Sambia

Sambia Vabariik inglise Republic of Zambia
Sambia lipp Sambia vapp
Juhtlause	"One Zambia, One Nation"
Riigihümn	Stand and Sing of Zambia, Proud and Free
Pealinn	Lusaka
Pindala	752 618 km² (2004)[1]
Riigikeel	inglise
Rahvaarv	19 610 769 (2022)[2]
Rahvastikutihedus	26,1 in/km²
Riigikord	presidentaalne vabariik
President	Hakainde Hichilema
Iseseisvus	24. oktoober 1964
SKT	25,809 mld $ (2017)[3]
SKT elaniku kohta	1513 $ (2017)[4]
Rahaühik	kvatša (ZMW)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.zm
ROK-i kood	ZAM
Telefonikood	260

Sambia (ametlikult Sambia Vabariik) on merepiirita riik Aafrika lõunaosas. Sambia piirneb põhjas Kongo Demokraatliku Vabariigi, kirdes Tansaania, idas Malawi, kagus Mosambiigi, lõunas Namiibia, Botswana ja Zimbabwe ning läänes Angolaga.

Sambia asub üksikute mägedega kõrgel kiltmaal, mida lõhestavad orud. Sambia ja Zimbabwe piiril paikneb UNESCO maailmapärandi nimistusse arvatud Victoria juga. Tulusaim loodusvara on olnud vasemaak; leidub ka muid metallimaake ning vääriskive, eriti smaragde.

Sambia on hõredalt asustatud maa ja üks Aafrika lõunaosa linnastunumaid riike. Suurem osa rahvast kõneleb bantu keeli. Riigikeel on inglise keel.

Kuni iseseisvumiseni 1964. aastal oli Sambia Põhja-Rodeesia nime all Suurbritannia koloonia.

Nimi

Riigi nimi on inglise keeles Republic of Zambia, lühemalt Zambia. Eestikeelne ametlik nimi on Sambia Vabariik. Aastast 1911 kuni iseseisva Sambia riigi moodustamiseni 1964. aastal kandis piirkond Põhja-Rodeesia nime. Riik sai nime Zambezi jõe järgi.

Asend, piir ja suurus

Sambia asub Kesk-Aafrika lõunaosas. Ekvaator on riigi põhjapiirist umbes 900 km kaugusel, India ookeanini on piirist umbes 670 km ja Atlandi ookeanini umbes 1000 km.

Piir

Sambia riigipiir on 5664 km pikkune. Piiri pikkus Kongo DV-ga on 1930 km, Angolaga 1110 km, Malawiga 837 km, Zimbabwega 797 km, Mosambiigiga 419 km, Tansaaniaga 338 km ja Namiibiaga 233 km.^[5] Sambial on väga lühike piirilõik ka Botswanaga.

Osa riigipiirist kulgeb mööda jõgesid. Zimbabwest eraldavad Sambiat Zambezi jõgi ja Kariba järv. Osa piirist Angolaga moodustab Zambezi lisajõgi Cuando. Kongo DV-st eraldab Sambiat Luapula jõgi; piir läbib ka Mweru järve ja Tanganjikat.

Pindala

Riigi pindala on 752 612 km².^[6] Sambia on pindalalt maailma riikide seas 39. kohal. Maismaa pindala on 743 398 km² ja siseveekogude pindala 9220 km².^[5]

Äärmuspunktid

• Põhjapoolseim punkt on Tanganjika järve ulatuval Pungu neemel Kongo DV piiril (8° 14′ 0″ S, 30° 35′ 0″ E).
• Idapoolseim punkt on Kongula Peak Malawi piiril (10° 32′ 0″ S, 33° 42′ 0″ E).
• Lõunapoolseim punkt on Zimbabwe piiril Zambezi jõel Deka lähedal (18° 4′ 38″ S, 26° 41′ 40″ E).

Et osa piirist Angolaga on tõmmatud mööda meridiaani (22° E), puudub läänepoolseim piiripunkt.

Loodus

Pinnamood

Suurema osa Sambia alast moodustab 1000–1350 meetri kõrgune kiltmaa. Kiltmaalt kerkivad kirde-edelasuunalised madalad mäeahelikud ja üksikud saarmäed.^[7] Platood lõhestavad jõgede orud. Riigi territooriumi ääristavad tektoonilised nõod. Loodeosas on Bangweulu ja Mweru järve, idas Luangwa jõe, lõunas Zambezi ja Kafue jõe nõgu.^[7] Tanganjika järv asub kiltmaast umbes 600 meetrit madalamal.^[8]

Sambia kõrgeim punkt on nimeta tipp Mafinga mägedes (2301 m), madalaim punkt on Zambezi jõel (329 m).^[5]

Sambia põhjaosa on väga tasane. Läänepiiri lähedal laiub Zambesi jõe lamm (Barotse lamm), mis on enamasti detsembrist juunini üle ujutatud. Idaosa on kõrgem ja sealne kiltmaa tõuseb omakorda põhja suunas. Lõunaosas on selle kõrgus umbes 900 meetrit, põhjas Mbala lähedal aga umbes 1800 meetrit merepinnast. Nyika platoo Malawi piiri ääres on valdavalt rohkem kui 1800 meetri kõrgune.^[8] Sambia põhjaosa kiltmaa on Maailma Looduse Fond arvanud Kesk-Zambezi miombopuumetsade koosseisus oma kaitstavate ökosüsteemide hulka.^[9]

Sambia ja Malawi piiril asub Mafinga mäestik. Riigi idaosa läbib kirde-edela suunas Muchinga mäestik.^[10]

Geoloogiline ehitus

Sambia ala paikneb mitme kraatoni (Kasai, Zimbabwe-Kaapvaali ja Tansaania kraatoni) kokkupuutekohas ja see on tema geoloogilise ehituse kujunemises suurt rolli mänginud. Aluskorra moodustavad peamiselt granitoidsed gneisid ja migmatiidid, mida võib leida kõikjalt Sambia ida-, kesk- ja lõunaosast, kus need paiknevad vaheldumisi metakarbonaadi, metakvartsiidi ja metapeliidiga. Selle ülemladekonna kivimid on valdavalt nooremad kui kaks miljardit aastat. Sellel lasub Muva ülemladekonna kivimite kiht, sellel omakorda Katanga ja Karoo ülemladekonna kivimid.^[11]

