Sõudmine

Sõudmine on paadi liigutamine aerudega, mis on kinnitatud tullidesse.

Sõudmist harrastatakse ka spordialana, kus avaveekogudel võistlemiseks kasutatakse kitsaid liikuvate istmete ja väljaspool parrast asetsevate tullidega paate, kus sõudja istub, selg liikumise suunas (mitmekohalises paadis üksteise taga) ja sõuavad ühe või kahe ühelabalise aeruga. Seda nimetatakse akadeemiliseks sõudmiseks.

Rahvale rohkem tuntud sõudmise liik on rahvapaat ehk kalapaat, kus paat on lühike ja lai ning aerud lühemad ja kitsamate labadega. Erinevalt akadeemilisest sõudmisest rahvapaadis ei liigu pink ega jalad, seega edasi liigutakse ainult ülakeha jõul.

Sõudmise siseala on ergomeetrisõudmine. Olümpiadistantsiks on 2000 m, aga sõidetakse ka 500 m, 1 km, 5 km ja 6 km aja peale. Eesti sisesõudmise hooajal sõutakse 1 km, 2 km, ja 6 km distantse. Üldiselt poole lühemad distantsid on reeglina noorematele kui 14-aastastele (k.a) ja veteransportlastele.

Ajalugu

Veekogudel on liigutud juba aastatuhandeid, selleks on kasutatud mitmesuguseid aluseid ja aere. Vana-Egiptuses kasutati kalapaadis sõudmist juba 2500 aastat eKr kalastamise eesmärgil, aga võistlema alles hakati teadaolevalt 70 aastat eKr. Sõudmine kuulus ka Vana-Kreeka spordikultuuri juurde, sest Vana-Kreeka sõjalaevad kasutasid edasiviiva jõuna sõudjaid, kes istusid laevades kolmandal korrusel, ja nende aerud ulatasid välja tullisarnastest avadest. Vana-Kreeka kuulus pimelaulik Homeros ülistas oma eepostes sõudekunsti, eriti nende panust ja vaeva sõjalaevade liigutamisel.

Kaasaegne sõudmine on tunduvalt noorem. Thamesi jõel korraldati juba 1715. aastal ühepaatide võistlus. Tollal oli Thamesi jõel ligi 10 tuhat sõudjat, ehk elukutselised paadimehed, kes teenindasid reisijaid Londonis. Nende vahel loositi välja 6 meest kõigi seast, kes siis omavahel rahvapaadil võistlesid, tuleb siiski akadeemilise sõudespordi harrastamise alguseks pidada hoopis 19. sajandit. Kuigi algul võisteldi Thamesi jõel kalapaatidega, siis hiljem sõudepaatidega, millest sai alguse 1839. aastast kuulus Henley regatt.

1793. aasta 4. juulil peeti Etonis esimene kaasaegne võistlus, kust võttis osa 6 paatkonda. Neli aastat hiljem osales võistlustel juba 4 kaheksapaati ja 2 kuuest paati 1797. 1805 nimetati seda võistlust kui traditsioonilist, mida peeti iga aasta 4. juulil. Kuna võistlustel oli eesmärgiks võita, siis sai alguse paatide kiiremaks tegemine – kaalu vähendamine, paadi üldkuju lihtsustamine, millest kujunes ka algne akadeemiline paat. Tollane akadeemiline paat oli lai, kõrge pardaga, ja liikumatute pinkidega, paadi laiuseks u 100 cm. Kuna kronsteine veel ei kasutatud, siis paadi laius sõltus suuresti aeru pikkusest. Sõudjad istusid malelaua kujul.^[1]

1829. aastal pandi alus Oxfordi ja Cambridge'i üliõpilaste sõudevõistlustele.

Edasiminekud paadi disainis

• 1820 võeti kasutusele puitkronsteinid; 1930 juba metallkronsteinid. Kronsteinide juurde panek lubas paate kitsamaks teha, sõltumata aerude pikkusest.
• 1841. aastal kasutas Oxford karavellehitust, kus kattelauad oli serviti üksteise vastu.
• 1844 tuli kasutusele esimene spoonkattega paat, mida kasutatakse tänapäevalgi puupaatide ehitusel. 1857. aastal võeti see kasutusele juba kaheksapaatide jõuvõtul.
• 1857 ehitas ameeriklane J. C. Babcock esimese libiseva pingiga paadi, mille võttis alles kasutusele 1869 Yale'i neljapaat. Pingiks oli puuplaat, mis libises rasva või õli abil soonte peal.
• 1878 leiutas inglane J. Taylor veereva pingi
• 1880 tulid kasutusele esimesed pöörduvad tullid, et vastata veerevast pingist tulenenud tõmbe pikkusele
• 1970 hakati kasutama paadi kattematerjalina plastikut (klaasriie kaetud värviga).^[1]

