistus tollal juba ründama NSV Liitu ega vastanud sellepärast NSV Liidu ettepanekule.
Soome kirjutas küll alla Kominterni-vastasele paktile, kuid mitte Kolmikpaktile. Soome kartis, et tal tekib kohustus sõtta astuda ja oma sõdureid välismaale saata, kuid Soome valitsus pidas Talvesõda ja Jätkusõda maailmasõjast täiesti iseseisvaks konfliktiks.
Kolmikpakt pidi kehtima 10 aastat. Enne selle tähtaja lõppemist pidid lepinguosalised astuma omavahelistesse läbirääkimistesse lepingu pikendamise osas. Kuid selleks ajaks olid kõik lepingule allakirjutanud riigid hävinud (ainsa erandina Jaapan).
Kolmikpaktiga liitunud riike nimetatakse teljeriikideks.