Loodusvarad

Maavaradest leidub Sambias vasemaaki, koobaltimaaki, tsingimaaki, pliimaaki, rauamaaki, mangaani-, vanaadiumi- ja kaadmiumimaaki, kivisütt, smaragde, kulda, hõbedat, uraanimaaki.^[5] Koobaltimaaki, kulda ja hõbedat kaevandatakse koos vasemaagiga. Rauamaaki on leitud Mumbwa lähedalt. Sambia smaragdileiukohad kuuluvad maailma rikkalikumate hulka. Smaragde kaevandatakse Luanshya ja Ndola lähedal. Kive lihvitakse sealsamas. Kaevandatakse ka ametüsti, akvamariini ja turmaliini. Ndola ja Lusaka piirkonnas on kvaliteetse talgi leiukohad. Copperbeltis ja Lusaka ümbruses leiduvast lubjakivist valmistatakse ehituskive, lupja ja tsementi. Koos lubjakiviga esineb ka marmorit.^[8]

Mets katab umbes 42% Sambia alast.^[7]

Rohkelt on rakendatavat hüdroenergiat.^[8]

Mullastik

Kõrgematel aladel on suhteliselt väheviljakad mullad, sealhulgas mõõdukalt leostunud liivmullad, liivsavimullad ja savimullad. Platoo madalamates ja märjemates osades (dambo'des) on valdavalt viljakas muld; pinnase pealmine umbes 30 cm paksune tumeda värvusega kiht on suure orgaanilise aine sisaldusega.^[12]

Kõige kuivemad piirkonnad on Sambia edelanurgas ning Gwembe, Zambezi ja Luangwa orus, kus pinnas on happeline ja sisaldab vähe toitaineid. Põhjaosas on valdavalt happelised leostunud mullad. Sambia keskosas domineerib lõuna pool kulunud kiltmaa, lääneosas aga Zambezi lamm ja Kalahari kõrb.^[8]

Veekogud ja märgalad

Suurem osa Sambia alast jääb Zambezi jõe valgla alale. Umbes neljandik territooriumist põhjaosas (sealhulgas Luapula jõgi ja Tanganjika järv) jääb Kongo jõe valgla alale. Suuremad jõed Zambezi järel on Kafue, Luangwa, Luapula, Chambeshi, Kabompo, Kalambo, Cuando, Kalungwishi, Luanginga, Lukasashi, Lunga, Lungwebungu, Lunsemfwa, Mbereshi, Mulungushi.

Sambia, Kongo DV ja Tansaania piiril asub Tanganjika järv. Piir Kongo DV-ga läbib ka Mweru järve. Tehisjärv Kariba Zimbabwe piiril on mahult (180 km³) maailma suurim veehoidla.^[13] Teised suuremad järved on Mweru Wantipa ja Bangweulu, Kashiba, Ishiba Ng'andu, Mofwe laguun ning tehisjärv Itezhi Tezhi.

Sambia jõgedel on palju jugasid. Zambezi jõel asuv 90 meetri kõrgune Victoria juga on ainuke UNESCO maailmapärandi nimistusse arvatud objekt Sambias.^[14] Teised suuremad joad on Chavuma juga, Kabwelume juga, Kalambo juga, Lumangwe juga, Ngonye juga, Ntumbachushi juga, Kudabwika juga, Mumbuluma juga, Mutumuna juga, Kabweluma juga, Chimpepe juga, Chisamba juga, Chimpolo juga, Ntumbachi juga, Lummwanga juga, Kundalila juga, Kalombo juga, Ngonya juga, Nyambwezi juga.

Suurimad märgalad on Lukanga soo, Bangweulu soo ja Kafue tasandik.

Kliima

Sambias valitseb Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi lähisekvatoriaalne kliima; Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi niiske lähistroopiline kliima või troopiline savannikliima, riigi edelaosas ja Zambesi jõe orus ka semiariidne kliima. Selgelt eristub kolm perioodi. Jahe ja kuiv periood kestab maist augustini, kuum ja kuiv augustist novembrini ning soe suvine vihmaperiood novembrist maini.^[7]

Aasta keskmine sademete hulk on sõltuvalt piirkonnast 500–1400 mm. Juunist augustini ei saja tavaliselt üldse. Kõige rohkem sajab detsembris ja jaanuaris.^[8] Sademeterohkel perioodil esineb äikesetorme ja võib sadada rahet. Kõige rohkem on sademeid riigi põhjaosas, eriti kirde- ja loodeosas; kõige vähem edelapiiri lähedal; Luangwa jõe orus ja Zambezi keskjooksul. Lammialadel on üleujutused vihmaperioodil tavalised. Üleujutused uhuvad tihti minema teed ja viivad ära sillad ning kahjustavad viljasaaki.

Õhutemperatuur on suvel 30 °C ringis, talvel võib temperatuur langeda viie kraadini. Kõige külmem kuu on tavaliselt juuli, kõige soojem oktoober (kui vihmaperioodi algus viibib, siis november). Kõige kõrgemaid päevaseid temperatuure esineb Luangwa orus ja riigi edelaosas, kõige jahedam on Nyika platoo piirkond Malawi piiril. Mõnikord harva esineb kõrgemates tippudes ja lõunaosa kuivemates piirkondades ka miinuskraade. Edela-Sambias Seshekes langeb temperatuur alla nulli keskmiselt kümnel päeval aastas.^[8]

Idapiiril on päikesepaistet keskmiselt 2600 tundi aastas ja edelaosas 3000 tundi aastas. Puhuvad valdavalt ida-kagutuuled, vihmaperioodil loode- ja põhjatuuled.^[8]

Taimed

Niiskematel aladel kasvab troopiline mets ja laiub kõrgrohusavann, kuivemates piirkondades põõsassavann.^[7] Levinud on ka rohtlad, lammimaastikud ja igihaljad metsad. Levinumad puud savannis on miombopuud (sealhulgas Brachystegia glaucescens), mopaanipuud ja Baikiaea'd.

