Mentaliteediajalugu

Mentaliteediajalugu on ajalooteaduse haru, mis hõlmab minevikus elanud inimeste mõtteviiside ehk mentaliteedi uurimist. Mentaliteediajalugu vastandatakse sageli ideedeajaloole, kuna tegeleb erinevalt viimasest mitte eliidile iseloomulike, vaid ühiskonnas laiemalt levinud mõttemallide ja ideede käsitlemisega.

Mentaliteediajalugu oma tänapäevasel kujul kerkis esile 20. sajandil ja enim seostatakse seda uurimissuunda Prantsusmaa annaalide koolkonnaga. Teedrajavaks on seejuures eelkõige peetud Lucien Febvre´ ja Marc Blochi uurimistööd. Samas on mentaliteediajaloole iseloomulike uurimisprobleemidega tegeletud juba enne annaalide koolkonda ja enne 20. sajandit.

Mentaliteediajaloole on iseloomulik minevikuühiskondadele ja -kultuuridele omaste mõttemustrite tuvastamine ning selgitamine. Allikatena võidakse kasutada mistahes allikaid, mis inimmõtlemist mingil moel vahendavad, ning metoodikas tugineda eri teadusharudest (näiteks etnoloogia, kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia, sotsiaalpsühholoogia) üle võetud meetoditele. Mentaliteediajaloo alguskümnenditel oli levinud ka kvantitatiivsete meetodite kasutamine. Aastakümnete jooksul on mentaliteediajaloo olemuse ja metodoloogia üle siiski vähe teoreetilisi diskussioone peetud ning nii puudub sellel ka üldtunnustatud metodoloogiline raamistik.

Mõiste

Mõiste mentaliteediajalugu (histoire des mentalités) pärineb algselt prantsuse keelest ja võeti annaalide koolkonnas kasutusele 20. sajandi teisel poolel. Selle fraasiga tähistati tollal peamiselt tavainimeste igapäevaeluliste vaadete uurimist.[1][2] Kuigi fraasi on nimetatud "kohmakaks" ja "ebaõnnestunuks",[1] on see tõlkelaenuna kasutusele võetud ka mitmetes teistes keeltes, sealhulgas eesti keeles.

Mentaliteediajaloo mõiste defineerimise on teinud keerulisemaks asjaolu, et ka mentaliteedi mõiste on ebamäärane ning mentaliteediajalooga tegelevad ajaloolased pole oma uurimisobjekti olemust märkimisväärselt mõtestanud.[3] Siiski on mentaliteete püütud defineerida kui inimeste igapäevaelulisi harjumusi või kultuuri seda osa, mis mõjutab inimeste mõtteid ja käitumist ning mentaliteediajalugu tegeleb seega nende nähtuste uurimisega.[4]

Arengulugu

Hollandi ajaloolase Johan Huizinga teost "Keskaja sügis" on peetud üheks varaseks mentaliteediajaloo näiteks

Enne annaalide koolkonda

Kui valdavalt seostatakse mentaliteediajaloo esilekerkimist Prantsuse annaalide koolkonnaga ja eriti Lucien Febvre ja Marc Blochiga, siis briti ajaloolase Peter Burke’i hinnangul oli inimmõtlemise ajalugu puudutav probleemidering, millega tegeleb tänapäevane mentaliteediajalugu, juba varem olnud olulisel kohal mitmetes uurimisvaldkondades. Burke’i järgi ulatub selliste probleemide käsitlemise ajalugu vähemalt 18. sajandisse. Märkimisväärsemate uurijatena, kes tegelesid mentaliteediajaloole iseloomulike küsimuste uurimisega, on ta maininud Montesquieu’d ja Giambattista Vicot. Samas möönab Burke, et ajaloouurimise süsteemse valdkonnana hakkas mentaliteediajalugu välja kujunema tõepoolest alles 20. sajandil.[2]

