Kuninglik Ajalooakadeemia

Kuninglik Ajalooakadeemia (hispaania keeles Real Academia de la Historia) on üks Hispaania kuninglikest akadeemiatest.

Kuninglik Ajalooakadeemia asutati aastal 1738 Madridis kuninga Felipe V dekreediga. Vastavalt dekreedile on akadeemia missioon uurida nii antiikset kui tänapäeva poliitilist, tsiviil-, kiriku-, sõja- ja teadusajalugu, kirjanduse ja kunstiajalugu, kokkuvõttes kõigi elualade, tsivilisatsiooni ja Hispaania rahva kultuuri ajalugu".

Alates 1836 asub ajalooakadeemia 18. sajandil ehitatud hoones, mille projekteeris uusklassitsistlik arhitekt Juan de Villanueva.

Mõned Hispaania ajaloolased peavad seda iganenud inimvaenulikuks institutsiooniks, mis tegeleb peamiselt kuningate ja lahingute ajaloo uurimisega.

Akadeemial on 2006. aasta seisuga umbes 370 liiget, sealhulgas akadeemikukohtade arv on konstantne (36).

Põhiosa liikmetest on korrespondentliikmed ja neid on kahe staatusega:

• hispaania korrespondentliikmed;
• välismaa korrespondentliikmed; neid on kokku umbes 170 (28 riigist). Arvukamalt on liikmeid valitud Portugalist, Prantsusmaalt ja Itaaliast.

1. Vicente Pérez Moreda, ajaloolane
2. Hugo O'Donnell y Duque de Estrada, mereväeajaloolane
3. Francisco Rodríguez Adrados, filoloog
4. Luis Suárez Fernández, ajaloolane
5. Feliciano Barrios Pintado, jurist ja ajaloolane
6. José Ángel Sánchez Asiaín, ärijuht ja majandusteadlane
7. Josefina Gómez Mendoza, geograaf
8. José Remesal Rodríguez, ajaloolane
9. vakantne
10. Luis Miguel Enciso Recio, ajaloolane
11. Martín Almagro Gorbea, arheoloog ja ajaloolane
12. Carlos Seco Serrano, ajaloolane
13. José María Blázquez Martínez, ajaloolane
14. Francisco Javier Puerto Sarmiento, farmaatsiaajaloolane
15. Gonzalo Anes y Álvarez de Castrillón, majandusteadlane ja ajaloolane
16. Antonio Cañizares Llovera, hispaania kardinal
17. José Alcalá-Zamora y Queipo de Llano, ajaloolane ja luuletaja
18. José Antonio Escudero López, ajaloolane
19. Luis Ribot García, ajaloolane
20. Fernando Díaz Esteban, heebrea filoloog
21. José Ángel Sesma Muñoz, ajaloolane
22. Enriqueta Vila Vilar, ajaloolane
23. Carmen Iglesias Cano, ajaloolane
24. Fernando Marías Franco, kunstiajaloolane
25. Miguel Ángel Quesada Ladero, ajaloolane
26. Serafín García Fanjul, arabist
27. Miguel Ángel Ochoa Brun, ajaloolane ja diplomaat
28. Luis Alberto de Cuenca y Prado, filoloog, luuletaja ja tõlkija
29. José Luis Díez García, kunstiajaloolane
30. Carmen Sanz Ayán, ajaloolane
31. Faustino Menéndez Pidal de Navascués, heraldika eriteadlane
32. Carlos Martínez Shaw, ajaloolane
33. Eloy Benito Ruano, ajaloolane
34. Miguel Artola Gallego, ajaloolane
35. Vicente Palacio Atard, ajaloolane
36. Luis Agustín García Moreno, ajaloolane

• Bartholomew Bennassar, prantsuse ajaloolane
• Viktoria Kozlovskaja, vene ajaloolane
• Jacques Lafaye, prantsuse ajaloolane ja antropoloog
• Otar Lordkipanidze, gruusia arheoloog
• Magnus Mörner, rootsi ajaloolane
• Noel Geoffrey Parker, Briti ajaloolane
• Juri Aleksandrovitš Petrov, vene ajaloolane
• Stig Strömholm, rootsi õigusteadlane, kirjanik ja kirjanduskriitik
• Juli Tsirkin, vene ajaloolane
• Jürgen Untermann, saksa keeleteadlane, paleohispaania keelte ekspert

2011 avaldas akadeemia esimesed köited 20-köitelisest biograafilisest leksikonist "Diccionario Biográfico Español", millele tegi kaastööd 5 tuhat ajaloolast. See koostati riigi raha eest.

Leksikon tekitas suurt meelepaha ja avalikkuse vastukaja, sest ta jäi kaugele sellest kvaliteedist, mida esindab näiteks Oxfordi riiklik biograafiline leksikon. Oxfordi leksikon sisaldab artikleid üksnes surnud inimeste kohta ja väideti, et Hispaania leksikonist oli viga lisada artikleid elusate inimeste kohta.

Ometigi ei tekitanud kõige suuremat nördimust elavate inimeste kohta käivad artiklid, vaid üldine frankistlikus Hispaanias elanud inimeste kirjeldamisviis. Näiteks artikkel Francisco Francost, mille kirjutas akadeemik Luis Suárez Fernández, ei nimetanud Francot diktaatoriks, vaid autokraatlikuks riigipeaks. Seevastu nimetati diktaatoriks viimast Franco-eelset demokraatlikult valitud Hispaania peaministrit Juan Negríni.

Vasakpoolsed protestisid selle leksikoni vastu ägedalt. Nende hulka kuulusid erakond Ühinenud Vasakpoolsed (Izquierda Unida) ja ajaleht "Público". Rohelise Partei senaator Joan Saura palus leksikoni avaldamise lõpetada ja solvavad köited ära korjata. Haridusministeerium kutsus üles köiteid parandama. Ajalooakadeemia teatas sama aasta juunis, et edaspidi ilmuvatesse köidetesse tehakse vastavad parandused. Kuid 2012. aastal uuris haridus-, kultuuri- ja spordiminister olukorda ja teatas, et endiselt pole selge, kas ajalooakadeemia soovib Francot diktaatorina kirjeldada või ei.

• Real Academia de la Historia Kuningliku Ajalooakadeemia koduleht (hispaania keeles)
• Académicos Correspondientes: Países sin Corresponsalía Välisliikmete nimistu Kuningliku Ajalooakadeemia kodulehel (hispaania keeles)