Platoole iseloomulikuks bioomiks on miombomets. Sademeterohkematel aladel vahelduvad puudesalud vihmahooajal veega täituvate rohumaade ehk dambo'dega. Maastikku katavad vahelduva tihedusega miombopuu ja kuberneripuu perekonda kuuluvad madalakasvulised puud ja rikkaliku rohttaimestikuga alustaimestu. Et rohi kipub kuival aastaajal süttima, kattuvad puude tüved paksu tulekindla koorega. Luangwa orus ja Zambezi oru lõunaosas on kuivem ja kuumem kliima ning seal on levinud mopaanimets. Puudesaludes domineerivad mopaanipuud, kuid silma torkavad ka ahvileivapuud. Sambia edelaserva riivavas Kalahari kõrbes kasvab Baikiaea plurijuga, millelt saadakse suure tihedusega termiidikindlat väärispuitu. Bangweulu järve piirkonnas kasvab angoola tiibviljak, mille puit on hinnatud mööblimaterjal. Kaitsealune metsaala moodustab rohkem kui kümnendiku Sambia alast.^[8]

Loomad

Imetajad

Sambia alal elab 233 liiki imetajaid.^[7]

Veel sada aastat tagasi elas praeguse Sambia alal rohkearvuliselt kõiki suuri Aafrika imetajaid. Praeguseks on teravmokk-ninasarvikud peaaegu välja surnud, elevandid, lõvid ja kahvripühvlid elavad praktiliselt ainult rahvusparkides. Tähnikhüääne, pikksaba-vohlusid ja jõehobusid leidub rohkesti ka väljaspool rahvusparke. Loomade arvukuse vähenemise on põhjustanud eelkõige rahvastiku neljakordne kasv viimase poolsajandi jooksul. Paremini läheb neil liikidel, kelle asuala inimese omaga ei kattu. Rikkalikult on väiksemaid imetajaid, sealhulgas nahkhiiri, karihiirlasi, närilisi, manguste, väikseid öise eluviisiga kaslasi, pärdiklasi, galaagosid.

Luangwa orus elab endeemne rodeesia kaelkirjak (Giraffa camelopardalis thornicrofti), keda on looduses säilinud umbes 1500 isendit.^[15] Tanganjika kaldal elab haruldane vesiantiloop sitatunga.

Linnud

Sambias on kohatud 740 linnuliiki.^[16] Sambia rahvuslind on kilg-merikotkas, kes on väga levinud, eriti suurte veekogude kohal.^[8]

Eriti ohustatud liikide hulka kuuluvad valgetiib-pirk ja mustpõsk-lembelind.^[16]

Ohualtid on punakurk-haigur, hele-kaeluskotkas, stepi-tuuletallaja, kaljupistrik, rukkirääk, lottkurg, läänesambia udelind (võib-olla hoopis eksinud välu-udelind), sinipääsuke ja põõsaslindlane Chloropeta gracilirostris.^[16]

Ohulähedases seisundis on madagaskari tiigihaigur, kingnokk, väikeflamingo, stepi-loorkull, stepi-pääsujooksur, rohunepp, sükomoori-udelind, angoola kaeluskiur ja värvuline Cisticola njombe.^[16]

Roomajad

Veekogude läheduses võib kõikjal kohata niiluse krokodille.^[17][18]

Maolised

Sambias võib kohata üle saja maoliigi, sh mürkmadusid ja kägistajamadusid.^[19][20][21] Enamiku siin elavate madude hammustus pole inimestele eluohtlik.

Mürknastiklastest on esindatud Dendroaspis jamesoni (džeimsoni mamba), Naja anchietae (angoola kobra), Naja annulata, Naja annulifera, Naja melanoleuca (must-valge kobra), Naja nigricollis (mustkael-kobra), Naja mossambica ja teised sülitavad kobrad. Tripiaspiidi perekonnast maoliigid Elapsoidea boulengeri, Elapsoidea guentherii ja Elapsoidea semiannulata.

Rästiklastest elavad siin (võib kohata nii roomavaid kui ujuvaid, kuna paljud rästiklased ujuvad hästi) Atheris nitschei, Atheris rungweensis, Bitis caudalis, Causus bilineatus, Causus defilippii, Causus lichtensteinii, Causus rasmusseni, Causus resimus, Causus defilippii, gabooni aafrikarästik, lärmakas aafrikarästik, ninasarvik-aafrikarästik, rombiline kärnrästik.

Meditsiiniliselt oluliste mürgistusseisundite põhjustajaks peetakse gabooni aafrikarästiku ja lärmaka aafrikarästiku hammustust – selle põhjuseks peetakse asjaolu, et need maod on tugeva varjevärvusega ja ei liiguta ennast enne, kui inimene neile lausa ette või peale astub. Sambias elab ka maailma kiireim mürkmadu must mamba, kelle hammustus on inimesele enamasti surmav.^[22]

Püütonlastest võib Sambias kohata püütonit Python natalensis.^[23]

Ahassuumadulaste sugukonnast elavad Sambias maoliigid Leptotyphlops emini, Leptotyphlops incognitus, Leptotyphlops kafubi ja Myriopholis longicauda.

Pimemadulaste sugukonnast on esindatud perekonnad Rhinotyphlops (liigiga Rhinotyphlops gracilis); Megatyphlops (liigiga Megatyphlops schlegelii) ja Afrotyphlops liikidega Afrotyphlops angolensis, Afrotyphlops mucruso, Afrotyphlops schmidti.

Colubridae sugukonna madudest on esindatud bumslang (Dispholidus typus), Crotaphopeltis barotseensis, Crotaphopeltis hotamboeia, Dasypeltis medici, Dipsadoboa shrevei, Dispholidus typus, Grayia ornata, Grayia tholloni, Mehelya capensis, Meizodon semiornatus, munamadu (Dasypeltis scabra), Philothamnus angolensis, Philothamnus heterolepidotus, Philothamnus hoplogaster, Philothamnus irregularis, Philothamnus ornatus, Philothamnus semivariegatus, Rhamnophis aethiopissa, Scaphiophis albopunctatus, Telescopus semiannulatus, Thelotornis capensis, Thelotornis mossambicanus, Thelotornis kirtlandii (hall liaanimadu), Thrasops jacksonii ja Toxicodryas blandingii.

