Hambad

See artikkel räägib kehaosadest; tehnika mõiste kohta vaata artiklit Hammas (tehnika).

Hambad (ladina keeles dens, mitmuses dentes) on paljudel selgroogsetel loomadel suus leiduvad luustunud seedeelundkonna elundid.^[1] Hammaste funktsioonid erinevad liigiti: neid kasutatakse tavaliselt toitumisel, esemete haaramisel, hammustamisel, saagi tapmisel ja suhuvõtmisel ning peenestamisel või kinnihoidmisel aga ka enesekaitsel ja ründamisel.^[2]

Paljude liikide noorloomadele ilmuvad kõigepealt piimahambad, mis isendi täiskasvanuks saamisel asenduvad jäävhammastega, aga kõigil liikidel sellist eristumist ei ole.

Mõnel loomaliigil kasvavad hambad kogu eluaja ja seetõttu peab loom neid pidevalt kulutama, et nad liiga pikaks ei kasvaks. Mõnel loomaliigil kukub ärakulunud hammas suust välja ja selle asemele kasvab uus hammas. On ka loomi, millel ärakulunud ja katkised hambad ei asendu.

Hambad on loomade kõige vastupidavamad luud. Seepärast leitakse fossiilide hambaid sagedamini kui muid luid. Mõne väljasurnud loomaliigi välimus on määratud ainuüksi hammaste põhjal.

Inimese hambad

Ehitus

Hambad paiknevad suuõõnes alveolaarharjadel ülalõualuus ja alalõualuus^[3]. Nad moodustavad ligi 20% suuõõnest^[4].

Hammaste nähtavat osa nimetatakse krooniks, alveolaarluus paiknevat hamba osa nimetatakse juureks^[5].

Hambakrooni katab pindmiselt tugev ja õhuke kiht emaili. Kõige suurema osa hambast moodustab avaskulaarne, veresoonteta mineraliseerunud kude – dentiin. Dentiini katab juure- ja kaelaosas õhuke luusarnase struktuuriga koe tsemendi kiht^[6][7] ja krooniosas tugev emailikiht. Dentiin omakorda katab hamba juure- ja krooniosas paiknevat hambapulpi.^[8]. Hambapulp ehk hambasäsi paikneb pulbikambris ning on olemuselt unikaalne spetsialiseerunud kude. Pulp koosneb närvilõpmetest, veresoontest, lümfikanalitest, sidekoe rakkudest, makrofaagidest, fibroblastidest, odontoblastidest ja kollageenist. Pulbiõõne suurus on hammastel varieeruv ning tavaliselt väheneb vanusega.^[9]

Hambajuur paikneb alveolaarluus hambasombus ja hambajuure anatoomia võib olla suurte variatsioonidega. Intisiivid ja kaniinid mõlemas hambakaares on reeglina ühejuurelised hambad. Ka premolaarid on peamiselt ühejuurelised, kuid ülalõua esimesel premolaaril võib esineda ka kaks juurt või tipukolmandikus kahestunud juur. Alalõua molaaridel on kaks juurt ja ülalõua molaaridel kolm juurt ^[10][11].

Igale hambale annavad unikaalse kuju oklusioonitasapinnal paiknevad köbrud, lohud ja vaod. Premolaarid on tavaliselt kaheköbrulised ja molaarid nelja- või viieköbrulised^[11].

Inimesel on kaks hammaskonda – piimahambad ja jäävhambad. Piimahammaskonnas on 20 hammast ja jäävhammaskonnas 32 hammast. Sünnihetkel on enamiku hammaste alged juba olemas, kuigi jäävhammaste lõikumine hakkab toimuma alles 6 aasta pärast^[12].

Hambatüübid

Hammaste kirjeldamiseks on neile omistatud nimed ja ka numbrid. Alalõualuu ja ülalõualuu on sümmeetrilised. Piltlikult saame jagada hammaskonna neljaks: ülalõualuu parem ja vasak pool ning alalõualuu parem ja vasak pool. Nii jääb igasse kvadranti kaheksa hammast.

Hambad on jaotatud kuju ja funktsiooni järgi gruppidesse.

