Tsensuur

Tsensuuri tähistav logo

Tsensuur on ajakirjanduse, trükkimiseks määratud teoste, näidendite jm lavateoste, raadio- ja televisioonisaadete, filmide, muusikateoste, kujutava kunsti ekspositsioonide, teaduslike tööde, avalike esinemiste kõnetekstide, stsenaariumide, kavade jmt eelnev või järgnev läbivaatamine riigiasutuse või eraõigusliku omaniku poolt eesmärgiga piirata teabe jõudmist inimesteni. Tsensuuriga võib piirata eneseväljendust (enesetsensuur) ja sõnavabadust (sõnavabaduse all mõeldakse siin ka mitteverbaalset eneseväljendust). Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku teavet. Tsensuuriga saab mõjutada avalikku arvamust.

Valitsus loob tsensuuriga tegelevaid institutsioone, mis kontrollivad avaliku informatsiooni sisu, vormistust, levitamist ja sellega tegelevaid isikuid. Tsensuur võib olla seotud moraali, religiooni, mingi inimtegevuse alaga vms. Poliitiline võim (riik või sotsiaalne grupp) kehtestab tsensuuri seaduste või teatava tava, kirjutamata seaduste ja nn telefoniõiguse kaudu. Viimasel juhul võib tsensuur kehtida ka siis, kui seda ei ole seadustega kehtestatud ja tsenseerimiskäske jagatakse nii, et nendest ei jääks jälgi. Tsensuuriga võib kaasneda väärteabe (desinformatsiooni) levik, mis aitab varjata tsenseerimise tegelikke eesmärke.

Tsensuuri põhjendatakse vajaduse ja õigusega piirata informatsiooni kättesaadavust avaliku korra, kõlbluse, inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime hoidmise nimel. Seadusega võib kehtestada korra, mille kohaselt ei ole õigust ameti tõttu teatavaks saanud riigisaladust või ärisaladust või konfidentsiaalsena saadud teavet avaldada. Teabe kättesaadavust võidakse lisaks piirata inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Vajadusel reguleeritakse andmete kättesaadavust andmekaitseseaduse või tsensuuriseadusega, kuid seda võidakse takistada ka bürokraatlike vahenditega. Ühel või teisel kujul kehtib tsensuur paljudes, sealhulgas demokraatlikes riikides.

Eeltsensuur ja järeltsensuur

 Pikemalt artiklis Eeltsensuur
 Pikemalt artiklis Järeltsensuur

Tsensuur võib informatsiooni sisusse, vormistamisse või levitamisse sekkuda enne selle jõudmist avalikkuseni (eeltsensuur) või pärast selle avalikkuseni jõudmist (järeltsensuur). Tõkestava eeltsensuuriga võidakse kirjutistest, videotest, filmidest jm välja võtta lõike või näitustelt jm kõrvaldada kujutava kunsti teoseid, sundida teksti ümber sõnastama või muutma teksti, pildi või filmi jne põhitähendust. Ka võidakse kehtestada postitsensuur, millega kaasneb kirjavahetuse, ajakirjanduse, filmide ja teiste postisaadetiste avamine ning tekstilõikude loetamatuks muutmine või saadetiste kõrvaldamine. Postitsensuur võidakse avalikult kehtestada näiteks sõja ajal või kinnipeetavate jälgimise korra kohaselt, kuid see võib olla ka täielikult salastatud.

Karistava iseloomuga järeltsensuur võib viia näiteks raamatute, maalide või filmide füüsilise hävitamiseni, perioodiliste väljaannete ärakorjamiseni müügilt või ka näiteks meetmeteni, mis sunnivad autorit või vahendajat oma tööd ja loomingut avalikult kahetsema. Halvemal juhul võib eel- või järeltsensuuriga kaasneda sulgemine vangistusasutusse, piinamine või isegi hukkamine. Mõnes riigis on teatavad autorid tunnistatud ebasoovitavateks isikuteks või soovitakse neid represseerida, ehkki nad elavad teises riigis.