Lamprophiidae sugukonnast võib kohata madusid Amblyodipsas polylepis, Aparallactus capensis, Aparallactus guentheri, Amblyodipsas katangensis, Amblyodipsas polylepis, Amblyodipsas ventrimaculata, Aparallactus lunulatus, Aparallactus capensis, Aparallactus guentheri, Aparallactus lunulatus, Atractaspis bibronii, Atractaspis congica, Boaedon capensis, Boaedon fuliginosus, Chilorhinophis gerardi, Duberria shirana, Hypoptophis wilsonii, Gonionotophis capensis, Gonionotophis nyassae, Lycodonomorphus bicolor, Lycodonomorphus leleupi, Lycophidion capense, Lycophidion multimaculatum, Lycophidion semiannule, Lycophidion variegatum, Polemon christyi, Prosymna ambigua, Prosymna angolensis, Prosymna stuhlmanni, Pseudaspis cana, Pythonodipsas carinata, Xenocalamus mechowii ja liivamadulastest madusid Hemirhagerrhis nototaenia, Psammophis angolensis, Psammophis jallae, Psammophis leopardinus, Psammophis lineatus, Psammophis mossambicus, Psammophis sibilans, Psammophis subtaeniatus, Psammophis zambiensis, Psammophylax acutus, Psammophylax tritaeniatus, Psammophylax variabilis ja Rhamphiophis rostratus.

Natricidae sugukonna maoperekonnast Limnophis on levinud maoliigid Limnophis bangweolicus,  Limnophis bicolor ja Natriciteres perekonna maod Natriciteres bipostocularis, Natriciteres olivacea.

Putukad

Esindatud on peaaegu kõik putukate seltsid. Väga levinud on termiidid, kelle kõrged teravatipulised pesad ilmestavad maastikku paljudes kohtades ja on kohati nuhtluseks farmeritele.^[8]

Looduskaitse

Looduskeskkonna säilitamiseks on rajatud 19 rahvusparki, mis katavad kokku 6,4% Sambia territooriumist. Osa neist on mõnevõrra laokile jäetud. Rahvusparke haldab Zambia Wildlife Authority. Rahvusparke ümbritsevad puhvertsoonid, kus küttimine on piiratud. Rahvuspargid ja puhvertsoonid kokku katavad umbes kolmandiku Sambia territooriumist.^[8]

Kaheksa suuremat ja tähtsamat rahvusparki on:

• Lõuna-Luangwa rahvuspark – Aafrika tuntumaid ja hinnatumaid rahvusparke
• Kafue rahvuspark – üks maailma suuremaid rahvusparke
• Zambezi alamjooksu rahvuspark – rikkalik jõeäärne loomastik
• Nsumbu rahvuspark – rikkalik loomastik, kuid vajab kohendamist
• Kasanka rahvuspark – eravalduses rahvuspark Bangweulu soostikust lõunas
• Lochinvari rahvuspark – maailmakuulus oma linnustiku ja pikksaba-vohlu karjade poolest
• Blue Lagooni rahvuspark – väike park Lusakast läänes, tuntud eelkõige tänu oma linnustikule
• Victoria joa rahvuspark (Mosi-oa-Tunya rahvuspark)

Ülejäänud rahvuspargid on Isangano rahvuspark, Lavushi Manda rahvuspark, Liuwa Plaini rahvuspark, Luambe rahvuspark, Lukusuzi rahvuspark, Lusenga Plaini rahvuspark, Mweru Wantipa rahvuspark, Põhja-Luangwa rahvuspark, Nyika rahvuspark, Sioma Ngwezi rahvuspark ja Lääne-Lunga rahvuspark.

Keskkonnaprobleemid

Suure osa Sambia keskkonnaprobleeme on põhjustanud mäetööstus. Kaevandus- ja maagirikastuspiirkondades on suur õhusaaste ja sellest tulenevad happevihmad, tööstusettevõtetest satuvad kemikaalid pinnavette. Salaküttimine ohustab ninasarvikute, elevantide, antiloopide ja suurte kaslaste populatsiooni. Metsi ohustab liigraie. Probleemiks on ka pinnase erosioon ja kõrbestumine. Ebapiisav veepuhastus võib mõjuda ka inimeste tervisele.^[13]

Loomade elupaiku on hävitatud alepõletamisega; metsi on raiutud nii põllumaa saamise kui ka põletuspuu hankimise eesmärgil. Majanduskriisist tingitud probleemid tööstusettevõtetes ja töökohtade kadumine sundis inimesed maale naturaalmajanduse juurde tagasi pöörduma ning tegelema rohkem kalastamise ja küttimisega. Järelevalve salaküttimise üle on nõrk ja seda mõjutab korruptsioon.

Riik

Iseseisev Sambia riik loodi 24. oktoobril 1964, kui tollane Põhja-Rodeesia lahkus Suurbritannia halduse all olevast Rodeesia ja Njassamaa Föderatsioonist. Sambia jäi siiski Rahvaste Ühenduse liikmeks.

Iseseisvumise päev 24. oktoober on rahvuspüha.^[5]

Riigikord

Sambia on presidentaalne vabariik. Praegu kehtiv põhiseadus võeti vastu 1991. aastal. Aastal 1996 tehti sellesse parandusi. 2013. aasta lõpus esitas põhiseaduskomisjon valitsusele uue põhiseaduse eelnõu.^[5]

Sambias on mitmeparteisüsteem. Valimisõigus on kõigil vähemalt 18-aastastel isikutel.

President

 Pikemalt artiklis Sambia president

 Pikemalt artiklis Sambia riigipeade loend

President on nii riigipea kui ka valitsusjuht ja kaitsevägede juhataja. Sambia president on alates 23. septembrist 2011 Michael Chilufya Sata. Kõige kauem on seni ametis olnud riigi esimene president Kenneth Kaunda (aastatel 1964–1991).