1930. aastatel näitasid mentaliteediküsimuste vastu huvi üles näiteks sinoloog Marcel Granet ja Prantsuse revolutsiooni uurija Georges Lefebvre. Varaseks mentaliteediajaloo rakendajaks oli Burke’i järgi ka Hollandi ajaloolane Johan Huizinga, kelle kollektiivseid hoiakuid, tundmusi ja mõtteviise käsitlenud "Keskaja sügise" esmatrükk ilmus 1919. aastal.[5] Mentaliteediajalooks on peetud ka sotsioloog Max Weberi teost protestantlikust eetikast, sotsioloog ja antropoloog Marcel Maussi teost "Essai sur le don", milles too käsitles kinkimise fenomeni, aga ka Mihhail Bahtini karnevaliteooriat.[6] Mentaliteediajalooga on seostatud ka Norbert Eliase 1930. aastate tsivilisatsioonikäsitlust, mille keskmes oli sotsiaalsed kombed. Eliase järgi oli kombestiku uurimine fundamentaalselt vajalik mõistmaks tsiviliseerimisprotsessi käiku.[7]

Varane annaalide koolkond

Mentaliteediajaloo esilekerkimist seostatakse üldjuhul annaalide koolkonna esimeste esindajatega, kellele oli vastumeelne traditsiooniline poliitiline ajalugu.[8][9] Kuigi esialgu tegelesid annaalide koolkonna liikmed peamiselt majandus- ja sotsiaalajalooga, oli ka nende seas juba varakult mentaliteedi vastu huvi tundnud ajaloolasi, kusjuures märkimisväärseimateks nende hulgas on peetud Lucien Febvred ja Marc Blochi. Febvre tegeles 16. sajandi ateismi uurimisega, mille põhjal järeldas, et ideed pole abstraktsed muutumatud üksused, vaid kujunevad ja arenevad järk-järgult spetsiifilises kontekstis. Blochi panuseks mentaliteediajaloo arengusse on peetud keskaegsete inimeste imede-usu uurimist.[10]

1920. aastatel tutvusid Febvre ja Bloch ühiskonna kollektiivset mälu uurinud sotsioloog Maurice Halbwachsiga ja väljendasid suurt huvi tema ideede suhtes. Arendades samal ajal metodoloogiat minevikus elanud inimeste tähenduseloome uurimiseks, jõudsid nad veendumusele, et kollektiivse mälu ajalool on selles oluline roll. Sel moel hakkasid välja kujunema seosed mentaliteediajaloo ja mälu-uuringute vahel, kuigi hiljem need ajutiselt nõrgenesid.[11]

Annaalide koolkonda kuulunud Prantsuse ajaloolane Lucien Febvre oli üks esimesi, kes juhtis tähelepanu minevikuinimkonna mentaliteedi uurimise vajadusele

Febvre pani oma seisukohad mentaliteedi uurimise vajaduse ja metodoloogia kohta ka kirja. Tema nägemuse järgi pidid ajaloolased tähelepanu pöörama inimmõtlemise mentaalsetele alustele ja sellele, kuidas mõttemustrid arenevad ja muutuvad. Seejuures pidi kultuuride mõistmise aluseks olema tavainimeste mõttemustrite ja harjumuste uurimine. Samuti oli Febvre veendunud, et ühiskondade mõttemustrid on pidevas muutumises ja ajaloolased peaks seda oma uurimistöös arvesse võtma. Annaalide kogukonnas Febvre mentaliteedi-teemalistele seisukohavõttudele esialgu märkimisväärselt tähelepanu siiski ei pööratud.[12]

Lisaks Febvre, Blochi ja Halbwachsi panusele on esile tõstetud ka Fernand Braudeli rolli mentaliteedi uurimisele aluse panemises. Braudeli rollist on räägitud seoses tema loodud ajaloo kolme samaaegselt kehtiva tasandi mudeliga. Esimene tasand hõlmab väga pikaaegseid ajaloolisi protsesse, teine mõnevõrra lühema ajaperioodi vältel toimuvaid protsesse ja kolmas lühiajalisi sündmusi. On leitud, et mentaliteediajaloolased hakkasid edaspidi teadlikult keskenduma just teisele tasandile selles mudelis.[13]