Edasiminekud aerude disainis

• Kuni 1959. aastani sõideti nn klassikaliste aerudega, 1959 tulid kasutusele lühemad ja laiemad aerulabad – Maconi labad.
• 1980 võeti kasutusele plastikaerud
• 1992 võeti asümmeetriliste labadega aerud, nn kirvesaerud ^[1]

Võistlused, klubid ja eestlased ajaloos

• 1715 esimesed sõudevõistlused Thamesi jõel
• 1793 Etoni ametlikud sõudevõistlused
• 1829 Oxfordi ja Cambridge kaheksapaatide võistlus
• 1839 Henley regatt
• 1842 esimene võistlus Venemaal
• 1860 esimene sõudeklubi Venemaal Peterburis
• 1872 esimene sõudeklubi Lätis Riias
• 1875 esimesed sõudeklubid Eestis Tartus ja Soomes Helsingis
• 1876 esimene sõudeklubi Saksamaal Berliinis
• 1892 loodi FISA – rahvusvaheline sõudeföderatsioon
• 1896 sõudmine oli kavas Ateena olümpiamängudel, kuid jäi halva ilma tõttu ära
• 1896 esimese eestlasena olümpiamängudel H. Lerchenbaum
• 1912 Mart Kuusik Stockholmi olümpiamängudel 3.–4. koht
• 1914 Tartu Ülikoolis loodi veespordi osakond ning osteti neljased ja kahesed paadid
• 1976 olümpiamängudel sõudmine kavas naistele
• 1976 Raul Arnemann olümpiamängudel Montrealis 3. koht roolijata neljapaadis
• 1978 Reet Palm maailmameistrivõistlustel 3. koht paarisaerulisel neljapaadis
• 1990 Jüri Jaanson maailmameistrivõistlustel ühepaadil 1. koht
• 1992 Priit Tasane ja Roman Lutoškin paarisaerulisel kahepaadil 4. koht
• 1995 Jüri Jaanson maailmameistrivõistlustel ühepaadil 2. koht
• 2004 Jüri Jaanson olümpiamängudel Ateenas ühepaadil 2. koht; Tõnu Endrekson ja L. Gulov olümpiamängudel Ateenas paarisaerulisel kahepaadil 4. koht
• 2005 Andrei Jämsä, Tõnu Endrekson, Leonid Gulov, Jüri Jaanson maailmameistrivõistlustel paarisaerulisel neljapaadil 3. koht.
• 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel 2. koht meeste paarisaerulisel kahepaadil Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson
• 2012 Londoni olümpiamängudel paarisaeruline neljapaat 4. koht, Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Andrei Jämsä, ja Tõnu Endrekson
• 2016 Rio de Janeiro olümpiamängudel paarisaeruline neljapaat 3. koht, Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Andrei Jämsä, Tõnu Endrekson

Paadiklassid ja regulatsioonid

Eesti võistlused

Eesti sõudmise ametlik esindaja on Eesti Sõudeliit. Reeglid, võistlusjuhendid, paadiklassid jms on tuletatud FISA reeglitest. Eestis peetakse enim sõudevõistlusi Viljandi järvel, Pärnu jõel, Emajõel, Harku järvel, ja peagi ka Aidu karjääris. Praegu loetakse Eestis olevat 11 sõudeklubi: 2 Pärnus (SK Pärnu ja Kalevi SK), 3 Tartus (EAK, SAK, TÜASK), 2 Tallinnas (Tallinna SK, Sõudespinning), Viljandi SK, Narva SK Energia, Aidu SK ja Eesti Invaspordi Liit. Praegune Sõudeliit on 1989. aastast ametlik järeltulija 1938. aastal asutatud Eesti Sõudeliidule. Eesti Sõudeliit sai FISA tunnustuse 27. juunil 1992.^[2]

Vanuseklassid ja tähised Eestis

• P – poisid
• T – tüdrukud
• N – naised
• M – mehed
• kk – kergekaal (meestel: 1x– 72,5; paatkonna keskmine 70,5 kg; naistel – 1x–59 kg; paatkonna keskmine 57 kg)
• r – roolija (55 kg)
• V – veteranid

• U23 – 19–22-aastased
• A – 17–18-aastased (U19)
• B – 15–16-aastased (U17)
• C – 13–14-aastased (U15)
• D – 12-aastased ja nooremad (U13)