Ka võivad ametliku tsensuuri olemasolu või poliitilise võimu (näiteks võimuloleva partei) või mõne sotsiaalse grupi (klanni jne) kehtestatud tingimused viia avalikkuses esinejad enesetsensuurini, mis tähendab hoidumist teatavast hoiakust, mõtteviisist, väljendusviisist, teemast jm.

Enesetsensuur

Enesetsensuur on tinglik termin tähistamaks autori suhtumist oma teosesse enne loomist ja loomisprotsessis. Enesetsensuur avaldub teatud teemade, väljendite või väljendusviiside või -vormide vältimises, autorite püüdes mõtte otsese väljaütlemise asemel kasutada ridade vahelt ütlemist (nn aisopose keel) jne. Enesetsensuuri põhjuseks on avaliku sõna avaliku kasutamise kartus. Tiit Hennoste sõnul "Inimesed ei julge avalikult öelda". Sellel võivad olla nii psühholoogilised kui ka sotsiaalsed põhjused, viimaste hulgas kartus tagakiusamise, repressioonide, halvakspanu, avaliku kriitika jm ees.[1] Järelevalve loodava üle võib olla poliitilise iseloomuga. 1980. aastateks on eesti autorid Nõukogude Liidu poliitilise järelevalvega kohanenud: "...enamus kirjanikest mõtleb kõik hoolikalt läbi, enne kui midagi paberile paneb. Ent valmiskirjutatut loeb mitme pilguga: sõbra ja vaenlase, parteilase ja parteitu pilguga. Et enamus kirjanikkonnast oli tsensuuriga kohanenud, näitab seegi, et perestroika saabudes polnud nimetamisväärselt sahtlisseisnud asju trükki anda." [2]

Tsensuuri liike ja vorme

  • Moraalitsensuur – ühiskonnas või sotsiaalses grupis kehtivate moraalinormide rikkumise (näiteks obstsöönsuste, pornograafia, vägivalla avaliku esitamise) keelamine, piiramine või takistamine kas seaduse jõul või tavadega.
  • Korporatiivne tsensuur – teatava sotsiaalse grupi, ametialase või huvialase grupi piirangud ja keelud kas nende omanduses (või mõju all) oleva või üldse avaliku sõna suhtes, kui see kahjustab neid või näitab neid negatiivses valguses. Korporatiivne tsensuur on seotud ühenduse, organisatsiooni, firma vajadusega säilitada oma korporatiivne identiteet.
  • Religioonitsensuur – vastavale religioonile võõraste seisukohtade ja väljendite tõrjumine, keelamine, kõrvalejätmine või neist hoidumine.
  • Sõjaväetsensuur – keeld edastada konfidentsiaalse iseloomuga ja salastatud andmeid avalikkuses või ametialaselt.
  • Poliitiline tsensuur – võimul olevate jõudude tegevus selleks, et kas seaduslike vahenditega või mõjuvõimuga takistada neile võõraid seisukohti avalikkusesse jõudmast.

Tsensuuri kronoloogia

Algaeg Euroopas

  • 1471 paavst Sixtus IV kehtestas trükiste eelkontrolli
  • 1515 Lateraani kirikukogu otsusega loodi rooma-katoliku kiriku tsensuurikomisjon
  • 1557 esimene keelatud trükiste nimestik
  • 1559 sündis keelatud raamatute nimekiri ehk "Index librorum prohibitorum" (kehtis katoliiklikes maades), nimekirju uuendati pidevalt, ajaga kogunes keelatud raamatuid üle 4000. Nimekirjad tühistati aastal 1965
  • 16. sajand: Euroopa protestantlikes maades (kuningavõim kirikuvõimust lahus) tekkis riiklik tsensuur, mille eesmärk on takistada katoliku paavstide propagandat ja kaitsta reformitud kirikus levitatavat protestantlikku õpetust