Taasavastamine annaalide koolkonnas

Annaalide koolikond pöördus Lucien Febvre ideede juurde tagasi 20. sajandi teisel poolel.[14] Selleks et kirjeldada oma uudset lähenemist ideedeajaloole, võtsid prantsuse ajaloolased ühtlasi kasutusele mentaliteediajaloo mõiste, ühena esimestest Georges Duby, kes 1961. aastal avaldas pealkirja "Histoire des mentalités" kandnud artikli.[1][15] Annaalide kogukonna üks liige Jacques Le Goff leidis 1970. aastate keskpaigas, et seda mentaliteediajalugu kui uut uurimisvaldkonda peaks põhimõtteliselt eristama varasemast ideedeajaloost, kuivõrd esimene olevat tekkinud just nimelt vastandumisest teisele.[16] Mentaliteediajaloost pidi saama ka osa annaalide kogukonna liikmetele olulisest "totaalse" ajaloo uurimisest.[1] Ajastule omaselt hakkasid 20. sajandi esimesed mentaliteediajaloolased inimkonna mõttemustreid uurima keeruliste kvantitatiivsete meetoditega, käsitledes sel moel näiteks suhtumisi perekonnaellu,seksuaalsusesse ja surma.[14]

Samas tõdes Jacques Le Goff sel ajajärgul ühtlasi, et kuigi mentaliteediajaloost kui ajaloouurimise uuest valdkonnast palju räägitakse, leidub vähe veenvaid näiteid mentaliteediajaloo uurimustest. Ta leidis, et mentaliteediajaloo atraktiivsus seisnes selle ebamäärasuses, mis võimaldas selle mõistega viidata ajaloouurimise "ülejääkidele". Leides ühest küljest, et mentaliteedile keskendumine võimaldas ühiskondlikest protsessidest ja ajaloosündmustest aru saada moel, mida traditsiooniline sotsiaal- ja majandusajalugu ei võimaldanud,[17][18] nägi ta teisest küljest ka riski, et mentaliteediajalugu võib kujuneda õigustuseks "epistemoloogilisele laiskusele". Sobivate meetodite ja analüüsivahendite väljatöötamise korral oli mentaliteediajalool Le Goffi nägemuses tugev potentsiaal kujuneda kaalukaks uueks ajaloovaldkonnaks.[16]

Mentaliteediajalugu seostati algusest peale ka kultuuri uurimisega. On koguni leitud, et sõnaga "mentaliteet" hakati nüüdsest tähistama kõike seda, mida varem nimetati "kultuuriks", kuivõrd mentaliteediajaloolased asusid tegelema teemadega, mis juba varem pakkusid huvi kultuuriajaloolastele. Kaks valdkonda erinesid selle nägemuse järgi siiski selle poolest, et kui kultuuriajaloolased keskendusid eelkõige kõrgkultuurile ja eliitidele, siis mentaliteediajaloo uudsus seisnes tavainimeste kultuuri uurimises.[19]

Tavainimeste kultuuriga tegeles mentaliteediajaloo algusaastatel näiteks Philippe Ariès, kes uuris peamiselt keskaegsete inimeste arusaamu lapsepõlve olemusest, aga juhtis oma uurimistööga ühtlasi tähelepanu ka lineaarse ajataju tekkimisele keskaja-järgsel ajaperioodil ning muutustele tsivilisatsioonis.[20] Tsivilisatsioonile keskendumise tõttu on Arièsi uurimistööd võrreldud ka Norbert Eliase aastakümneid varasema tsivilisatsiooniuurimusega, mis oli jäänud tollal tähelepanuta ja taasavastati samaaegselt mentaliteediajaloo esile kerkimisega.[7]

Mentaliteediajaloo meetodite kõige põhjalikumaks rakendajaks on kohati peetud Michel Foucault’d. Foucault uuenduslik lähenemine seisnes muu hulgas selles, et ta võttis maailmavaateid vahendavate jagatud koodide tähenduses kasutusele mõiste "diskursus", mida edaspidi hakati humanitaar- ja sotsiaalteadlaste seas ulatuslikult kasutama. Foucault lähenemist on mentaliteediajaloolaste omast erinevaks peetud siiski selle poolest, et kui viimased leidsid, et allikate põhjal tuvastatavate väljenduste ja nende vahendatud tähenduste vahel on ühemõtteline seos, siis Foucault’ nägemuses ei olnud "diskursuse" ja tähenduse vahel ilmtingimata seost.[21]