Presidendi valib rahvas viieks aastaks. Sama inimene võib presidendi ametis olla kuni kaks järjestikust ametiaega. President moodustab valitsuse ja määrab ametisse asepresidendi. Asepresident on alates 30. septembrist 2011 Guy Scott.^[5]

Presidendil on muu hulgas õigus Rahvuskogu laiali saata; nimetada ametisse diplomaate ja kõrgeid riigiametnikke, allkirjastada rahvusvahelisi lepinguid, anda armu ja määrata riiklikke aumärke.^[24]

Parlament

 Pikemalt artiklis Rahvuskogu (Sambia)

Sambia seadusandlik kogu on ühekojaline 158-kohaline Rahvuskogu (National Assembly). Rahvuskogu koosneb 150 valitud liikmest, kuni kaheksast presidendi määratud liikmest ja Rahvuskogu esimehest. Rahvuskogu valitakse viieks aastaks üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel. Hääletamine on salajane.^[24] Samaaegselt valitakse ka president.^[8]

Rahvaloenduse järgi elas 2010. aastal Sambias 5 857 806 hääleõiguslikku kodanikku, kellest valijaks oli registreerunud 3 677 092 ehk 62,8%.^[6]

Rahvuskogu valimistel võib kandideerida vähemalt 21-aastane Sambia kodanik, kes on kirjaoskaja ja valdab riigi ametlikku keelt. Ta ei tohi olla tunnistatud vastutusvõimetuks, kuriteos süüdi mõistetud ega pankrotis. Ta ei tohi valimistele eelnenud viie aasta jooksul olla kandnud kriminaalkaristust. Kandideerida ei saa ka presidendikandidaadid ja mõnes kõrges sõjaväelises või riigiametis olevad isikud.^[24]

Valitsus

Valitsusjuht on president. Valitsuse moodustavad president, asepresident ja ministrid. President määrab nii asepresidendi kui ka ministrid Rahvuskogu liikmete hulgast.^[24] Aastatel 1964–1991 oli valitsusjuhina ametis peaminister.

Valitsus vastutab kollektiivselt Rahvuskogu ees.^[24]

Õigussüsteem

Sambia õigussüsteem põhineb peamiselt Briti tavaõigusel. Kohalikku tavaõigust järgitakse siis, kui see ei ole vastuolus seadustega.^[8]

Sambia kohtusüsteem on mitmeastmeline. Kõrgeim kohtuorgan on Ülemkohus. Alama astme kohtud on kohalikud kohtud, kelle pädevuses on väiksemate kohtuasjade lahendamine. Igas ringkonnas tegutseb ringkonnakohus, neile lisaks on töövaidluskohtud; kõrgema astme kohus on kõrgem kohus.^[25]

Parteid

Sambias on alates 1991. aastast mitmeparteisüsteem. Enne seda valitses 1972. aastal kehtestatud Kenneth Kaunda juhitava Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei ainuvõim.

Suuremad parteid Sambias on

• Allianss Demokraatia ja Arengu eest (Alliance for Democracy and Development, ADD), Charles Milupi
• Demokraatia- ja Arengufoorum (Forum for Democracy and Development, FDD), Edith Nawakwi
• Pärandipartei (Heritage Party, HP), Godfrey Miyanda
• Liikumine Mitmeparteilise Demokraatia eest (Movement for Multiparty Democracy, MMD), juht Nevers Mumba
• Rahvuslik Restauratsioonipartei (National Restoration Party, NAREP), Elias Chipimo
• Party of Unity for Democracy and Development (PUDD), Dan Pule
• Patriootlik Rinne (Patriotic Front, PF), Michael Sata
• Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei (United National Independence Party, UNIP), juht Tilyenji Kaunda
• Rahvusliku Arengu Ühendpartei (United Party for National Development, UPND), juht Hakainde Hichilema

Sümbolid

Sambia riiklikud sümbolid on lipp, deviis, vapp ja hümn.

Sambia lipp ja vapp on kasutusel alates 24. oktoobrist 1964. Lipu kujundust muudeti veidi 1996. aastal. Lipuvärvid on roheline, punane, must ja oranž. Ka vapp on samades värvides. Nii lipul kui ka vapil kujutatakse muu hulgas rahvuslindu kilg-merikotkast, kes sümboliseerib rahva visadust.

Sambia riigi deviis on "One Zambia, One Nation" ('üks Sambia, üks rahvas').

Sambia hümn on alates iseseisvumisest 1964. aastal "Stand and Sing of Zambia, Proud and Free" (bemba keeles "Lumbanyeni Zambia").

Pealinn

Sambia pealinn on alates iseseisvumisest riigi lõunaosas paiknev umbes 1,7 miljoni elanikuga Lusaka. Lusaka on Sambia suurim linn, mis on nii halduskeskus kui ka kommerts- ja hariduskeskus ning transpordisõlm. Linn on ka Lusaka provintsi keskus.

Lusaka sai Põhja-Rodeesia pealinnaks 1935. aastal. Enne seda oli pealinn Livingstone.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Sambia haldusjaotus

Sambia on jaotatud kümneks provintsiks. Need on omakorda jagatud kokku 89 ringkonnaks. Iga provintsi juhib aseminister.

Varem oli provintse 9. Aastal 2011 jagati varasem Põhjaprovints kaheks ja moodustati Muchinga provints.

Sambia provintsid (sulgudes provintsikeskuse nimi)

Keskprovints (Kabwe) Copperbelti provints (Ndola) Idaprovints (Chipata) Luapula provints (Mansa) Lusaka provints (Lusaka) Põhjaprovints (Kasama) Loodeprovints (Solwezi) Lõunaprovints (Livingstone) Lääneprovints (Mongu) Muchinga provints (Chinsali)

Rahvusvahelised suhted

Sambiat võivad viisavabalt külastada mitme Lõuna- ja Ida-Aafrika riigi ja paljude Suurbritannia meretaguste alade kodanikud. Euroopa riikidest kehtib viisavabadus Iirimaa, Küprose, Malta, Montenegro, Rumeenia ja Serbia kodanikele. Enamiku lääneriikide kodanikud saavad viisa hankida Sambia piiril.^[26]

Kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse

Sambia on järgmiste organisatsioonide liige:^[5]

Suhted Eestiga

Eesti sõlmis Sambiaga diplomaatilised suhted 15. mail 1997.^[7] Sambia suursaadik Eestis on Stockholmis resideeriv Edith Mutale.^[27]

Eesti kodanikud peavad Sambia külastamiseks taotlema viisa. Seda saab teha piiril või Sambia saatkonnas Stockholmis.^[28]

Riigikaitse

Sambia kaitsekulutused moodustasid 2012. aastal 1,55% sisemajanduse kogutoodangust.^[5]

Sambia kaitsejõud koosnevad maaväest, õhuväest ja paramilitaarsest noorteorganisatsioonist Sambia Rahvuslik Väeteenistus. Sundajateenistust ei ole. Vabatahtlikuna võivad väeteenistusse astuda kõik 18–25-aastased Sambia kodanikud, vanemate nõusolekul ka 16–18-aastased.^[5]

Soomusvägi on varustatud peamiselt Nõukogude Liidu päritolu soomukitega. Õhuvägi kasutab muu hulgas lennukeid Mikojan-Gurevitš MiG-21, transpordilennukeid Harbin Y-12, õppe- ja lahingulennukeid Hongdu JL-8 ja Belli helikoptereid.