18. sajand ja 19. sajandi algupool Venemaal

  • 1710–1917 Eestis reguleerisid trükisõna kasutamist Vene tsaaririigi seadused ja ukaasid, kohaliku aadli ja ka kiriku kontroll. Eraldi tsensuuriseadus puudus (kuni 19. sajandini)
  • 1783 kehtestati politseivõimude kontrolliõigus ja kontrollimise kord
  • 1796 keelati varem lubatud, ehkki kontrolli all olnud eratrükikojad ning riigi viies linnas asutati esimesed tsensuurikomiteed (sealhulgas Riias)
  • Keelati kõik aastal 1789 ilmunud trükised
  • 1799 alustas tööd Eestimaa kubermangu tsensor Tallinnas
  • 1800 keelati välismaalt raamatute sissevedu
  • Ülikoolide juurde loodi tsensuuriorganid (1803–1809 on eestikeelsete tekstide tsensoriks eesti keele lektor F. D. Lenz)
  • 1804 tsensuuriseadus
  • 1826 tsensuurimäärus kohustas lugema "ridade vahelt" ja lubas tsensoril teha sisulisi parandusi, asutati kõrgem tsensuurikomitee
  • 1828 tekstide parandamise asemel hakati probleemsete lõikude või arvatava ebasoovitava suunitluse korral keelama kogu teksti
  • Asutati kogu maa piirides toimiva võimuga Tsensuuri Peavalitsus asukohaga Peterburis
  • 1832 määrus perioodiliste trükiste asutamise kohta (loa saamiseks kooskõlastamine 12 instantsis)
  • 1848–1855 töötas salajane järelevalvekomitee
  • 1850–1851 tsensuurireform Baltikumis: Tartus ja Tallinnas hakkas tegutsema üksiktsensor
  • 1851–1869 Carl Ferdinand Mickwitz oli tsensori abi eestikeelse trükisõna alal
  • 1865–1905 kehtivad nn trükiasjade ajutised määrused

Tsensuur Baltimaadel 19. sajandi teisest poolest 1918. aastani

  • 1865 loodi Trükiasjade Peavalitsus, mis allus siseministeeriumile. Lubasid perioodiliste väljaannete asutamiseks andis minister. Kuni 1905. aastani tehti ajakirjandusasjade ohjeldamiseks trükiasjade ajutistesse määrustesse üle poole tuhande täienduse.
Eesti Postimehe lisalehe jalus koos venekeelse märkega tsensori kinnituse kohta (1871)
  • 1869 viidi eestikeelsete trükiste tsensuur üle Riiga. Tsensor Mihhail Suigusaar.
  • 1879–1882 tsensor Peeter Mets
  • 1884 tsensuur viidi Tartusse, 1884–1892 tsensor Eugen Jannsen
  • 1885 Tallinnas väliskirjanduse tsensor Jüri Truusmann
  • 1892–1903 tsensor Jaan Jõgever
  • 1903–1905 tsensor Zinovi Babanov
  • 1905 avalik võitlus eeltsensuuri vastu (Jaan Tõnisson); uus trükiseadus asendas eeltsensuuri järeltsensuuriga
  • 1905–1908 sõjaseisukord, eriseadused; 1914–1917 kehtis sõjatsensuur
  • 1917 mai Ajutise Valitsuse trükivabaduse määrus; 1917 oktoober – 1918 jaanuar: enamlaste eeltsensuur
  • 1918 jaanuarist novembrini Saksa okupatsiooni aegne tsensuur

Tsensuur Eesti Vabariigis 1918–1940

Põhiseaduste järgi ei olnud Eestis (trükitoodete) tsensuuri, kuid sõnavabadust võis kitsendada kõlbluse ja riigi kaitseks. Vabadussõja algul, 1918. aasta detsembris keelati ajaleht Kommunist, mille väljaandmine läks seejärel põranda alla. Hiljem keelati veel arvukate kommunistlikud väljaanded ja Ralf Rondi luulekogu 27[3].

Konstantin Päts on öelnud Eesti Asutavas Kogus 28. mail 1920: "Mis on tsensuur? Tsensuur on oma sisu järgi sõna- ja trükivabaduse jne kitsendamine. Kui põhiseadus lubab vabadusi kitsendada kõlbluse jne kaitseks, siis lubab ta nende avalduste tsenseerimist, siis on meil ju tsensuur. Võib ju olla, et ta tsensuuri nime ei kanna, kuid sisu järgi on see instituut võimalik." Asutava Kogu protokollid, 28. mail 1920, protokoll nr 134, veerg 605.

