Emily Davison

Emily Davison

Emily Wilding Davison (11. oktoober 1872 London – 8. juuni 1913 Epsom, Surrey) oli Suurbritannia sufražett.

Davison tavatses naiste valimisõiguse teemale tähelepanu tõmbamise nimel avalikku korda rikkuda ja pidi seetõttu üheksal korral vanglakaristust kandma. Näljastreikide tõttu rakendati tema peal 49 juhul sundtoitmist.[1]

Davison on kuulus oma surma poolest. 4. juunil 1913 toimunud Epsom Derby hobuste võiduajamisel astus ta kuningas George V hobuse Anmeri ette. Hobune tallas Davisoni kapjade alla ja naine suri saadud vigastuste tõttu neli päeva hiljem. 14. juunil korraldas Naiste Sotsiaalne ja Poliitiline Liit (Women's Social and Political Union, WSPU) talle suurejoonelise matusetseremoonia. Matustel osales tuhandeid sufražette ja tänavatel jälgisid rongkäiku kümned tuhanded londonlased.

Ajaloolased usuvad, et tegu oli õnnetusega. Arvatakse, et Davison ei üritanud mitte enesetappu sooritada, vaid võiduajamist häirides naiste valimisõigusele tähelepanu tõmmata.[2] 2013. aastal uuriti säilinud filmimaterjali ja leiti tõestust hüpoteesile, et Davison võis üritada kuninga hobuse külge WSPU salli, lippu, särpi või muud märgistust kinnitada.[2][3]

Noorpõlv

Davison sündis Londonis. Pärast Kensingtoni Keskkooli lõpetamist asus ta 1891. aastal õppetoetuse abil Royal Holloway Kolledžis kirjandust ja võõrkeeli õppima. 1892. aastal pidi õpingud isa surma tõttu siiski pooleli jätma, liiga suur õppemaks ei lubanud õpinguid jätkata. Töötas seejärel mõnda aega guvernandi ja õpetajana. Tööga kogus piisavalt raha, et minna Oxfordi Ülikooli St Hugh' Kolledžisse bioloogiat, keemiat, inglise keelt ja kirjandust õppima.[4] Lõpueksami tulemuste järgi oleks ta pidanud lõpetama kiitusega, kuid Oxfordi Ülikoolis toona naistele kraade ei antud. Davison asus pärast õpinguid tööle Northamptonshire'is Moorhouse'ide perekonna tütarde koduõpetajana.

Aktivism

1906. aastal liitus WSPUga. WSPU ühendas naisi, kes leidsid, et naiste valimisõiguse saavutamiseks ei piisa viisakast lobitööst ja kasutada tuleks konfliktsemaid taktikaid. 1908. aastal lõpetas koduõpetajana töötamise ja pühendus täiel määral naiste valimisõiguse eest võitlemisele. Samal aastal sooritas Londoni Ülikooli juures eksternina võõrkeelte eksameid.[5]

Davisoni saatis vägivaldse ja äkilise aktivisti maine. Muuhulgas segas ta avalikke kokkusaamisi, süütas postkaste ja ründas üht meest, keda ekslikult pidas rahandusminister David Lloyd George'iks.[6] Korrarikkumiste eest tuli tal üheksal korral kanda vanglakaristust. Vanglas pidas mitmel korral näljastreiki, mistõttu valvurid kasutasid tema puhul sundtoitmist.