Eesmiselt paiknevad lõikehambad ehk intsisiivid, mis omakorda jagunevad tsentraalseteks ja lateraalseteks intsisiivideks. Intsisiivide peamiseks funktsiooniks suus on toidu lõikamine, kuid lisaks on oluliseks argumendiks naeratuse esteetikas, foneetikas ja näo pehmete kudede kontuurides.

Hambakaares järgnevad intsisiividele silmahambad ehk kaniinid, mis on kõige pikemad hambad suus. Kaniinid on funktsioonilt mõeldud toidu haaramiseks ja rebimiseks ning sarnaselt intsisiividega mõjutavad esteetikat.

Kaniinile järgneb kaks eespurihammast ehk premolaari. Keskjoone poolset premolaari nimetatakse esimeseks premolaariks ja tagumiselt paiknevat teiseks premolaariks. Premolaarid esinevad vaid jäävhammaskonnas. Premolaaridel on nii kaniinidele kui ka molaaridele omaseid funktsioone, seega osalevad nii toidu haaramises, rebimises kui ka purustamises.

Eespurihammastele järgnevad purihambad ehk molaarid. Molaare on hambakaares kolm ning nimetused on sarnaselt premolaaridega – esimene, teine ja kolmas. Molaarid on suured mitmeköbrulised hambad, mis on olulised toidu purustamiseks, mälumiseks, neelamiseks. Koos premolaaridega täidavad näo vertikaalse kõrguse säilitamise funktsiooni^[9][13].

Numeratsioon

Hammaste numeratsioon on loodud eelkõige kliinilise töö hõlbustamiseks. Maailmas on kasutusel mitmesuguseid süsteeme:

Palmeri süsteem – selle süsteemi järgi märgitakse ära kvadrant ja hamba number jäävhammaste korral ning piimahammaskonnas trükitähtedega tähestikulises järjestuses.

Rahvusvaheline süsteem – selle süsteemi korral märgitakse samuti ära kvadrant, kuid araabia numbritega. Jäävhammaskonnas kasutatakse kvadrandi tähistamiseks numbreid 1–4 ja piimahammaskonnas 5–8, kus esimene number märgib kvadranti, teine number aga konkreetset hammast. Näiteks on parema ülemise jäävkaniini numeratsioon 13.

Ameerika (universaalne) süsteem – enamlevinud süsteem Põhja-Ameerikas, kus hambad numereeritakse järjest alates paremalt ülevalt kolmandast molaarist kellaosuti suunas. Ülemises hambakaares on hambad numbritega 1–16 ja alumises hambakaares 17–32. Piimahammaste klassifikatsiooniks kasutatakse tähestikus järjestiku olevaid tähti alates A-st.^[3][13]

Pinnad

Olenevalt tüübist ja hambakaares paiknemisest on hambal erinevad pinnad, mis hõlbustavad hamba kirjeldamist. Nii ülemises kui ka alumises hambakaares nimetatakse hamba suuesikupoolset pinda bukaalseks, labiaalseks või üldisemalt fatsiaalseks pinnaks. Alumises hambakaares nimetatakse keelepoolset pinda lingvaalseks ja ülemises hambakaares palatinaalseks^[14]. Hammaste omavahelist kontaktpinda nimetatakse proksimaalpinnaks, vastavalt keskjoonepoolne on mesiaalne proksimaalpind ning keskjoonest kaugemale jääv on distaalne proksimaalpind Tagumistel hammastel (premolaarid, molaarid) on lisaks veel oklusaaltasapind, mis puutub kokku vastaskaare hammastega^[11].

Hamba tugistruktuurid

Hambad on ümbritsevasse luusse tugevalt kinnitunud tänu tugistruktuuridele. Tugistruktuuri moodustavad alveolaarluu, periodontaalligament ja tsement, mida kõike kaitseb pindmiselt ige^[4].