  • 1918–1923 kehtivad nn trükiasjade ajutised määrused
  • 1918 lõpp – 1920 aprill: sõjatsensuur
  • 6. november 1919 – sõjavägede ülemjuhataja sundmäärusega keelati ilma loata filmiülesvõtete tegemine sõjaliinil ja seljataga[4]
  • 1920–1940 põhiseaduse järgi trükitoodete tsensuuri ei olnud; eksisteeris filmitsensuur (poliitilise politsei, haridusministeeriumi, kindralstaabi ja Tallinna koolivalitsuse esindajad)[5]; 1928. aastal oli alla 16-aastastel kinos käimine sisuliselt keelatud[6]
  • 1923 trükiseadus (1923); 1924 lisati selle juurde keelatud andmete nimekiri
  • 1924 kehtestati pärast kommunistide mässukatset eeltsensuur, lehti vaatas läbi kapten Landsberg[7].
  • 1925 kehtestati siseministri sundmäärusega kaitseseisukorra maa-alal filmide kontroll
  • Põhiseaduslik kriis, 1933 augustis kaitseseisukorra kehtestamine kogu maal, eelkontroll ajakirjanduse üle
  • 1933 septembris uue trükiseaduse eelnõu (loataotlemise kord loodavatele väljaannetele, piirangud)
  • 1935 võeti vastu kinoseadus, loodi filmiinspektori ametikoht (Artur Adson)
  • 1938 trükiseadus, mis kodifitseeris kõik vahepeal kehtestatud piirangud

Tsensuur Eestis 1940–1990

  • 1940 loodi Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus, ülemaks Olga Lauristin. Algas keelatud autorite ja trükiste nimekirjade koostamine
  • 1940–1941 hävitati üle 200 000 raamatu. Tsensorid olid Hilda Moosberg, Arkadi Uibo
  • 1941–1944 Saksa okupatsiooni ajal on tsenseerimine Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi, Rahvakasvatuse Peavalitsuse ja Sisedirektooriumi allasutuste käes. Trükiseid tsenseerisid Rahvakasvatuse Peavalitsuse Kirjastusamet ja kindralkomissariaadi alluvuses töötav Amt für Verlagswesen.
  • 1944 septembris taastas Nõukogude võim oma tsensuuri. Kohe pärast sõda on tsensoriks Eduard Ertis, Järvamaal Endel Sõgel, Pärnus Gustav Naan jmt.[8] 1950. aastate lõpuni jätkus raamatute keelamine ja hävitamine, neil aastail algas ka nõukogude autorite keelamine
  • 1960. aastail poliitilis-ideoloogiline tsensuur mõneti lõdvenes, kuid hakkas koos stagnatsiooniga 1970. aastail jälle tugevnema
  • 1983. aasta juulis asus seoses ulatusliku kaadrivahetusega partei- ja järelevalveorganites tsensuuri senise ülema Arnold Adamsi asemel ametisse Kurt Ingerman
  • 1980. aastate teisel poolel (perestroika, avalikustamine) ideoloogiline tsensuur tugevnes: ehkki Venemaal lubati avalikkusse teoseid, mida varem ei lubatud, tegi EKP Keskkomitee (EKP KK I sekretär Karl Vaino, EKP KK ideoloogiasekretär Rein Ristlaan) ajaloo valusaid küsimusi käsitlevate teoste avaldamisele ja avalikele esinemistele äärmuslikke takistusi (autorite tagakiusamine, vastutavate toimetajate kõrvaldamine, trükimasinate seiskamine, psühholoogiline surve, jälitustegevus jm)

Tsensuur Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal

Tsensuuri kehtestamiseks võidakse luua vastavad asutused. Nõukogude Liidu tsensuuriameti nimi oli Trükistes Riikliku Saladuse Kaitse Peavalitsus (mitteametliku lühendnimetusega Glavlit). Eesti üksuse ametlik nimi oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus. Asutus allus otse vastavale Moskva peavalitsusele ning asus Tallinnas Pärnu maantee 10. Eri aegadel on see asutus kandnud veidi erinevaid nimesid, näiteks 1990. aastal: NSVL MN juures asuv Trükistes ja Teistes Massiteabevahendites Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus. 1974. aastal anti peavalitsusele teatud õigusi juurde, võrdsustades ta komiteedega.[9]

