Ohrid
| Ohrid | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
| Pindala |
390 km²  | ||||
| Elanikke |
38 818 (2021)[1] | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 41° 7′ N, 20° 48′ E | ||||
  | |||||
Ohrid (makedoonia keeles Охрид) on linn Põhja-Makedoonias Ohridi järve idakaldal.
Ajalugu
Esimesed elanikud Ohridi kandis olid illüürid. Põhja-Makedoonia arheoloogide väljakaevamiste andmetel oli selles paigas linnaline asula juba Makedoonia kuninga Philippos II ajal. Nad väidavad, et linnas olev Samuili kindlus on ehitatud varasema kindlustise kohale, mis rajati juba 4. sajandil eKr. Vana-Rooma vallutas selle kandi umbes 200 eKr.
Antiikajal kandis linn nime Lychnidos ja asus Via Egnatia ääres, mis ühendas Dyrrachioni (tänapäeval Durrës) sadamat Konstantinoopoliga. 5. sajandist pärinevate basiilika varemetest järeldub, et kristlus oli selleks ajaks piirkonnas juba kanda kinnitanud, ning Lychnidose piiskopid osalesid paljudel oikumeenilistel kirikukogudel.
Lõunaslaavlased hakkasid sellesse kanti jõudma 6. sajandil. Bulgaarlased vallutasid selle piirkonna 867. Nime Ohrid on ajalooallikates esimest korda kasutatud 879. Aastatel 990–1015 oli Ohrid Bulgaaria pealinn. Enne seda oli Bulgaaria pealinn Skopje, aga pärast oli Veliko Tǎrnovo.
Aastatel 990–1018 resideeris linnas Bulgaaria patriarh. 1018. aastal vallutas selle piirkonna Bütsants ja Bulgaaria patriarhaat taandati peapiiskopkonnaks Konstantinoopoli patriarhi alluvuses. Sellest ajast olid kõrgemad vaimulikud Ohridis peaaegu eranditult kreeklased, kaasa arvatud Osmanite riigi perioodil. 16. sajandi alguses jõudis Ohridi peapiiskopkond oma võimsuse tipuni: sellele allusid Sofia, Vidini, Vlachi ja Moldova eparhiad, Serbias asuv Peć ning isegi Itaalias Apuulias, Kalaabrias, Veneetsias, Dalmaatsias ja Sitsiilias olevad õigeusklike kogukonnad. Osmanite riik likvideeris 1767 Ohridi peapiiskopkonna.
Linnas on palju arhitektuurimälestisi, millest vanimad pärinevad 11. sajandist. Enamik linna kirikuid on ehitatud Bütsantsi ajal, mõned ka Serbia ajal. Linnalähedastes kloostrites on säilinud hulgaliselt vanaslaavikeelseid käsikirju, mõned isegi 9. sajandist. Vanemaid vanaslaavi käsikirju polegi teada ja Ohridit peetakse kirillitsa sünnikohaks.
13. ja 14. sajandil käis Ohrid käest kätte. Seda valitsesid Epeirose despotaat, Bulgaaria, Bütsants, Serbia impeerium ja kohalikud albaanlastest valitsejad, näiteks Paul Gropa 13. sajandi keskel. 1334. aastal vallutas Ohridi Stefan Uroš IV Dušan ja koopteeris selle Serbia riiki. Pärast Stefan Uroši surma 1355. aastal valitses linnas Andrea Gropa, pärast Gropa surma umbes 1385. aasta paiku liitis vürst Marko Mrnjavčević selle Prilepi kuningriigiga. 1395. aastal vallutas Ohridi Bajazid I. 1464. aastal toimus linna lähedal Ohridi lahing, milles Skanderbeg oma 13 tuhande mehelise väega purustas Türgi 15 tuhande mehelise väe ja piiras ka Ohridit, kuid ei suutnud seda vallutada. Kui Mehmed II piirkonna taas oma kontrolli sai, tagandas ta Ohridi peapiiskopi ja kõik peapiiskopkonna kõrgemad ametnikud, kes olid Skanderbegi liiga agaralt toetanud.
Kristlaste arv langes moslemite võimu esimestel sajanditel. 1664 oli linnas ainult 142 kristlaste maja. Olukord muutus 18. sajandil, mil Ohrid osutus asuvat tähtsatel kaubateedel. 18. sajandi lõpus oli linnas 5000 elanikku. 19. sajandi lõpus elas Ohridi 2409 majas 11 900 inimest, kellest ainult 45% olid moslemid.
1912. aastal võttis Ohridi enda kontrolli alla Serbia Kuningriigi sõjavägi. 1913. aasta septembris mässasid Serbia võimu vastu kohalikud albaanlased ja Bulgaaria-meelne Sisemine Makedoonia Revolutsiooniline Organisatsioon, aga Ohrid jäi algul Serbiale ja hiljem Jugoslaaviale.
Linn kuulub 1980. aastast alates UNESCO maailmapärandi nimistusse, alates maist 2019 Ohridi piirkonna loodus- ja kultuuripärandi objekti koosseisus.
Ohridi lähedal asub Galicica rahvuspark.
Välislingid
Ohrid – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis