Lüürika
Lüürika (kreeka sõnast lyrikos 'lüüra saatel lauldav') on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes.
Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik.
Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).
7. sajandil eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika. Eristatakse:
- monoodilist lüürikat, mis on mõeldud sooloesituseks lüüra saatel
- koorilüürikat.
Koorilüürika klassik on Pindaros, kelle looming oli 16.–18. sajandil eeskujuks paljudele Euroopa luuletajatele.