Õhtul enne 1911. aasta rahvaloendust peitis Davison end ööseks Westminsteri palee juures asuvas St Mary Undercrofti kabelis ühte kappi, sest tahtis rahvaloendusel märkida, et tema elukoht on parlamendi alamkoda.[7] Rahvaloenduse dokumentidesse läks kirja, et Emily Wilding Davison leiti end parlamendihoone krüptis varjamas (sõna-sõnalt: "Found Hiding in Crypt of Westminster Hall Westminster").[8] 1999. aastal paigaldas parlamendiliige Tony Benn kabeli seinale sündmust meenutava mälestustahvli.[9]

1912. aasta juunis oli Davison Holloway vanglas ja juba ära kandnud suurema osa talle mõistetud kuuekuulisest karistusest, kui viskus sundtoitmise vastu protesteerimiseks alla 10 meetri kõrguselt raudtrepilt. Hiljem kirjutas ta, et tahtis oma tegutsemisega ära hoida teistele sufražettidele sundtoitmisega tekitatavaid kannatusi. Kukkumise tagajärjel sai ta pea- ja seljavigastusi, mistõttu järgnevad (ja tema jaoks viimaseks jäänud) 12 kuud pidi ta taluma füüsilist ebamugavustunnet.

Epsom Derby hobuste võiduajamine

Davisoni ja kuninga hobuse kokkupõrge

4. juunil 1913 läks Davison Epsom Derby hobuste võiduajamisele. Üritusel oli 500 000 pealtvaatajat,[1] kohal oli ka kuningas. Keset võidukihutamist ronis Davison piirde tagant rajale ja üritas kinni haarata kuninga hobuse ratsmetest. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid maha nii Davison kui hobune, Davison sai hobuse kapjade all vigastada. Ka džoki sai õnnetuses vigastada, kuid sai erinevalt Davisonist hiljem terveks.

Davisoni tegutsemise eesmärk on teadmata. Et ta oli ostnud kahesuunalise rongipileti, ja õhtuks oli tal ühe sufražettide ürituse pilet, ei olnud märtriks saamine tal arvatavasti kavas. On küll öeldud, et võiduajamisele minekuks müüdigi ainult kahesuunalisi pileteid, kuid tagasisõidupilet oli Davisonil rahakoti vahel olemas.[10] Samuti oli ta hiljuti saatnud kaardi oma Prantsusmaal elavale õele, mis lasi aimata, et tal oli kavas mõned päevad pärast võidusõitu õele ja õetütrele külla sõita.[3]

Spekuleeritakse, et Davison astus võistlusrajale, kuna tahtis kuninga hobuse külge sufražettide lippu või salli kinnitada – hobune oleks siis finišijoont ületades WSPU märgistust kandnud. Teadaolevalt oli tal kaasas kaks lippu.[2] Juhtum jäi ka filmilindile. Filmilt on näha, kuidas Davison astus kohe pärast võistlust juhtinud hobuste möödakihutamist rajale, ja kuidas mahajääjate hulgas olnud Anmer ta pikali jooksis. Eri arvajad pakkusid Davisoni motiividele erinevaid tõlgendusi. Osade pealtnägijate järgi uskus Davison, et kõik hobused olid juba mööda kapanud, ja tahtis lihtsalt üle tee minna. Teiste arvates astus Davison rajale kindla kavatsusega kuninga hobune maha tõmmata. Leidus neid, kes olid paar nädalat varem näinud Davisoni ja teisi sufražette ühes pargis hobustest kinni haaramist harjutamas,[3] ja teadsid rääkida, et sufražetid olid omakeskis liisku heitnud selle osas, keda Epsomisse saata.

2011. aastal rääkis hobuste võiduajamise uurimisele keskenduv ajaloolane Michael Tanner teleintervjuus, et hobuste liikumiskiirus oli niivõrd suur, et Davisonil poleks ka parima tahtmise korral olnud võimalik konkreetseid hobuseid eristada. Lisaks puudus tol ajal valjuhääldist lastav kommentaar, nii et Davison ei saanud teada, kas kuninga hobune oli juba möödas või mitte. Tanneri sõnul oli tegu kokkusattumusega, et just kuninga hobune Davisoni oma kapjade alla tallas. Lugusid pargis hobusest kinnihaaramist harjutanud sufražettidest pidas Tanner rahvaluuleks.