Põimumine teiste uurimisvaldkondadega

1970. ja 1980. aastatel levis mentaliteediajalugu üha enam, kuigi näiteks Itaalia ajaloolase Carlo Ginzburgi sõnul tähistati seda lähenemist ajaloouurimisele sageli ka "ajaloolise antropoloogia" mõistega.[22] Ginzburgi, kes on peamiselt tuntud mikroajaloolasena, on sageli samuti peetud mentaliteediajaloo esindajaks, ehkki ta ise pole ennast ajaloouurimise selle suunaga seostanud ja on sellesse pigem skeptiliselt suhtunud.[2][23] Samaaegselt levinud mentaliteedi- ja mikroajalugu, nagu ka saksa keeleruumis levinud Alltagsgeschichte’t ehk igapäevaajalugu on omas ajas ja hiljemgi sageli omavahel tihedalt seostatud. Lisaks Ginzburgile ja eriti tema teosele "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm" on mentaliteediajaloo esindajaks peetud näiteks samuti mikroajaloo hulka liigitatavat Emmanuel Le Roy Ladurie teost "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324", mis avas ühe keskaegse Prantsusmaa küla elanike elu-olu ja muu hulgas mentaliteeti, ning Robert Darntoni mikroajaloolist uurimust revolutsioonieelsel Prantsusmaal toimunud rituaalsest kassitapust.[24][4]

Mentaliteediajaloo arengut mõjutasid mitmed teised uurimisvaldkonnad ja trendid humanitaar- ja sotsiaalteadustes, muu hulgas kultuuriantropoloogia, keeleline pööre ja mälu-uuringud. Kultuuriantropoloogia mõjuks on peetud näiteks asjaolu, et mentaliteediajaloolased tuginesid oma uurimistöös antropoloogide uuritud "primitiivsete" ühiskondade käsitlemise põhjal tehtud järeldustele, käsitledes neid minevikuühiskondade analoogidega.[25] Keelelise pöörde mõjul hakkasid mentaliteediajaloolased üha enam tähelepanu pöörama uuritava materjali keelelistele aspektidele. Eriti hakkasid neile huvi pakkuma metafoorid ja sümbolid, mis arvatati mõtteviise vahendavat. Samas hakkasid tekkima kahtlused, et keeleaspekt võib mentaliteediajaloolaste uurimistööd ülemäära domineerima hakata.[26] Mentaliteediajalugu ja mälu-uuringuid seostava näitena on nimetatud Pierre Nora teost mälupaikadest ("Les lieux de mémoire"). Nora väljendas ka otsesõnu seisukohti mentaliteedi ja mälu seostest. Nora seisukohtadele tuginedes on leitud, et mälu ajalugu on võimalik tõlgendada kui kollektiivse mentaliteedi ajalugu.[27]

Ulatuslikust levikust hoolimata ei ole mentaliteediajaloo kohta ilmunud märkimisväärses mahus teoreetilist kirjandust ja läbi aastakümnete on seda pigem rakendatud kui selle olemuse üle diskuteeritud. Nõnda on mentaliteediajalugu selle ebamäärasuse tõttu ka kritiseeritud. On leitud, et see ei paku mineviku uurimisel spetsiifilist selgitavat väärtust ning selle väärtus seisneb ainult eripärastes probleemipüstitustes ja metoodikas.[28]

Eripärad

Uurimisobjekt

Édouard Manet’ maal kroketimängust võib pakkuda ainest 19. sajandi Prantsusmaa vaba aja veetmise mentaliteedi uurimiseks

Mentaliteediajaloolased tegelevad inimeste mentaalseid protsesse raamistavate struktuuride uurimisega. Taoliste struktuuride all peetakse silmas näiteks visuaalkunsti, keelt, žeste, religioosseid riitusi või kombeid ehk teisisõnu ideede väljendamise kõikvõimalikke vorme.[29] Taolistest struktuuridest avalduvate mentaliteetide all on samas silmas peetud erinevaid nähtusi, muu hulgas näiteks maailmapilte, mõtlemismalle, norme, kombeid ja traditsioone. Seega on mentaliteediajaloo uurimisobjektiks ühtaegu nii mõttetegevus kui ka selle välised avaldumisvormid.[30]