Sambia väeosad on osalenud ka mitmel missioonil ÜRO rahuvalvejõudude koosseisus.^[8]

Rahvastik

Suurem osa Sambia rahvastikust on Aafrika päritolu ja kõneleb bantu keeli. Asustus on suhteliselt ebaühtlane. Suurte raudteede läheduses elab umbes pool Sambia elanikkonnast, ühendusteedest kaugemates maapiirkondades on asustus seevastu hõre. Eelkõige AIDSi leviku tagajärjel on Sambia eluea pikkuselt maailma riikide hulgas viimaste seas ja rahvastiku kasvutempo on väiksem kui naaberriikides. Laste osakaal rahvastikus on suhteliselt suur.^[8]

2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Sambias 13 092 666 inimest. 2000. aasta rahvaloenduse järgi oli Sambia rahvaarv 9 885 591. Aastatel 2000–2010 kasvas Sambia rahvastik keskmiselt 2,8% aastas. Sellele eelnenud kümnendil oli kasv 2,4% aastas.^[6] USA Luure Keskagentuuri hinnang 2014. aasta juuli rahvaarvu kohta on 14 638 505. Sellega on Sambia maailma riikide seas 71. kohal.^[5]

Elanike arvult suurimad provintsid on Lusaka provints (2 191 225) ja Copperbelt (1 972 317), väikseim aga Muchinga provints (711 657).^[6]

Sambia on suhteliselt hõredalt asustatud; ühel ruutkilomeetril elas 2010. aastal 17,4 inimest. Tihedam on asustus kaevandus- ja tööstuspiirkondades ning suurlinnade ümbruses. Kõige suurem asustustihedus on Lusaka provintsis (100,1 inimest ruutkilomeetril). Kõige hõredam on asustus Loodeprovintsis, kus elab 5,8 inimest ruutkilomeetril. 39,5% inimestest elas linnades. Linnarahvastik suurenes kümne aasta jooksul keskmiselt 4,2% aastas.^[6] Sambia kuulub Musta Aafrika kõige enam linnastunud maade hulka.

45,4% rahvastikust on kuni 15-aastased (2010). Mediaanvanus on 16,9. Keskmine elueaootus sünnihetkel on 51 aastat (meestel 49 ja naistel 53) ning see on linnas ja maal võrdlemisi ühesugune.^[6]

Iga 100 naise kohta elab Sambias 97,2 meest. Iga 100 tüdruku kohta sünnib 103 poissi. Summaarne sündimuskordaja on 5,9. Imikusuremuskordaja 1000 elussünni kohta langes aastatel 2000–2010 117-lt 76-le.^[6]

Vähemalt 15-aastastest sambialastest 53% on abielus. Keskmine leibkonna suurus on 5,2 inimest.^[6] Polügaamia ei ole seadusega lubatud, kuid on tavaõiguse järgi üldiselt heaks kiidetud ja laialt levinud.^[29]

2010. aastal moodustasid protestandid 75,3% rahvastikust, katoliiklased 20,2%, muslimid ja teiste usundite järgijad 2,5% rahvastikust.^[6] 1996. aastal muudetud põhiseaduse järgi on Sambia ametlikult kristlik riik. Enamasti siiski pole täielikult loobutud ka muistsete traditsioonide järgimisest. Aasia päritolu inimesed on peamiselt hindud, osa ka muslimid. Aafrika päritolu sambialaste seas on muslimeid väga vähe.^[8]

83% vähemalt 15-aastastest sambialastest on kirjaoskajad. Maaelanikest on kirjaoskajad 74,4% ja linnaelanikest 94,1%. Meeste seas on kirjaoskajaid 88,7% ja naiste seas 77,7%.^[6]

2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Sambias 25 324 albiinot, neist umbes kolmandik elas linnades.^[6]

Mitteaafriklastest sambialased elavad peamiselt suurlinnades ja tööstuspiirkondades. Kui Sambia 1964. aastal iseseisvus, elas riigis umbes 70 000 valget, kes olid valdavalt seotud vasekaevandustega Copperbelti piirkonnas.^[30] Paljud neist ja nende järeltulijaist on riigist lahkunud või surnud. Allesjäänud elavad peamiselt Lusakas ja Copperbelti suurlinnades ning tegutsevad mäetööstuses ja finantsalal või on pensionile jäänud. 1960. aastate lõpus oli eurooplasi veel 40 000, 2000. aastate alguseks oli neist aga alles jäänud umbes 2500.^[8] 2000. aastatel on Sambia valitsuse üleskutse peale riiki sisse rännanud sadu naaberriikidest, eelkõige Zimbabwest, aga ka Namiibiast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit valgeid farmereid.^[31]

Iseseisvuse aastatel on suurenenud Aasia päritolu elanikkond. Aastal 2006 elas Sambias umbes 80 000 hiinlast.^[32] Sambias elab ka tuhandeid Indiast pärit inimesi. Hiinast ja Indiast pärit sambialased tegelevad peamiselt kaubandusega ja elavad linnades, eelkõige seetõttu, et 1970. aastatel oli välismaalt pärit inimestel maapiirkondades kauplemine keelatud.^[8]

2009. aasta lõpus elas Sambias umbes 88 900 põgenikku. Suurem osa neist oli pärit Kongo DV-st, Angolast, Zimbabwest ja Rwandast.^[33]

2016. aasta andmetel oli 12,4% Sambia elanikest nakatunud HIV-viirusega.^[34]

Asulad

Sambia ainuke miljonilinn on pealinn Lusaka. Enamik rahvarikkamatest linnadest asub Copperbelti provintsis. Umbes pool miljonit inimest elab Kitwes ja Ndolas; üle 100 000 elaniku on ka Kabwes, Chingolas, Mufuliras, Luanshyas, Livingstone'is, Kasamas ja Chipatas.