Ühe teooria kohaselt kavatses Davison naiste hääleõiguse teemale tähelepanu tõmbamiseks visata kuninga hobuse kaela ümber salli, mis kandis sõnumit "Votes for Women" ('hääled naistele'). 2013. aastal uuriti filmimaterjali ja antud teooria leidis kinnitust. Selgus, et Davison seisis raja käänakukohale varem arvatust palju lähemal ja seega oli tal lähenevatest hobustest parem ülevaade kui varem arvati.[3] Filmilindilt on näha, et Davison hoidis rajapiirde alt läbi pugedes midagi käes. See võis olla kokkuvolditud sall, mida ta tahtis kuninga hobuse külge kinnitada. Järeldati, et ta ei tahtnud meelega hobuse teele ette jääda.

Tannerit filmilõikude analüüs ei veennud ja ta vaidles oma 2013. aasta raamatus "The Suffragette Derby" salli kinnitamise teooriale vastu. Tanner leidis endiselt, et Davison ei saanud hobustel vahet teha, ja et ta sattus juhuslikult kuninga hobuse otsa.

Surm ja matused

Emily Davisoni mälestuseks välja antud sufražettide ajalehe erinumber (13.06.1913)

Davison sai kokkupõrke tagajärjel rängalt vigastada. Õnnetus põhjustas tal koljuluumurru ja sisemisi vigastusi. Neli päeva hiljem Davison suri.

Davisoni tegutsemine tekitas vastandlikke arvamusi. Ühtede jaoks oli ta vapper märter, teiste jaoks hoolimatu mässaja.[3] Ajal, mil Davison meelemärkusele tulemata haigevoodis lamas, saadeti talle hulgaliselt vihakirju. Näiteks end inglase või ka inglise mehena ("Englishman") identifitseerinud kirjutaja sõnul ei väärinud Davison oma eksistentsi. Kirjutaja soovis Davisonile piinarikast elu ja ütles, et ta oleks pidanud hullumajas olema.[11] Teiselt poolt sufražetid riputasid haiglapalatisse rohelise, valge ja lilla värvikombinatsiooniga lipud ja pidasid Davisoni voodi ümber auvalvet.[2]

14. juunil 1913 korraldati Londonis Davisoni auks matuserongkäik, milles osales üle 5000 valgesse riietatud ja musta käepaela kandnud sufražeti. Rongkäiguks lasti teha lillat värvi lipud, mis kandsid Jeanne d'Arci viimaseks jäänud sõnumit: "Võitle edasi ja jumal annab võidu."[2] Pealtvaatajate seast lendas kirstu poole mitu telliskivi.[2] Londonist saadeti Davisoni põrm rongiga Northumberlandi krahvkonda Morpethisse, kus maeti 15. juunil perekonna hauaplatsile. Tema hauakivile on kirjutatud WSPU moto: "Deeds Not Words" ("Teod, mitte sõnad").[2]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Suffragette Emily Davison: The woman who would not be silenced. The Independent. 24.05.2013.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Deeds not words. New Statesman. 06.06.2005.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Truth behind the death of suffragette Emily Davison is finally revealed. The Observer. 26.05.2013.
  4. ↑ Higher Magazine, Royal Holloway College, Issue 15, 2011 lk 18–19.
  5. ↑ "List of University of London graduates until December 1926" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2013. Vaadatud 8. aprillil 2015.
  6. ↑ Deeds Not Words: Emily Wilding Davison. Bad Reputation. 30.03.2011.
  7. ↑ Women in Parliament. 2007.
  8. ↑ Astonishing 1911 census find – Emily Davison in Parliament's crypt. 30.04.2010.
  9. ↑ Benn's secret tribute to suffragette martyr. BBC News. 17.03.1999.
  10. ↑ Tanner, Michael. The violent zealot of women's lib. The Week. 08.06.2013. lk 53.
  11. ↑ Exhibition: Emily Davison Centenary. LS Digital Library. 2013.

Välislingid