Ige on osa suu limaskestast, mis katab alveolaarharja ning ümbritseb hambakaela. Värvuselt on terve ige lõheroosa või pruuni pigmendiga^[15]

Tsement on avaskulaarne hambajuurt kattev luusarnane kude. Tsement on struktuurilt pehmem, kui dentiin, sisaldades väheb anorgaanilist komponenti. Orgaanilise osa moodustavad peamiselt kollageen ja polüsahhariidid^[3][9].

Periodontaalligament on hamba juure ümber paiknev rakuline ja rohkelt veresooni sisaldav sidekude. Periodontaalligamendi peamisteks ülesanneteks on hambale füsioloogilise liikuvuse andmine ja mälumisjõudude tasakaalustamine.

Alveolaarjätketes paiknevad hambasombud, kuhu kinnituvad hambad. Koos tsemendi ja periodontaalligamendiga täidab alveolaarluu hamba kinnitusfunktsiooni ning võtab vastu ja jaotab mälumisjõudusid^[16].

Hamba areng

 Pikemalt artiklis Hamba areng

Hamba arengumustrid toimivad sarnaselt teiste elunditega nagu kopsud, neerud, süda, rinnanäärmed ja karvafolliikulid. Hamba arengus on võtmekohaks kahe eri päritoluga koe, ektodermi ja mesenhüümi, molekulaarne kommunikatsioon^[8].

Hambad hakkavad kujunema embrüol viiendal nädalal ning areng kestab kuni kolmandate jäävmolaaride (tarkusehambad) juurte arengu lõppemiseni umbes 20 aasta vanuselt. Hamba arengustaadiumid on samad nii piima- kui ka jäävhammastel^[6].

Hamba areng algab hambaalge kasvamise ja rakkude diferentseerumisega, mis hiljem moodustavad hamba mineraliseerunud koed. Kui hambaalget moodustavad rakud on diferentseerunud, algab dentiini ja emaili teke ning mineralisatsioon^[17]. Email moodustub ektodermaalse päritoluga rakkudest. Ektomesenhühmaalse päritoluga rakud vastutavad dentiini, tsemendi, periodontaalligamendi, pulbi, alveolaarluu, igeme ja sidekoeliste struktuuride arengu eest^[18].

Sellele järgneb hamba lõikumine suuõõnde. Pärast hamba lõikumist arenevad hambajuured, neid ümbritsev periodontaalligament ja alveolaarluu. Juure areng jätkub, kuni hammas ja selle tugiaparaat on täielikult välja kujunenud^[17].

Hamba arengu algus

Mikroskoopilisel tasemel on hamba arengu staadiumid hästi vaadeldavad. Esimene morfoloogiline struktuur, dentaalliist, on nähtav viiendal embrüonaalsel nädalal^[8]. Dentaalliist koosneb epiteelirakkudest ning areneb primaarsest epiteelivõrust. Epiteelivõru on paksenenud epiteeli kiht piirkonnas, kuhu hiljem moodustuvad ala- ja ülalõug. Primaarsest epiteelivõrust moodustub kiirelt kaks eraldiseisvat epiteliaalset sissesopistust – vestibulaarliist ja dentaalliist. Vestibulaarliist ühineb alloleva ektomesenhüümiga, epiteliaalrakud suurenevad ning seejärel lagunevad. Sellest moodustub lõhe, mis hiljem moodustab vao põskede ja alveolaarharjade vahel. Seda osa suuõõnest nimetatakse suuesikuks ^[6]. Ülalõua ja alalõua dentaalliistust arenevad hiljem välja 52 hambaalget – 20 piimahamba alget ja 32 jäävhamba alget. Lõualuus paiknevad piimahammaste alged jäävhammaste omadest vestibulaarsemal.

Kui organismi muud elundkonnad arenevad välja sünnihetkeks, siis hammaste areng kestab veel kaua pärast sündi. Pikem arenguperiood aga annab võimaluse erinevatele välistele stiimulitele nende protsesside häirimiseks^[17].

Hamba arengu staadiumid

Pärast dentaalliistu moodustumist läbivad kõik hambaalged kolm staadiumit:

1. pungastaadium;
2. papillistaadium;
3. kellukesekujulise emailiorgani staadium.

