Grigori Rasputin

 See artikkel räägib vene talupojast; jõelaeva kohta vaata artiklist Rasputin (jõelaev); jääkaru kohta vaata artiklit Rasputin (jääkaru).

Grigori Rasputin (1916)

Grigori Jefimovitš Rasputin-Novõhh (vene Григорий Ефимович Распутин (Новых); 22. jaanuar (vana kalendri järgi 10. jaanuar) 1869 Tobolski kubermang, Pokrovskoje küla – 30. detsember (vkj 17. detsember) 1916 Petrograd) oli vene talupoeg ja müstik, Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune.

Rasputini täpset sünniaega polnud kaua aega täpselt teada, sest ta ise esitas oma vanuse kohta vastukäivaid andmeid. Pakutud on eri kuupäevi ja aastaid vahemikus 1864–1872. Edvard Radzinski andmetel, kes leidis teate rahvaloendusest, ilmneb, et talupoeg Grigori Jefimovitš Rasputin sündis 10. jaanuaril 1869. Selle aasta kirikumeetrika säilinud ei ole, kuid see on siiski kõige tõenäolisem Rasputini sünniaeg.

Päritolu

Rasputini isa oli Jefim Jakovlevitš Rasputin (18421916), ema Anna Vassiljevna. Mõlemad pärinesid tavalistest taluperedest. 1892. aastal asus ta Verhururjevi kloostrisse, kus õppis jumalasõna ja kirjatarkust ning 1893. aastal suundus ta rändama mööda Vene õigeusu kultuskohti. Rasputin elas elu esimesed 25 aastat Siberis ilma erilise kuulsuseta ning tegeles joomise ja patueluga. Kord, kui ta varguste eest läbi peksti, toimus temas hingeline muutus: ta hakkas sügavalt usklikuks. Ta rändas mööda Venemaa pühapaiku ringi ja palvetas mitu korda päevas. Peagi omandas ta kodukohas selgeltnägijast pühamehe kuulsuse (näiteks olevat ta ette kuulutanud koduküla mahapõlemist). Talle tekkis palju, enamasti naissoost austajaid.

1905. aastal kohtas Raputin, kelle ravitsejavõimed olid juba avaldunud, Kiievi kloostris suurvürstinna Anastassiat. Too kutsus teda Peterburi ravitsema tsareevitš Alekseid. Aleksei põdes hemofiiliat, mida Peterburi õukonnaarstid ei olnud suutelised tavameditsiini võtetega ravima. Pärast raviprotseduure paranes Aleksei tervislik olukord ja keisri perekonna soovil jäi Rasputin õukonna juurde. Õukonnas viibides ning tihedalt keiser Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Fjodorovnaga suheldes omandas Rasputin mõningase mõjuvõimu ka selles, milliseid otsuseid keiser riigivalitsemises vastu võttis ning kuidas ainuisikulisi riiklikke kõrgemaid ametikohti määras. Rasputini osutatava mõjuvõimu ärakasutamiseks olid Peterburis kõrgemate riigiametnike ja keisri õukonnaliikmete tekitatud intriigid, mille soodustamiseks osutati Rasputinile meelehead.

Rasputini eluviis ja tegevus olid vastuolulised ning need tekitasid talle pooldajaid ja ka vastaseid. 1914. aasta juunikuus, kui ta viibis oma kodukohas Siberis, tungis talle noaga kallale ning haavas raskelt kõhupiirkonda religioosne fanaatik Hionia Gusseva (Хиония Гусева), kuid Rasputin paranes üliraskest vigastusest.

Elukorraldus

Alates 1914. aastast elas Grigori Rasputin Peterburi kesklinnas Gorohhovaja tänava 69. majas, samal tänaval Peterburi linnavalitsuse ning Peterburi politseivalitsusega (Gorohhovaja 2). Seal elades nautis ta elurõõme ja tarvitas alkoholi. Samuti võttis ta altkäemaksu: ta kasutas mõjuvõimu keisriperekonna juures, et maksjatelt positiivseid otsuseid välja meelitada.