Majandus

Juba riigi algusaegadest, mil kontroll kaevanduste ja teiste suuremate ettevõtete üle riigi kätte võeti, on Sambia majandus sõltunud peamiselt vase ekspordist. Kui 1970. aastatel vase hind maailmaturul langes, andis eksporditulude vähenemine ja sellega seotud välisvõla kasvatamine Sambia majandusele löögi, millest toibutakse siiani. Vase tootmine vähenes 1970. aastate algusest sajandi lõpuks üle kolme korra.^[13] Aastal 2000 vasekaevandused erastati^[7] ja praeguseks on 1970. aastate toodangumaht taastunud. Paljudes leiukohtades hakkavad vasevarud siiski ammenduma. Aastal 2005 otsustasid Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank, G8 riigid ja Aafrika Arengufond Sambia ja teiste suure välisvõlaga arengumaade võlad kustutada.^[13]

21. sajandil on Sambia majandus siiski kiiresti kasvanud. Aastatel 2005–2013 on sisemajanduse kogutoodang kasvanud rohkem kui 6% aastas.^[5]

Teenuste osakaal sisemajanduse kogutoodangus on 46,5%; tööstuse osakaal 33,8% ja põllumajanduse osakaal 19,8%.^[5]

Sambia olulisim majandusharu on mäetööstus, eelkõige vasemaagi kaevandamine ja töötlemine. Sambias on ka rikkalikud smaragdileiukohad. Kaevandatakse ka koobalti- tsingi- ja pliimaaki. Olulisemate majandusharude hulgas on ka põllumajandus, ehitus, toiduainetetööstus, keemiatööstus, tekstiilitööstus, väetisetööstus ja aiandus.^[5]

Maal elavad inimesed kasvatavad toitu eelkõige enda tarbeks. Vähest raha teenitakse käsitööga. Üha sagedamini käivad mehed linnas tööl ning naised peavad suurema osa ajast üksi perekonna ja põllupidamise eest hoolitsema.^[8]

Tööpuudus on 13–14%.^[5][6]

Valitsussektori võlg moodustas 2013. aastal hinnanguliselt 31,8% SKT-st.^[5]

Lusakas tegutseb 1993. asutatud Lusaka börs.^[35]

Põllumajandus

Põllumajandus ei ole Sambias kõrgelt arenenud. Riiklikult on algusest peale oluliseks peetud eelkõige mäetööstust ja põllumajanduse arendamisele pole tähelepanu pööratud. Põlluharijad kasutavad enamasti siiani traditsioonilisi algelisi võtteid ja tööriistu. Haritakse ainult umbes üht kuuendikku Sambias leiduvast potentsiaalsest põllumaast. Sambias on peamiselt kahte tüüpi maamajapidamisi. Kõige enam on levinud naturaalmajanduslikud väikefarmid, kus pereliikmed peamiselt endale toitu kasvatavad. Nad künnavad loomadega ja harivad maad kõblastega. Väga palju kasutatakse Aafrika lõunaosas levinud alepõletamist (chitemene't), mille puhul lõigatakse maha puude oksad või koguni terved tüved, laotakse need hunnikutesse ja põletatakse. Põletamisel saadav tuhk laotatakse maale laiali. See vähendab pinnase happelisust ja suurendab viljakust. Teise meetodi puhul kompostitakse taimede haljaid osi pinnasega kaetud hunnikutes. Teise grupi moodustavad suurfarmid, mida peavad valdavalt eurooplaste järeltulijad. Neis farmides kasutatakse kaasaegseid meetodeid, masinaid ja väetisi. Need paiknevad tihti raudtee lähedal viljakatel maadel, mis juba kolonialismiajastul Euroopa asunikele kasutada anti.^[8]

Kasvatatakse eelkõige maisi, sorgot, hirssi, riisi, maapähkleid, päevalilleseemneid, köögivilju, lilli, tubakat, puuvilla, suhkruroogu, maniokki, kohvipuud. Peetakse veiseid, kodukitsi, sigu, kodulinde; toodetakse piima, mune ja nahku.^[5] Kariloomi peetakse eelkõige kuivemates piirkondades (Tonga platool, Kafue tasandikul ja Zambezi ülemjooksu lammil), kus puuduvad tsetsekärbsed.^[8]

Sambialaste peatoidus on mais ja selle all on ka kõige suurem osa põllust. Et kasvavat linnaelanikkonda ära toita, püüti maisikasvatust riiklikult edendada, subsideerides parandatud seemne ja väetiste ostmist. Selle tagajärjel vähenes kõigi teiste viljade kasvatamine oluliselt. Kui subsideerimine lõpetati, taastus ka manioki, sorgo ja riisi tootmine.^[8]

Farmerite jaoks on tihti probleemiks riigi vilets infrastruktuur. Paljudes kohtades puudub teedevõrk, ja kuigi nõudlust oleks, pole võimalik toitu linnadesse transportida.^[8]

Mõnes piirkonnas on levinud niisutuspõllundus. Jõgede ja järvede vett kasutatakse eelkõige suhkruroo, kohvipuu, nisu ja puuvilla kastmiseks.^[8]

Põllumajanduses on tegev 62,8% tööga hõivatutest,^[6] teistel andmetel 85%.^[5] Põllumajanduse osakaal sisemajanduse kogutoodangus on 19,8%.^[5]

Metsandus

Sambia metsaga kaetud alast on 67 300 km² kaitse all. Tööstuslikult kasutatav puit saadakse peamiselt Copperbelti mäetööstuse tarbeks rajatud väärtusliku okaspuu istandustest ning riigi edelaosas kasvavatest Baikiaea plurijuga metsadest. Metsi ohustab peamiselt puusöe tootmine toiduvalmistamise tarbeks.^[8]