^[4][17]

Pungastaadium

Pungastaadium on hamba arengus esimene staadium pärast dentaalliistu moodustumist. Selles staadiumis toimub epiteelirakkude ümar lokaliseerunud kasv. Seda etappi võib ka nimetada proliferatiivseks staadiumiks, sest just siis toimub esialgne suuepiteeli rakkude proliferatsioon ja moodustuvad nendega külgnevad mesenhümaalsed rakud. Pungakujuline emailiorgan moodustub suuepiteeli vohamise tulemusena. Mesenhümaalsed rakud, mis ümbritsevad hambapunga põhjustavad ektomesenhümaalse kondensatsiooni. Pungastaadium loetakse lõppenuks, kui emailiorgan on konkaavse pinnaga. Sealt edasi järgneb papillistaadium^[17].

Papillistaadium

Pungastaatiumi üleminek papillistaadiumiks on oluline etapp hamba arengus, sest sealt saab alguse hambakrooni moodustumine. Tulevase hambakrooni köprude kuju eest vastutab emailisõlm. Emailisõlm ekspresserib signaalmolekule, mis mõjutavad nii krooni kuju kui ka dentaalpapilli moodustumist^[8].

Dentaalset mesenhüümi, mis on osaliselt ümbritsetud papillikujulise emailiorganiga nimetatakse dentaalseks papilliks või embrüonaalseks hambapulbiks. Dentaalpapilliga külgnevad rakud ja emailiorganist väljaspool asuvad rakud jagunevad ning kasvavad ümber emailiorgani ja moodustavad hambafolliikuli.

Papillistaadiumis on näha emailiorgan, dentaalpapill ja hambafolliikul. Need kolm struktuuri annavadki aluse hamba ja tugikudede arengule. Emailiorgan moodustab emaili, dentaalpapill dentiini ning hambafolliikul moodustab tsemendi, periodontaalligamendi ja külgneva alveolaarluu. Dentiin, tsement, periodontaaligament ja alveolaarluu moodustuvad neuraaltoru mesenhüümist ning email moodustub epiteelist.

Pärast emailiorgani ja dentaalpapilli edasist kasvamist algab kellukese või diferentseerumise faas^[17].

Kellukesestaadium

Sellel staadiumil on kaks põhilist tunnust:

• Kujuneb välja tulevase hambakrooni kuju
• Sisemise emailiepiteeli rakud pikenevad ja diferentseeruvad ameloblastideks. Ameloblastid hakkavad hiljem moodustama emaili^[17].

Kellukesestaadiumi saab jagada varaseks ja hiliseks kellukesestaadiumiks.

Varases staadiumis muutub emailiorgan kellukesekujuliseks ning kujunevad välja nelja tüüpi rakud:

Välimine emailiepiteel – koosneb ühest kihist kuboidaalsetest rakkudest ning paikneb emailiorgani perifeerias. Välimise emailiepiteeli funktsiooniks on ameloblastide ja teiste emailiorgani rakkude varustamine hapniku ja toitainetega.

Sisemine emailiepiteel – koosneb kolumnaarsetest rakkudest dentaalpapilli piiril. Sisemise emailiepiteeli rakkudest saavad alguse ameloblastid.

Tähekujuliste rakkude võrgustik (stellate reticulum) – võrgustiku moodustavad tähekujulised rakud, mis paiknevad emailiorgani tsentraalses osas ning toodavad kõrgetes kontsentratsioonides glükoosaminoglükaane.

Vahekiht (stratum intermedium) – vahekiht jääb sisemise emailiepiteeli ja tähekujuliste rakkude võrgustiku vahele ning koosneb lamedatest rakkudest, mis asetsevad perpendikulaarselt diferentseeruvate ameloblastidega. Vahekihi rakud on seotud emaili biomineralisatsiooniga.

Kohta, kus emailiorgani apikaalses regioonis, kus puutuvad kokku sisemine ja välimine emailiepiteel, nimetatakse tservikaalseks linguks^[8][17].