Eesti NSV Glavliti ülesandeks oli jälgida, et avalikkuse ette ei pääseks riigi- ja ametisaladused, kuid sellega üheaegselt tegutses Glavlit ka ideoloogilise järelevalvajana, mis toimus koostöös kohalike partei keskkomiteede osakondadega ja riigiasutustega. Tsensuuriameti nimetusele vaatamata valvati tegelikult ka näituste, teatrietenduste, filmiasjanduse ning raadio ja televisiooni järele. Lisaks kohalikule tsensuuriametile sekkus vajadusel üleliiduline tsensuuriamet, kellele kohalik tsensuur pidi kõigist oma probleemidest ja sammudest pidevalt ette kandma. Nii näiteks loeti mitmekordse valve all olnud ajakirja Looming ka Moskvas. Informatsiooni kättesaadavuse piiramise ühe vormina oli Loomingu sõjaeelne osa suletud erifondi ja sõjaeelse Loomingu kohta ei lubanud EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Kirjastuskomitee avaldada isegi bibliograafiat, ehkki see oli valmis.

Tsensuuri tegevus oli paralleelne ja osalt seotud teiste järelevalveasutuste (nagu KGB) tööga. Vajaduse loodi asutustes eriosakonnad. Jälgiti, kõrvaldati inimeste postisaadetisi ja kirju, erijuhtudel võidi kirjad avada ning teatud kohad loetamatuks muuta. Tsensuur oli paljus salajane ja teatud puhkudel püüti hoiduda jälgede jätmisest: korraldusi anti telefoni teel, teksti muutmisel või kõrvaldamisel sunniti oma ameti järgi tsensuuriga suhtlevat töötajat parandusi tegema oma käega jne. See võimaldas parteiorganitel ja järelevalveasutustel vajadusel väita, et tsensuuriga tegelevad mitte antud hetkel võimul olevad tegelikud otsustajad, vaid see on vabade kodanike oma initsiatiiv. Tegelikult võis tsensor siis, kui avaldaja keeldus tekstis lauset muutmast, kuraator pilti näituselt kõrvaldamast jne, koostöös parteiorganitega kogu teose keelu alla panna, näituse avamise keelata.

Tsensuuri eelkontrolli ja järelkontrolliga avastatud puudujääkide pärast kandsid vastutust nii autor kui ka informatsiooni avaldamise, trükise väljaandmise, näituse korraldamise, filmi tootmise jne eest vastutanud asutuse või organisatsiooni juht. Näiteks kirjaniku "ideoloogilise praagi" eest vastutas ajakirja, ajalehe või kirjastuse peatoimetaja, kes sai igal juhul parteiliselt karistada, mis aga parteist väljaviskamise korral võis ka pärast stalinismi taandumist tähendada, et ta kaotas töö ning sai pikaks ajaks avalikkuses esinemise keelu. Sama võis tabada ka autorit. Eri asutused töötasid käsikäes ning koos ametliku represseerimisega kaasnesid ka salastatud keelud, soovitused ning nn telefoniõigus. Vajadusel võidi ebasoovitav materjal tunnistada Nõukogude-vastaseks, millega kaasnes kriminaalvastutus. Rängimal juhul võis autorit või toimetajat oodata väljasaatmine maalt või vangilaager.

Parteiline järelevalve

Parteiline järelevalve partei kohalike keskkomiteede poolt kujutas endast poliitilis-ideoloogilist tsensuuri, mille eesmärk oli välistada kriitika Nõukogude võimu ja kohalike võimumeeste aadressil. See koos Glavliti tsensuuriga ja levinud arvamusega, et järelevalvet riigi kodanike üle teostab ka KGB, soodustasid autorite enesetsensuuri, mis avaldus hoidumises teatud teemadest (näiteks küüditamine) ja väljenditest (seda mitte ainult poliitilises mõttes, tsensuur võis sekkuda ka näiteks roppude väljendite kasutamisse jm). Tsensuuri mõjul ilmus tekstidesse, piltidesse ja lintidele kas pehmem väljendus või kasutati otseütlemise asemel ümbernurgajuttu, irooniat ja nn Aisopose keelt ehk sellist kujundlikku ütlemist, mis andis edasi vajaliku sisu, mida kõik mõistsid, kuigi asja otseselt välja ei öeldud.