Suhted keisriperekonnaga

Tsaaripere lähikonda sattus Rasputin peamiselt tänu kahele asjaolule. Esiteks põdes troonipärija Aleksei Nikolajevitš hemofiiliat ning arstid ei andnud poisile paranemislootust. Nii jäi loota vaid pühamehele. Rasputin suutiski ebatraditsiooniliste meditsiinivahenditega troonipärija Aleksei seisundit parandada. See kordus alati, kui poiss tundis end halvasti. Nii pälvis Siberi talupoeg nii tsaari kui ka tsarinna usalduse. Peale selle oli keisrinna Aleksandra Fjodorovna huvitatud müstitsismist ja okultismist ning vajas ebakindluse peletamiseks pühameest (enne Rasputinit oli tal neid olnud juba mitu). Aleksandra Fjodorovna uskus, et Rasputin on Jumalast äravalitud saadik, kelle ettekuulutusi peab igal juhul järgima. Nikolai II oli paljuski oma naise mõju all ning uskus Rasputinit ka ise, siiski ei täitnud tsaar alati ta juhtnööre. Rasputin püüdis mõjutada läbi keisrinna riigivalitsemist ning neid poliitilisi otsuseid ja protsesse, mille keisrinna vastu võtma pidi.

Rasputini mõju riigijuhtimisele

Venemaa eliidi seas tekkis n-ö harimatu talupoja (Rasputin oskas vaevu kirjutada) vastu tugev vastumeelsus, monarhistidki uskusid, et Rasputin hukutab nii tsaariperekonna kui ka riigi. Ta sekkus eriti esimese maailmasõja ajal üha enam poliitikasse, mõjutas keisri otsuseid ministrite ja muude oluliste riigiametnike ametisse määramisel. Kirikuringkonnad süüdistasid teda ketserluses, aristokraatia aga liiderlikkuses. Ilmselt oli mõlemal poolel teatud määral õigus, kuid et Rasputinile kuulus tsaariperekonna absoluutne toetus, ei kõigutanud süüdistused tema võimupositsiooni sugugi.

12. juulil (vkj 29 juunil) 1914 tehti Rasputinile esimene atentaat – teda löödi oma kodukülas noaga kõhtu, Rasputin jäi aga ellu. Nüüdsest uskusid tema austajad veelgi enam tema pühadust.

Rasputini tapmine ja surm

1916. aastal otsustasid monarhistid (Felix Jussupov, suurvürst Dmitri Pavlovitš, Riigiduuma liige Vladimir Puriškevitš, kapten Suhhotin ning arst Lazovet) Feliks Jussupovi (1856–1928) [1] ja Dmitri Pavlovitš Romanovi juhtimisel Rasputini tappa, et "päästa tsaar ja Venemaa". Nad kutsusid Rasputini Jussupovi lossi Peterburis aadressil Moika tänav, maja nr 94 ja ööl vastu 30. detsembrit 1916. aastal tapsid ta seal.[2]

Jussupovi jutu järgi saabus Rasputin tema juurde peale keskööd, mispeale nad läksid keldrisse. Seal pakkus Jussupov Rasputinile teed ja kooke, mis olid tsüaniidiga mürgitatud. Rasputin sõi nad ära, kuid mürk ei tapnud teda. Seepeale palus Rasputin Madeira veini (mis oli ka mürgitatud) ja jõi kolm klaasi, kuid seegi ei avaldanud talle mingit mõju. Seepeale kella 2:30 ajal vabandas Jussupov end ja läks üles, kus ootasid ta kaasvandenõulased ja võttis Pavlovitšilt revolvri, tuli siis keldrisse tagasi ja ütles Rasputinile: "Vaata krutsifiksi ja palveta", vihjates krutsifiksile tema toas, ja siis tulistas Rasputinit rindu. Seepeale sõitsid vandenõulased Rasputini korterisse, Suhhotinil oli seljas Rasputini mantel ja kübar, et jätta muljet, nagu oleks Rasputin tol ööl koju tulnud. Lossi tagasi jõudnud, läks Jussupov keldrisse, veendumaks, et Rasputin oli ikka surnud. Äkitselt hüppas Rasputin püsti ja ründas Jussupovit, kes suutis end mõningase vaevaga vabaks kiskuda ja põgenes üles. Rasputin jälitas teda lossi sisehoovi, kus teda tulistas Puriškevitš, mispeale ta kukkus lumehange. Vandenõulased mässisid tema surnukeha riide sisse ja sõitsid Suure Petrovski sillale Väikese Nevka jõel ning viskasid laiba jõkke.[3]

Aja jooksul on Rasputini tapmisest esitatud eri versioone, näiteks:

Viited

  1. "Тестаччо. Некатолическое кладбище для иностранцев в Риме. Алфавитный список русских захоронений". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2004. Vaadatud 2. jaanuar 2009.
  2. Так кто же убил Распутина?
  3. Douglas, Smith (2016). Rasputin: Faith, Power, and the Twilight of the Romanovs (inglise). Farrar, Straus and Giroux. Lk 590-592. ISBN 978-0-374-71123-8.
  4. BBC documentary, "Who Killed Rasputin?"