Hilises kellukesestaadiumis toimub dentaalliistu degenereerumine. Sisemise emailiepiteeli rakud jagunevad eri kiirusega, et moodustada hambakrooni kuju. Sellele järgneb sisemise emailiepiteeli rakkude jagunemise peatumine ning need võtavad kolumnaarse kuju. Dentaalpapilli perifeersed rakud suurenevad ja paigutuvad basaalmembraanile. Neid rakke nimetatakse edaspidi odontoblastideks ning need hakkavad tootma dentiini^[8].

Hammaste lõikumine

Hamba lõikumine on hamba liikumine alveolaarluust ja seda katvast limaskestast suuõõnde.

Hammaste lõikumise mehhanismid ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid mitmeid teooriaid on välja pakutud. Piimahammaste lõikumine võib tekitada lastel sümptomeid nagu lokaalne ebamugavustunne, ärritus ja suurenenud süljeeritus^[19].

Hamba lõikumist indutseerivad tegurid:

• Avatud apikaalmulguga hamba juure kasv ja pulbi areng
• Tsemendi areng juure pinnale
• Hambajuurt ja -krooni ümbritseva koe vererõhk
• Funktsionaalse maatriksi aktiivsusest tulenevalt toimub vastastikmõju periodontaalligamendi ja kõvakudede vahel. Periodontaalligamendi sidekoe proliferatsioon või periodontaalse koevedeliku akumulatsioon põhjustavad suurenenud vaskulaarset läbilaskvust, mis omakorda eraldab hamba luust ning seeläbi soodustab lõikumist.
• Periodontaalligamendi põiki asetsevate kollageenkiudude kontraktsioon soodustab hamba lõikumise protsessi. Periodontaalligamendi fibroblastide kontraktsioon toimub sarnaselt armkoe kontraktsiooniga haava paranemise protsessi käigus.

Hamba lõikumine saab aset leida mitmete faktorite üheaegsel, järjestikku või sporaadilisel esinemisel. Ühe faktori puudumist saab asendada mõni teine faktor. Hamba lõikumine on pigem vahelduv kui pidevalt kestev etapp koosnedes aktiivsest liikumisetappidest ja tasakaaluetappidest.

Sünnihetkel on lõualuus olemas 20 osaliselt kaltsifitseerunud piimahammast ja kaltsifitseerumata esimesed jäävmolaarid. Ajutise hammaskonna lõikumine algab keskmiselt 6,5-kuuselt ning kõik hambad on lõikunud 29 kuu vanuselt. Jäävhammaskonna lõikumine toimub peamiselt kuuenda ja kolmeteistkümnenda eluaasta vahel. Kõige viimasena lõikuvad suhu kolmandad molaarid, nende lõikumisaeg võib olla aga väga varieeruv. Need hambad hakkavad kaltsifitseeruma alles 9. eluaastal ja lõikuvad alates 16. eluaastast^[20].

Võrdlev anatoomia

Hammaste evolutsiooniline päritolu ei ole päris selge. Vanaaegkonnas elas kalade klass telodondid, mis on nüüdseks välja surnud. Nende keha oli kaetud üleni hammastega. On võimalik, et hambad on arenenud varaste selgroogsete keha katnud soomustest, mis säilisid suu sisepinnal.

Roomajatel

Madudel

Hambad on tänapäeva madudel üksteisest vähe eristunud (Aglypha), va inimese suhtes mürkmadudeks liigitatuil, neil on nn mürgihambad.

Enamikul madudel paikneb suus 6 rida hambaid: 2 rida alalõualuul ja neli rida hambaid ülalõua- ja tiibluul.

Hambad vahetuvad elu jooksul korduvalt, kuid nende funktsioon (välja arvatud mürgihambad) on enamasti abistav, nendega ei saa saaki tükeldada.

Maoliste hambad on valdavalt peenikesed, teravad ja paljudel liikidel tahapoole kõverdunud, paiknedes üla- ja alalõualuul, mõnedel madudel ka suulae-, tiib- ja eeslõualuul.

Tänapäevastel madudel, kes on liigitatud Infraseltsi Scolecophidia ei ole uurijate arvates suulaes: tiib-, suulae ja sahkluul hambaid tuvastatud. Sama kehtib ka kilpsabalaste (Uropeltidae) (Alethinophidia) sugukonda liigitatud maoperekondade Plectrurus, Rhinophis ja kilpsaba kohta.

