Vasad

Vasade vapp

Vasad (Vasa dünastia) olid kuninglik dünastia Rootsis aastail 1523–1654 ja Poolas aastail 1587–1668.

Päritolu

Vasade dünastia oli ilmselt saksa päritolu. Alates 15. sajandist asusid nad Upplandis ja tõusid peagi Rootsi mõjukaimate aadliperekondade sekka. 1464 ja 1465 oli Kettil Karlsson Vasa Rootsi regent. Tema sugulane Erik Johansson Vasa oli Riiginõukogu liige 16. sajandi alguses ning tema pojast Gustav Erikssonist (Gustav I Vasa) sai esimene Vasade soost kuningas. Ta oli ka esimene kuningas pärast Kalmari uniooni lõppu. Vasade kuningavõim oli alates 1545. aastast pärilik.

Vasa dünastiast Rootsi kuningad ja kuninganna

Vasade dünastia rajaja Gustav I Vasa
Gustav II Adolf

Vasade valitsusaega on Rootsis üldiselt peetud väga edukaks. Esimene Vasa, Gustav I, kukutas viimase Kalmari uniooni valitseja Christian II ja seadis sisse päriliku kuningavõimu. Ta teostas ka reformatsiooni, riigistades enamiku kirikumaid. Samas suutis ta Taaniga rahu hoida ja riigi majandust oluliselt turgutada. Tema poeg Erik XIV paistis silma võimeka riigimehe ja sõjandusteoreetikuna, kes algatas Eestimaa omandamisega 1561. aastal ka Rootsi riigi laienemise. Kuid tema ebastabiilse valitsemisstiili ja vaimuhaiguse tõttu kukutati ta 1568. aastal ja uueks kuningaks sai tema noorem vend Johan III, endine Soome hertsog. Ta laveeris katoliiklaste ja protestantide vahel ja saavutas sellega liidu Poolaga. Ta abiellus ka Jagelloonid]e dünastiasse kuuluva Katarina Jagellonicaga, kes oli Poola kuninga Zygmunt II õde. Nende poeg Zygmunt valiti hiljem Poola kuningaks, seega sai alguse Vasade (Wazade) võim Poolas. Johani surma järel sai Sigismundist ka Rootsi kuningas, kuid ta läks katoliikliku usutunnistuse tõttu tülli oma onu, Södermanlandi hertsogi Karliga, kes ta 1599. aastal kukutas ja Karl IX nime all ise Rootsi kuningaks sai. Nii jagunes Vasade dünastia vanemaks liiniks, mis valitses Poolas, ja nooremaks Rootsis. Nende vahel puhkesid usuliste ja dünastiliste erimeelsuste tõttu ägedad sõjad, mis kestsid kuni 1629. aastani.

1611. aastal sai Rootsi kuningaks Gustav II Adolf, keda on peetud üheks kõigi aegade silmapaistvamaks Rootsi monarhiks. Ta suutis sõdades võita nii venelasi, poolakaid kui ka sakslasi, muutes Rootsi tõeliseks suurriigiks. Ta kirjutas alla ka Tartu Ülikooli rajamise ürikule. 1632. aastal langes ta aga 38-aastasena Lützeni lahingus. Gustav Adolfi järel sai Rootsi kuningannaks tema alaealine tütar Kristiina, kelle ajal jätkas riigikantsler Axel Oxenstierna tegelikult Gustavi-aegset poliitikat. Kolmekümneaastases sõjas jätkati sõdimist protestantide poolel ning 1648. aastal saadi Vestfaali rahuga endale Saksamaal Ees-Pommeri ja Bremen. Selleks ajaks oli Kristiina juba iseseisvalt valitsema asunud. Ta paistis silma suure harituse, metseenluse ja katoliikluselembusega. Samas haarasid tema ajal suure osa riigimaadest enda kätte suuraadlikud ning riigi majanduslik olukord halvenes.

Aastal 1654 loobus Kristiina troonist, pöördus katoliku usku, lahkus riigist ja suri 1689 lastetuna. Troon läks tema nõole Karl X Gustavile Pfalzi dünastiast (Pfalz-Zweibrücken-Birkenfeld), Wittelsbachide nooremast harust, kes olid Vasa dünastia järeltulijad naisliinis.

Vasade järeltulijad naisliinis (algul Pfalzi Wittelsbachid, hiljem Holstein-Gottorpi dünastia) valitsesid Rootsis 1818. aastani. Viimane valitsejanna, kes nimetas end Vasa printsessiks, oli Saksimaa kuninganna Carola (1833–1907), Saksimaa kuninga Alberti abikaasa ning aastal 1809 troonist ilma jäänud Gustav IV Adolfi lapselaps. Ent ka praegustel Rootsi monarhidel Bernadotte'i dünastiast on tilgake Vasade verd, mille nad on pärinud naisliinis Gustav IV Adolfist põlvnenud Viktorialt, kes oli sündinud Badeni printsessina ning oli Gustav V abikaasa ja praeguse kuninga Karl XVI vanavanaema.

Vasa dünastiast Poola kuningad

Poola ja Rootsi kuningas Zygmunt III (Rootsis Sigismund)

Rootsi kuningas Johan III abiellus Poola kuninga Zygmunt II Augusti õe Katarina Jagellonicaga, sidudes Poola-Leedu Jagelloonide dünastia Rootsi kuningakojaga. Kui Zygmunt suri ilma meessoost järeltulijata, valiti nende poeg 1587 Zygmunt III-na Poola kuningaks. Pärast Johani surma sai Zygmunt ka Rootsi kuningaks (Sigismundi nime all).

Kuningas Sigismund kaotas aga Rootsi trooni, sest ta oli katoliiklane. Järgmiseks Rootsi kuningaks sai tema onu Karl IX. Seega oli sellest hetkest kaks Vasa dünastiat: vanem, katoliiklik haru Poola troonil ja noorem, protestantlik haru Rootsi troonil. See tekitas kahe riigi vahel arvukaid sõdu.

Zygmunt III poegade Władysław IV ja Jan II Kazimierzi ajal algas Poola allakäik. Sõjad Türgi, Venemaa ja Rootsiga nõrgestasid riiki. 1652 seati Poola seimis sisse liberum veto, mille kohaselt seim sai otsuseid teha ainult ühehäälselt, nii et faktiliselt muutus otsuste tegemine võimatuks: ükskõik kes paljudest saadikutest sai ükskõik missuguse eelnõu üksinda blokeerida. 1657 anti Preisimaale suveräänsus. Andrussovo vaherahuga 1667 pidi Poola Venemaale loovutama ulatuslikke alasid. Venemaale läksid Smolenski ja Kiievi linn ning Ukraina kuni Dneprini. Juba aastal 1668, pärast Jan Kazimierzi loobumist troonist asus Poola troonile Michał Korybut Wiśniowiecki, kes ei olnud Vasa, kuigi ka Rootsi troonist loobunud Kristiina, kes oli nüüd katoliiklane, plaanis mõnda aega oma kandidatuuri ülesseadmist Poola kuninga valimistel. Viimane meessoost Vasa, Poola kuningas Jan II Kazimierz suri 1672. aastal Pariisis.

Vaata ka