Magnetvälja tugevus

Magnetvälja tugevus ehk magnetväljatugevus on vektorsuurus, mis iseloomustab magnetvälja väärtust välja igas punktis ning igal hetkel.^[1]. Magnetvälja tugevuse tähis on ${\displaystyle H\!}$ ja SI mõõtühik amper meetri kohta (A/m). Varem on olnud kasutusel CGS-süsteemi ühik örsted (tähis Oe), kusjuures 1 Oe = 1000/(4π) A/m ≈ 79,577 A/m.

Magnetvälja tugevust võib vaadelda välise, magneetiva väljana, mis kutsub esile (indutseerib) materjali sees magnetinduktsiooni. Magnetinduktsioon määrab ära jõu, millega magnetväli mõjutab laetud osakeste liikumist ja seega ka elektrivoolu.

Vaakumis (ja mittemagnetilises keskkonnas, s.t keskkonnas, mille osakestel puudub magnetilise polarisatsiooni võime) erineb magnetvälja tugevuse vektor ${\displaystyle {\vec {H}$ magnetilise induktsiooni vektorist ${\displaystyle {\vec {B}$ üksnes magnetilise konstandi ${\displaystyle \mu _{0}$ kordselt:

${\displaystyle {\vec {H}={1 \over \mu _{0}\cdot {\vec {B}$.

Võrdetegur ${\displaystyle 1 \over \mu _{0}$ on võrrandis vajalik SI-süsteemi ühikute sobitamiseks. CGS-ühikusüsteemis on see võrdetegur 1 ja seega ${\displaystyle {\vec {B}={\vec {H}$.

Magneetikutes seob neid suurusi SI-süsteemis absoluutne magnetiline läbitavus ${\displaystyle \mu =\mu _{r}\mu _{0}$. Seejuures on suhteline magnetiline läbitavus ${\displaystyle \mu _{r}$ omakorda sõltuv magnetvälja tugevusest.

Viited

Vaata ka

• Magnetinduktsioon
• Magneetumus