Infraseltsi Alethinophidia liigitatud kilpsabalaste perekondade Melanophidium ja Platyplectrurus isenditel on hambad tõenäoliselt suulaeluul. Silindermadulastel (Cylindrophiidae), rullmadulastel(Aniliidae) ja Xenopeltidae madudel paiknevad hambad suulaes nii tiib- kui ka suulaeluul. Hambad on neil jäigad ja kõverdunud ning need kinnituvad suulaele pehmete kudede abil. Rullmadulastel sarnanevad suulael paiknevad hambad välisserval paiknevate hammastega, on lühikesed, aga tugevalt kõverdunud ning eraldatud üksteisest pehmete kudede abil.

Ka bolastel (Boidae) on hammaste esinemine varieeruv. Nii puuduvad suulaes hambad perekonna kalabariia ja tõenäoliselt ka kummiboa perekonna madudel. Teistel uuritud boalastel tuvastati hambad nii tiib- kui ka suulaeluul, kuid mitte sahkluul. Sugukonna Colubridae madudel, keda uuriti, esinesid hambad tiibluul ja suulaeluul, va perekondades Apostolepis, pinnaserästik, munamadu ja Elachistodon. Perekondades Aparallactus ja Lytorhynchus on isendeid, kellel on tiibluul hambad, ja ka neid, kellel mitte.

Mürknastiklastel (Elapidae) on hambad tiib- ja suulaeluul, v.a perekonna Emydocephalus madudel, neil puuduvad uurijate arvates hambad suulaeluul ja perekonna kaunismadu isenditel tiibluul. Mürknastiklaste suulael paiknevad hambad on üsna pikad ja kõverdunud.

Enamikul teadlaste uuritud rästiklastel (Viperidae) paiknevad hambad tiibluul ja suulaeluul, v.a perekonna Ophryacus isenditel, kelle on hambad ainult tiibluul. Perekondades Calloselasma, lõgismadu ja eefa on tuvastatud nii isendeid, kellel on hambad suulaeluul, kui ka neid, kellel need puuduvad.^[21]

Arvatakse, et munas olevatel maopoegadel on eriline nn munahammas, millega nad püüavad neid ümbritsevat munakoort läbistada.

Mürkhammaste liigitus

Lisaks suulaes paiknevatele hammastele eristatakse osadel madudel ka nn "mürkhambaid" ja need liigitatakse asukoha järgi kaheks^[22]:

• tagamürgihambad (Ophistoglypha) – paiknevad ülalõualuu tagaosas ja on varustatud vaoga;
• eesmürgihambad (Proteroglypha ja Solenoglypha) – paiknevad ülalõualuul seesmine kanaliga (seest õõnsad) mürgihambad. Eesmürgihambad on rästiklastel, kobradel ja kilplõugmadudel. Nende kaudu pritsivad nad valdavalt hammustuse ajal, spetsialiseerunud mürgiaparaadiga mürgist süljenäärmete nõre saakloomadesse (aga ka vaenlaste tõrjeks ja enesekaitseks).

Lindudel

Tänapäeva lindudel hambaid ei ole. Minevikus on leidunud siiski ka hammastega linde, näiteks hesperornis. Linnud põlvnevad mitmest hammastega eellasrühmast ja kõigis neis on lindudel hambad kadunud ühesuguse eluviisi tõttu: hambad kaaluvad päris palju ja hammasteta linnul on kergem lennata. Hiljemalt eotseeni keskpaigaks olid kõik hammastega linnud välja surnud ^[23].

Imetajatel

Imetajatel on tavaliselt mõned hambad teistest suuremad või teravamad, nagu kihvad (kiskjalistel, mõnel sõralisel) või võhad (londilistel).

Vaata ka

• Hambaarst
• Hammaste pesemine
• Hammaste valgendamine

Viited

Välislingid

• [1] Hamba anatoomia Tartu Ülikooli veebilehel
• [2] Introduction to Dental Anatomy