Nõukogude kord oli ka pärast stalinistlikku perioodi varjatult totalitaarne ning represseeris vajadusel ka neid, keda oli ise kasvatanud nõukogude inimesteks ning avalikult tunnustas. Perestroika nn glasnosti ajal 1985–1988 Eestis tsensuur ei leevendunud, vaid muutis veidi meetodeid ja tugevnes. EKP Keskkomitee ideoloogiaalane tsensuur ja Glavlit toimisid käsikäes, kumbki neist asutustest ei vastutanud autori, vaid ainult Moskvas asuvate parteiorganite ja Glavliti juhtorganite ees. Kogu vastutus pandi seejuures kirjastuste ja ajakirjanduse juhtidele. See, kui üks asutus viitas teise asutuse algatusele teose keelaja või muutjana ja ümberpöördult, muutis väljaspoolsetele võimatuks kindlaks teha, kes oli keelamise või muutmise tegelik nõudja ja algataja. Tsensuuriga tegelevate asutuste üle ei olnud sellist avalikkuse kontrolli nagu oli toimetajate üle, kelle töö ka selle tulemused olid selgelt näha.

Surve meetodid olid mitmekesised, alates nn telefoniõigusest, so keskvõimu esindaja suulisest kategoorilisest korraldusest kuni trükimasinate seiskamiseni või trükiste müügilt ärakorjamiseni. Asi võis minna peatoimetaja või muu vastutaja karistamiseni parteilises liinis (mitmel tasemel noomitused ja parteist väljaheitmine, viimane tähendas ühtlasi tööst ilmajäämist) või administratiivkorras (vastutaja enda või kogu toimetuse preemiast ilmajätmine, jm). Keskvõimu parteilise järelevalve korras püüti sundida ajakirjade, ajalehtede, raadio ja televisiooni vastutavaid toimetajaid valima soovitavaid kaastöölisi ja ebasoovitavate autorite kaastöö pakkumisest keelduma jm.

Üksikutel juhtudel kujunes mõni väljaanne siiski opositsioonivaimuliseks ning kasutas iseseisvuse säilitamiseks oma strateegiaid ja võtteid. Näiteks võis mõni julgem toimetaja avaldada keelatud või ebasoovitava autori kaastöö mitte autori enda, vaid varjunime all, mis aga tähendas toimetajale riskimist kaotada töö ja sattuda samamoodi tagakiusatavate nimekirja.[10]

Oluliselt mõjutas olukordi NLKP kaadripoliitika. Tsensuuri tugevnemisele perestroika ajal aitas kaasa see, et 1980. aastate algupoolel oli "ideoloogiarindeks" nimetatud valdkonnas aset leidnud partei- ja repressiivorganite juhtivtöötajate peaaegu täielik väljavahetamine, psühholoogiline ja tööalane surve kohale jäänutele suurenes. Eestis likvideeriti tsensuuriamet Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri 1990. a määrusega nr 203 «Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse likvideerimise kohta» (RT 1990, 12, 132; RT I 1993, 18, 318).