Ühtlasi püüavad mentaliteediajaloolased kaardistada ühiskonna maailmavaadet tervikuna, seostades eliidi ja rahvakultuuri, aga ka riikliku elanikkonna mõjutamise ja rahva meeleolud, käsitledes seda kõike ühtse tervikliku kultuurina.[31] Mentaliteediajaloo väärtuseks on peetud asjaolu, et see täidab tühimiku ühiskonda kõrvale jätva ideedeajaloo ja ideid kõrvale jätva sotsiaalajaloo vahel, uurides seega ühiskonna toimimist ühtse tervikuna ja selle taga olevaid levinud mõttemustreid.[32]

Allikad

Mentaliteediajaloo uurimisel sobivad kasutamiseks mistahes allikad. Nende hulgas võivad olla näiteks käitumisjuhendid, müürilehed, kirjeldused rahvakultuuriga seotud sündmustest ja muud rahvakultuuriga seotud allikad,[33] aga ka fiskaaldokumendid, mille vorm peegeldab arusaamu omaaegsest haldusest, autoriteedist ja statistikast, või haudadest leitud arheoloogilised artefaktid, mis annavad aimu minevikus elanud inimeste uskumustest.[34]

Jacques le Goff on eriliselt kasulikuks allikaliigiks pidanud mitmesuguseid marginaalsusi, esoteerilisi vaateid ja üleloomulikkust kajastavaid allikaid, keskaja uurimisel näiteks inkvisitsiooniprotokolle. Samuti on tema hinnangul väärtuslikud allikad ilukirjandus ja visuaalkunst, seda küll juhul, kui võetakse arvesse, et teostest ilmnevad teemad ja väljendusvormid ei ole ilmtingimata ühiskonna kollektiivse mentaliteedi peegeldus ning uurijad pööravad selle eeldamise asemel tähelepanu teostest ilmnevale loomeprotsessiga seotud mentaliteedile.[35]

Metodoloogia

Mentaliteediajalool on mitmeid kokkupuutepunkte etnoloogia, sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogiaga ja nende valdkondade meetodeid on mentaliteediajaloolastel võimalik ka rakendada.[36] Lisaks on mentaliteedi uurimiseks kasutatud ka kvantitatiivseid meetodeid.[34] Kohati on mentaliteediajalugu oma metodoloogiliste eripärade poolest peetud sarnaseks sotsiaalantropoloogiaga ja nimetatud ka "ideede ajalooliseks antropoloogiaks" ning selle eripära tõttu on seda eristatud teistest inimkonna mõtteviisidega tegelevatest ajaloo uurimisvaldkondadest nagu Ameerika ideedeajalugu, Saksamaa Geistesgeschichte (vaimuajalugu) ja Begriffsgeschichte (mõisteajalugu).[2]

Mentaliteediajaloo iseloomulikuks tunnuseks on peetud asjaolu, et tähelepanu pööratakse esmajoones kollektiivsele, mitte individuaalsele mentaliteedile. Lisaks on mentaliteediajaloolaste uurimishuvi suunatud ühtaegu nii alateadlikele ja väljaütlemata igapäevaelulistel vaadetele kui ka teadlikult kujundatud mõtteviisidele. Samuti tegelevad mentaliteediajaloolased uskumuste ja mõtteviiside struktuuri ning sisuga, pöörates seejuures tähelepanu metafooridele ja sümbolitele, mille abil uskumusi vahendatakse.[2] Seejuures on mentaliteedi uurimisel ühtaegu olulised keskkond, milles mõtteviisid avalduvad; keelelised vahendid, mille kaudu neid vahendatakse; aga ka uuritava ajastu sotsiaalsed struktuurid.[37]

Lisaks on arvatud, et mentaliteediajalugu erineb traditsioonilisest ajalookirjutusest selle poolest, et kui tavapäraselt huvituvad ajaloolased esmajoones muutustest, siis mentaliteediajaloolased pigem järjepidevusest.[38] Samas ei ole see eristus põhimõtteline ja jäik, sest kuigi mentaliteediajaloolased pööravad sageli tähelepanu mentaliteetide väljendusvormide algetele, üritades tõepoolest tabada järjepidevusi, on samavõrra olulised nende kadumine ja ebajärjekindel esinemine. Üldjoontes lähtuvad mentaliteediajaloolased siiski seisukohast, et mentaliteedid on püsivamad kui mitmed muud ühiskondlikud nähtused.[39] Samas eeldavad mentaliteediajaloolased, et eri ajastutel ja ühiskondades on domineerinud erinevad mõtteviisid ning uuritavale ajastule eriomased uskumuste süsteemid, millesse omakorda paigutuvad selles ajastus elanud inimeste teod ja valikud. Sellest eeldusest lähtudes üritavad mentaliteediajaloolased vältida tänapäevaste mõttemallide omistamist minevikus elanud inimestele.[40][41]