Tuntumad Eesti võistlused ja sealsed paadiklassid

• Emajõe karikas(4):
  • Mehed: 1x ja 2x
  • Naised: 1x ja 2x
• Eesti karikas (17):
  • Mehed: PB2x, PA1x, PA2x, PA2–, M1x, Mkk1x, M2–, M2x, M4–, + Vmix4–
  • Naised: TB2x, TA1x, TA2x, Nkk1x, N1x, N2x, N2–, N4–
• Eesti meistrivõistlused sprindis (3):
  • Naised: 1x
  • Mehed: 1x, 2–
• Eesti meistrivõistlused (19):
  • Mehed: Mkk1x, M1x, M2–, M2x, M4–, M4x, M8+
  • Naised: Nkk1x, N1x, N2x, N2–, N4–, N4x, N8+
  • Veteranid: VN4–, VM4–, Vmix8+, VM1x, VN1x
  • Para
• Eesti noorte ja U23 meistrivõistlused (26):
  • Mehed: PC1x, PC2x, PB1x, PB2x, PB4x, PA1x, PA2x, PA2–, PA4x, PA4+, PA8+ // U23 M1x, U23 M2x, U23 M2–
  • Naised: TC1x, TC2x, TB1x, TB2x, TA1x, TA2x, TA4–, TA4x, TA8+ // U23 N1x, U23 N2x, U23 N2–
• Väikeste paatide regatt:
  • Mehed: 1x, 2–
  • Naised: 1x, 2–
• Muud võistlused:
  • Seileri mälestusvõistlused
  • Harku järve regatt
  • Viljandi paadimees – võimalus sõita ka rahvapaati
  • Pärnu MV
  • Kalevi MV
  • Tartu MV
  • Emajõe maraton
  • Väikeste paatide regatt
  • Kaheksapaatide regatt

Eestlaste jaoks olulised rahvusvahelised võistlused lisaks tiitlivõistlustele:

• Balti MV – Leedu, Läti, Eesti, peetakse igal aastal
• Merevaigust Aer, Trakai, Leedu – oluline katsevõistlus paljudele Eesti koondislastele

^[3]

Sõudmine maailmas

Sõudmist maailmas reguleerib FISA. FISA reeglitest on tuletatud ka Eesti sõudmise reeglid. Suuri tiitlivõistlusi peetakse ainult FISA poolt tunnustatud sõudestaadionidel.

• Sõudmise maailmameistrivõistlused, iga-aastane, täiskasvanutele, U23, U19, ülikoolid
• Maailma karikavõistlused sõudmises, iga-aastane, kolm etappi
• Olümpiamängud, iga nelja aasta tagant
  • Noorte olümpiamängud – U19

Euroopas on ka tunnustatud:

• Euroopa meistrivõistlused sõudmises, täiskasvanutele, U23, U19 ja ülikoolid
• Baltic Cup – U18, 11–13 osalevat riiki, iga aasta hooaja lõpus

Tehniline pool sõudmises

Sõudja tehnika

Sõudjate tehnika areng on käinud käsikäes paatide ja aerude arenguga. Kui algul sõuti rahvapaatides, kasutati peamiselt ülakeha jõudu. Tõmbed olid lühikesed ja kiired. Kui aga hakati kasutama libisevat pinki, tähendas see ka jalgade rakendamist töösse. Algul tekkiski kaks koolkonda:

• 1. Jalgade töö toimub kohe tõmbe algul, ja tõmbelõpus toimub n-ö liikumatu pingi tehnika.
• 2. Kere viibutus tehakse tõmbe alguses lõpuni tahaasendisse välja, mille järel liiguvad jalad ja käed lõpuni.

Kui kasutusele võeti veerev pink, hakati rakendama ka teistsugust tehnikat, nn ortodoksne tehnika, mida kasutatakse tänapäevalgi. Selle tehnika erinevus on see, et tõmbe algusest alates on kere aktiivne, kus jalad liiguvad, ja jalgade välja sirutusest lõpetab keretöö ka tõmbe. Seda tehnikat nimetati ka 'ilusaks tehnikaks', ja levis laialdaselt sõuderingkonnas. Aga kui pandi tähele, et ka kõige ilusamini sõudvad sportlased ei liikunud alati nii kiiresti kui sooviti, siis hakati tähelepanu pöörama ka rohkem aerutööle. Hakkas levima kaks põhilist koolkonda:

• 1. Inglise tehnika: "Pikk kereviibutus annab liigutusele rohkem vabadust ja lubab inimvõimeid paremini ära kasutada. Kiire haare toimub ilma aja ja jõu kuluta kiirel hoovõtmisel läbi õhu. Lühike rööbas ja suhteliselt pikk aeru siseõlg võimaldavad tõmbe lõpul kasutada välise käe tõmmet. Inglise tehnika sobib rohkem paatkondadele, mille liikmed on erisuguse pikkuse ja on kasutatav erinevates paadiklassides." ^[4]