Eesti NSV tsensuuriameti ülemad

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Tiit Hennoste. "Hirm ja hääled." – Sirp 18. juuni 2009 [1]; Gigantide kokkupõrge: Google lahkub Hiina tsensuuri alt – Eesti Päevaleht 24. märts 2010
  2. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi, "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed". Tallinn 1996. lk 266
  3. ↑ Kiri, mida ei salli seadus. Esmaspäev, 3. veebruar 1930, nr 5, lk 4
  4. ↑ Esimene korraldus filmi alal Eestis. Rahvaleht, 2. aprill 1940, nr 77, lk 10.
  5. ↑ Film ja selle hindamine. Rahvaleht, 19. juuni 1928, nr 71, lk 4.
  6. ↑ Filmitsensuur tegutseb! Rahvaleht, 21. juuli 1928, nr 85, lk 3.
  7. ↑ Leht tsensuuri ajal. Rahvaleht, 15. august 1933, nr 95, lk 3.
  8. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996, lk 63
  9. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi, "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed". Tallinn 1996, lk 50, 51.
  10. ↑ Kirjandusteadlane Sirje Kiin: "Oma nimega ei saanud aastaid midagi avaldada, võtsin appi mitmed pseudonüümid. Mäletan, kuidas Rein Ristlaan helistas raevunult EKP Keskkomiteest Loomingu toimetajale Kalle Kurele, et kas see Jüri Kiis on Sirje Kiin, kas sa oled jälle seda neetud Kiini avaldanud." – Jaanus Kulli, "Kirjanik Sirje Kiin: "Vabadus on valus asi: pead kogu aeg ise valima ja ise vastutama."" – Õhtuleht 25. september 2010 [2]

Kirjandus

  • Sergei Issakov, "Tsaaritsensuur võitluses eesti teatri repertuaari "puhtuse" eest" – Looming 1966, nr 8, lk 1295–1302 ja nr 9, lk 1445–57. Sama artikkel redigeeritud ja lühendatud kujul S. Issakovi raamatus "Arhiivide peidikuist", Tallinn 1983, lk 240–270
  • Sergei Issakov, "Tsaarivõimud ja Eesti raamatukogud" – Looming 1979, nr 12, lk 1739–52; redigeeritud ja lühendatud kujul: "Arhiivide peidikuist", lk 211–239
  • Mati Sirkel, "Pudemeid SDV kirjanduselust" (tsensuurist, 25.–27.11.1987 SDV kirjanike X kongressil C. Heini peetud kõnest) – Looming 1988, nr 9, lk 1288–1290
  • "Uurimusi tsensuurist. Papers on censorship". Koostanud ja toimetanud Piret Lotman; resümeed tõlkinud inglise keelde Kirsti Ora, saksa keelde Salme Kurg ja Mai Pikkoja, vene keelde Elvi Voormaa. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 1995, 152 lk
  • Liivi Aarma, "Tsensuur ja kirjasõna Eestis 16.–17. sajandil" (uurimusi tsensuurist). Koostanud P. Lotman. Eesti Rahvusraamatukogu toimetised (ERRT) IV. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu 1995, lk 8–60
  • Kaljo-Olev Veskimägi, "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed". Tallinn 1996. 352 lk ISBN 9985602072
  • Kaljo-Olev Veskimägi, "Hando Runnel partei- ja tsensuuripaberites" – Raamatus "Läbi äreva vere". Pühendusteos Hando Runnelile. Koostanud ja toimetanud Mart Orav. HRS, Tartu 1999, lk 455–466. ISBN 9985-60-664-7
  • Piret Lotman, "Hävitatud raamat ja eestlase identiteet" [3] – Tuna 2002, lk 95–103
  • Kalle Kurg, "Viimne panoptikonlane. Looming 80" (tsensuurist perestroika ajal) – Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 281–284
  • Endel Priidel, "Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990" (kirjastamisoludest ja tsensuurist okupeeritud Eestis). Eesti Keele Sihtasutus 2010. 1006 lk ISBN 9789985793138
  • Aksel Tamm, "Ütle, tsensor, milleks sulle käärid" (kirjanike ja kirjastajate võitlus tsensuuriga Eesti NSV ajal). Kuldsulg 2012. 177 lk ISBN 9789949932801
  • Kalle Kurg. "Lendav Looming." (Võitlusest parteilise järelevalve ning ideoloogilise tsensuuri vastu ajakirja Looming väljaandmisel 1970. ja 1980. aastatel.) [4] – Sirp 14. detsember 2012
  • Kalle Kurg. "Vastasseisud." (Ajakirja Looming peatoimetaja võitlusest poliitilis-ideoloogilise tsensuuriga 1970. aastate teisel poolel ja 1980. aastatel. ) – Looming 2023, nr 4, lk 518–522

Välislingid