Peter Burke on sõnastanud ka mõningad spetsiifilised metodoloogilised aspektid, mis peaks mentaliteediajaloolasi nende töös juhtima. Esiteks peaks ajaloolastele huvi pakkuma mitte ainult teatud mõtteviiside eksistents kui selline, vaid ka nende mõtteviiside tekkimise ja püsimise võimalikuks põhjuseks olnud pragmaatilised huvid. Teiseks on Burke’i hinnangul olulised kategooriad ja skeemid seoste esiletoomiseks, ent ainult sel määral, kui need kategooriad aitavad selgitada uuritavate isikute tähenduseloomet.[42]

Väljakutsed

Mentaliteediajaloo üheks riskiks on asjaolu, et eri ühiskondade mentaliteedide erinevusi rõhutatakse märksa enam kui sarnasusi, mis võib viia inimmõtlemise ühisosa ignoreerimiseni. Samaaegselt võidakse eeldada, et uuritava inimrühma sees mõeldi ühtmoodi. Seda probleemi ei lahenda iseenesest ühiskonna suuremate üksuste jagamine väiksemateks, sest selline lähenemine vaid vähendab probleemi ulatust. Peter Burke on lahendusena näinud tähelepanu pööramist individuaalsetele variatsioonidele mõtlemises. Kohati arvatakse ka, et lahenduseks võiks olla keskendumine ainult neile mentaliteedi aspektidele, mille puhul on ilmne, et neid jagas suur hulk inimesi.[43]

Eelnevaga sarnane ka risk, et mentaliteediajaloo rakendamisel käsitletakse uuritavaid süsteeme autonoomsete ja üksteisest sõltumatutena ehk teisisõnu pööratakse tähelepanu ideede seostele ühe süsteemi sees, aga mitte eri süsteemide vahel. Samuti võivad mentaliteediajaloolased eeldada, et mõtteviisid uuritavas süsteemis lihtsalt eksisteerisid sõltumatult ühiskondlikest teguritest, mis nende kujunemist ja teisenemist võisid mõjutada.[44] Äärmuslikuna võidakse kalduda isegi veendumusse, et alateadlikud mõttemustrid on mentaalsed "vanglad", mis inimeste käitumist täiel määral suunavad ning need vaimsed tegurid ise asuvad väljaspool inimkäitumist ja on sellest sõltumatud.[45]

