Sufism

Sufism (araabia keelen. تصوف‎, taṣawwuf) om muhamediuso müstigavuul, kon peetäs tähtsäs jumalaga kokko- ja ütessaamist. Müstikit naati sufidõs kutsma (araabia keelen suuf – villanõ).

Sufim sai algusõ Lähkül-Hummogumaal 8. aastagasaal, kuq arõsi šiia islamist umaette usolahengus.

Nimi

Nime saiõ nä nii 8. aastagasaa paiku, pääle Muhamedi kuulmist. Suuf tähendas araabia keelen villast. Nä olliq villadsõlõ rõivin.

Usk

Müstiguq tahtvaq egän uson Jumalast arvo saiaq, timägaq kokko vai ütes saiaq.

Sufistõ sihis om tiidmise ja armastuse löüdmine.

Inämästi tetäs vaiht šiiitõ ja sunni müstikil, šiia müstikit kutstas Pärsiä müstikis, mitte sufistõs.

Sufistilõ tähendäs kogõmus pall'o rohkõmb kuq myni koraan vai lugu. Selle om ka sufism läbi aoluu kergele levinü, tuust om kergemb arvo saiaq.

Sufism ja muhamediusk

Islami müstigat peetäs "hääs islamis", miä om vallalidsemba meelegaq ja rohkõmb lepjä. Tuu peris õigu ei olõq, selle et ka sufistiq võitlõsõq uskmaldaq rahva vasta. Ja ta ei olõq ka peris vaba, näil om, vastapiten, hulga rohkõmb säädüisi.

Vaimilinõ tii

Müstiguq kogonõsi velitsis. Noil ordodõl vai velitsil olliq umaq säädüseq. Näide perrä piät sufismi võtma kui spirituaalsust, mille tsiht om viiäq uskliguq Jumalalõ lähkümbäle.

Jumalalõ lähkümbäle saamisõs piät võitlõma esiqhindägaq. Unio mystica tähendäskiq, et inemine võitlõs ummi himmõ vasta ja tuu tege jumalagaq ütessaamisõs tii vallalõ.

Müüdä vaimilist tiid käümises piät sul olõma meistri. Meistri vai oppaja ütles, kuna saq olõt valmis.

Päält tuud om vajja kaq salmõ, naid kutstas ka jumala pääle mõtlõmisõs.