• 2. Ameerika tehnika: "Lühike kereviibutus teeb Ameerika tehnika sobivamaks pikkadele ja vähemosavatele sõudjatele. Madal iste teeb paadi tasakaalu suhtes kindlamaks. Lühike aeru sisemine õlg võimaldab kätele aeru suhtes ristiasendi, kui viimane on paadiga risti. Kiire üleminek ilma peatuseta tõmbe lõpus kere tagumises asendis kindlustab paadi ühtlase kiiruse." ^[4]

Terminoloogia

Akadeemiline sõudmine jagatakse kaheks: üksikaer ja paarisaer. Üksikaer tähendab, et paadis istub vähemalt kaks sportlast, kes hoiavad käes ühte parda aeru (vasak parras ja parem parras). Üksikaerud on pikemad, raskemad, ja suurema labaga kui paarisaerud. Igas üksikaeru paadis on olemas rool, seda kas roolimehe või roolijala kujul. Seetõttu tähistatakse üksikaeru paate kas – või + märgiga. + märk tähendab, et paadis istub lisaks sõudjatele ka roolimees. – tähendab, et paadis kasutatakse roolimiseks roolijalga. Roolijalg on ühe sportlase jala all, tavaliselt nr 1 koha peal, ja saab jalga liigutades suunata paati soovitud suunda. Üksikaeru on raskem roolida kui paarisaeru, sest ühe parda sportlase aeru liigutus või jõuerinevus mõjutab paadi liikumissuunda.

Üksikaeru paadiklassid on: (2+), 2–, 4+, 4–, 8+.

• 2+ on hilisematel aastatel aina vähem kasutuses, enamus võistlustel seda paadiklassi enam ei eksisteeri
• 8– puudub, sest kaheksapaadi kiirus ilma roolimeheta võib kujutada endas ohtu sõudjatele endale, ja läheduses olevatele paatkondadele. Seda seetõttu, et sõudjate vaateväli on piiratud, ja pingutuse ajal on sõudjal tähelepanu häiritud.
• 8x puudub, sest antud paadi kiirus oleks juba ohtlikult suur sportlastele endile.

Paarisaerus hoiavad kõik sportlased käes kahte aeru, ja paadis puudub ka seetõttu eraldi roolimees. Paarisaeru paate on lihtsam roolida kui üksikaerupaate, seetõttu puudub ühe- ja kahepaatides roolijalg, ja neljapaadis on see olemas sarnaselt üksikaeru paatidega. Sõltumata paadiklassist tähistatakse parema parda aer punase värviga, ja vasaku parda aer rohelise värviga. Paarisaeru paadiklassid on: 1x, 2x, ja 4x

Kohti paadis loendatakse 1–8. Tähega S/s istub 'stroke' ehk eessõudja sabas, tähega B/b istub 'bow' ehk nina. Kuna sõudjad liiguvad selg ees finišisse, siis kohtasid loendatakse ninast sabasse: paadisiseselt finišijoone ületanud istub ninas, ja loendamist alustatakse just temast – nr 1. Näiteks kaheksapaadis on bow number 1, ja stroke/eessõudja number 8. Kaheksapaatides istub roolija reeglina eessõudja vastas. Üksikaeru neljapaatides (4+) istub roolija paadi ninas, ehk nr 1 poole seljaga ja vaatega finišisse.

Paadikaalud ja pikkused

Kaalud ja pikkused FISA reeglite järgi.

• 1x kaal: 14 kg, pikkus: 7,78–8,33 m, laius 0,27–0,29 m
• 2+ kaal: 32 kg, pikkus: 10,0 m; laius 0,37 m
• 2– kaal: 27 kg, pikkus: 9,4–9,98 m, laius 0,33–0,35 m
• 2x kaal: 27 kg, pikkus: 9,4–9,98 m, laius 0,33–0,35 m
• 4+ kaal: 51 kg, pikkus 12,89–13,65 m, laius 0,46–0,47 m
• 4– kaal: 50 kg, pikkus 11,78–12,89 m, laius 0,43–0,46 m
• 4x kaal: 52 kg, pikkus 11,78–12,89 m, laius 0,43 m
• 8+ kaal: 96 kg, pikkus 16,8–17,6 m, laius 0,56 m ^[5]

Vaata ka

• Alfa
• Aerutamine
• Aidu karjäär
• 1961. aasta Eesti meistrivõistlused sõudmises
• 1962. aasta Eesti meistrivõistlused sõudmises
• 1963. aasta Eesti meistrivõistlused sõudmises
• 2009. aasta Euroopa meistrivõistlused sõudmises
• 2010. aasta Euroopa meistrivõistlused sõudmises
• Sõudespinning

Viited