Mentaliteediajaloo uurimisel on keeruline on ka muutuste tabamine mõtteviisides ehk teisisõnu see, millal üks levinud vaade kaob ja asendub teisega.[46] Üheks lahenduseks sellele probleemile peetakse omaette keskendumist teadlikkuse tekkimisele ühiskonnas kehtivate mõtteviiside alternatiividest. Seoses mõtteviiside muutustega võivad mentaliteediajaloolased ülemäära kalduda ka evolutsionistlikke tõlgendustesse ja eeldada mineviku mõtteviise olevat olnud madalamal arengutasemel võrreldes hilisemate mõtteviisidega. Kohati võidakse mineviku mõtteviisidest rääkida ka kui millestki ebaõnnestunust, ka juhul, kui tegemist oli pikaaegsete ulatusliku levikuga vaadetega, mis paneb kahtluse alla veendumuse, et tegemist võinuks olla kõigest ekslike veendumustega.[47]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hutton 1981, 237.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Burke 1986, 439.
  3. ↑ Peltonen 1991, 572.
  4. ↑ 4,0 4,1 Rose 2021.
  5. ↑ Burke 1986, 439–440.
  6. ↑ Peltonen 1991, 576–578.
  7. ↑ 7,0 7,1 Hutton 1981, 247.
  8. ↑ Hutton 1981, 239–240.
  9. ↑ Andrea 1991, 605.
  10. ↑ Hutton 1981, 241–242.
  11. ↑ Confino 2008, 77–78.
  12. ↑ Hutton 1981, 242–243.
  13. ↑ Andrea 1991, 605–606.
  14. ↑ 14,0 14,1 Hutton 1981, 243.
  15. ↑ Duby 1961.
  16. ↑ 16,0 16,1 Le Goff 1985, 176.
  17. ↑ Le Goff 1985, 166–167.
  18. ↑ Le Goff 1974, 81.
  19. ↑ Hutton 1981, 237–238.
  20. ↑ Hutton 1981, 243–245.
  21. ↑ Hutton 1981, 251–253.
  22. ↑ Ginzburg 1993, 19.
  23. ↑ Peltonen 1991, 571.
  24. ↑ Peltonen 2014, 33.
  25. ↑ Peltonen 1991, 581.
  26. ↑ Burke 1986, 447.
  27. ↑ Confino 2008, 77–80.
  28. ↑ Confino 2008, 78–80.
  29. ↑ Hutton 1981, 238.
  30. ↑ Peltonen 1991, 572–573.
  31. ↑ Confino 2008, 81.
  32. ↑ Burke 1986, 440.
  33. ↑ Peltonen 1991, 573.
  34. ↑ 34,0 34,1 Le Goff 1985, 173.
  35. ↑ Le Goff 1985, 173–174.
  36. ↑ Le Goff 1985, 167–168.
  37. ↑ Le Goff 1985, 174–175.
  38. ↑ Andrea 1991, 607.
  39. ↑ Le Goff 1985, 170.
  40. ↑ Andrea 1991, 606.
  41. ↑ Burke 1986, 442.
  42. ↑ Burke 1986, 445–446.
  43. ↑ Burke 1986, 442–443.
  44. ↑ Burke 1986, 444.
  45. ↑ Peltonen 1991, 574–575.
  46. ↑ Le Goff 1985, 175.
  47. ↑ Burke 1986, 443–445.

Kirjandus

  • Andrea, Alfred J. 1991. "Mentalities in History". The Historian 53 (3): 605–608. (DOI: 10.1111/j.1540-6563.1991.tb00822.x)
  • Burke, Peter. 1986. "Strengths and Weaknesses of the History of Mentalities". History of European Ideas 7 (5): 439–451. (DOI: 10.1016/0191-6599(86)90120-8)
  • Confino, Alon. 2008. "Memory and the History of Mentalities". Cultural Memory Studies: An International and Interdisciplinary Handbook, toimetanud Astrid Erll ja Ansgar Nünning, 77–84. Berliin, New York: Walter de Gruyter. (raamatu täistekst)
  • Duby, Georges. 1961. "Histoire des mentalités". L'Histoire et ses méthodes, toimetanud Charles Samaran, 937–966. Gallimard.
  • Ginzburg, Carlo. 1993. "Microhistory: Two or Three Things That I Know about It". Critical Inquiry 20 (1): 10–35. (JSTORis; täistekst)
  • Hutton, Patrick H. 1981. "The History of Mentalities: The New Map of Cultural History". History and Theory 20 (3): 237–259. (DOI: 10.2307/2504556; täistekst)
  • Le Goff, Jacques. 1974. "Mentalities: A New Field for Historians". Social Science Information 13 (1): 81–97. (DOI: 10.1177/053901847401300105)
  • Le Goff, Jacques. 1985. "Mentalities: A History of Ambiguities". Constructing the Past: Essays in Historical Methodology, toimetanud Jacques Le Goff ja Pierre Nora, 166–180. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Peltonen, Matti. 1991. "Juhtlõngad ja tihe kirjeldus: Mida uut toob mentaliteediajalugu?" Akadeemia (3): 571–587.
  • Peltonen, Matti. 2014. "How Marginal are the Margins Today?: On the Historiographical Place of Microhistory". Microhistory and the Picaresque Novel: A First Exploration into Commensurable Perspectives, toimetanud Binne de Haan ja Konstantin Mierau, 29–46. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing.
  • Rose, Jason U. 2021. "Mentalités and the Search for Total History in the Works of Annalistes, Foucault, and Microhistory". The Hilltop Review 12 (2), article 8. (täistekst)