Kalandus

Jõgede ja järvede ümbruses on kalapüük oluline elatisallikas. Kalu leidub ka soodes ja hooajaliselt üleujutatud lammidel. Copperbelti piirkonnas saadakse kala Luapula jõest. Tanganjikast püütakse niiluse ahvenat ja kapentat. Lusakas süüakse peamiselt Kafue tasandikult ja Lukanga soodest püütud kala. Vähem püütakse Zambezi ülemjooksult. Kariba järve on muu hulgas asustatud Tanganjika järvest pärit kapentat.^[8]

Müügiks mõeldud kala tavaliselt suitsutatakse.^[8]

Energeetika

Aastal 2010 toodeti hinnanguliselt 11,19 miljardit kWh elektrienergiat ja tarbiti 7,96 miljardit kWh. Eksporditi 578 miljonit kWh. Elektrijaamade installeeritud võimsus on 1,679 miljonit kW. Hüdroenergia moodustab kogutoodangust 99,6%, ülejäänu põhineb fossiilkütustel.^[5]

Sambia suuremad hüdroelektrijaamad on Kariba hüdroelektrijaam (1320 MW) ja Kafue hüdroelektrijaam (990 MW).

Elektri jaotusvõrk ei kata tervet maad ja suur osa maapiirkondadest on siiani ilma elektrivarustuseta.^[8]

Transport

Sambias on 88 lennujaama, neist kaheksal on kattega lennurajad.^[5] Suurim lennujaam on Lusaka Kenneth Kaunda rahvusvaheline lennujaam. Rahvusvahelised lennujaamad on ka Ndolas, Livingstone'is ja Mfuwes. Aastatel 1948–2009 tegutses lennukompanii Zambian Airways. Alates 1993. aastast tegutseval Zambia Skywaysil ei ole oma lennukeid, kuid ta opereerib koostöös Air Zimbabwega mitut rahvusvahelist lennuliini.

Raudteid on kokku 2157 km.^[5] Osa raudteeliine kuulub riiklikule ettevõttele Sambia Raudtee, osa Tansaania ja Sambia ühisettevõttele TAZARA. TAZARA liin läbib Sambiat kirde-edela suunas ja ühendab Kapiri Mposhit Dar es Salaamiga. Sambia Raudteele kuuluvad riigisisesed liinid. Teistest naaberriikidest on raudteed pidi otseühendus ainult Kongo DV ja Zimbabwega ning nendegagi toimub ainult kaubavedu.

Maanteede kogupikkus on 91 440 km, sealhulgas on kõvakattega teid 20 117 km.^[5] Suuremad maanteed on Lusakat Copperbeltiga ühendav tee ning Ndolat ja Kitwet ühendav tee.

Veeteid on 2250 km. Suurim sadam on Mpulungu Tanganjika järve ääres.^[5] Sadama kaudu peetakse ühendust Rwanda ja Burundiga ning Ida-Aafrika raudteega. Jõgesid transpordiks eriti ei kasutata, sest palju on jugasid ja kärestikke ning liiklus sõltub veetaseme hooajalisest kõikumisest.^[8]

Side

Sambia on telefoniteenuste ja interneti kättesaadavuse poolest Musta Aafrika arenenumate riikide hulgas.^[5]

Aastal 2012 oli Sambias umbes 82 500 lauatelefoni ja 10,525 miljonit mobiiltelefoni. Internetikasutajaid oli 2009. aastal 816 200.^[5]

Väliskaubandus

2013. aasta hinnanguline ekspordimaht oli 8,547 miljardit USA dollarit. Peamised ekspordiartiklid on vask, koobalt, elektrienergia, tubakas, lilled, puuvill. Peamised ekspordipartnerid olid 2012. aastal Hiina (43,4%), Lõuna-Aafrika Vabariik (7,2%), Kongo DV (6,7%), Lõuna-Korea (5,4%), India 4,7%, Araabia Ühendemiraadid (4,3%) ja Egiptus (4,1%).^[5]

2013. aasta hinnanguline impordimaht oli 8,216 miljardit USA dollarit. Peamised impordiartiklid on masinad, transpordiseadmed, naftatooted, elektrienergia, väetised, toiduained, rõivad. Peamised impordipartnerid olid 2012. aastal Lõuna-Aafrika Vabariik (36,7%), Kongo DV (19,8%), Hiina (10,4%) ja Kuveit (6%)^[5]

Valuuta

Sambia rahaühik on kvatša (tähis ZK; ISO kood ZMW), mis jaguneb sajaks ngwee'ks. Raha emiteerib 1964. aastal loodud Sambia keskpank. Selle eelkäija oli aasta varem asutatud Põhja-Rodeesia keskpank, mis omakorda tekkis Põhja-Rodeesia ja Njassamaa keskpanga baasil.^[36]

Aastatel 1964–1968 oli käibel naelsterling.^[37]

Aastal 2013 viidi läbi rahareform. Pärast seda on käibel rahatähed nominaalväärtusega 2, 5, 10, 20, 50 ja 100 kvatšat ning mündid 5, 10 ja 50 ngwee'd ning 1 kvatša.^[38]

Märtsis 2014 oli euro kurss umbes 8,22 kvatšat.^[39]

Meedia ja kirjastused

Tele- ja raadioprogramme edastab peamiselt Sambia riiklik ringhääling (Zambia National Broadcasting Corporation). Sambias on kaks ingliskeelset raadiojaama ja üks raadiojaam, mis edastab saateid lisaks ka seitsmes ülejäänud ametlikult tunnustatud keeles (bemba, njandža, lozi, tonga, kaonde, luvale ja lunda keeles). On ka mitu eratelekanalit ja paarkümmend eraraadiojaama. Suurlinnades on nähtavad ka mõned rahvusvahelised kanalid.^[5]

Suuremad ajalehed Times of Zambia ja Zambia Daily Mail kuuluvad valitsusele. Sõltumatute lehtede hulka loetakse eraomandis The Post.

Sambia kirjanike teoseid ja kooliõpikuid kirjastab Zambia Educational Publishing House. Raamatuid ja ajakirju annab välja ka Sambia ülikool. Ka kirik toetab väljaannete kirjastamist.^[8]

Haridus

Sambia koolisüsteemi kuuluvad nii riiklikud kui ka erakoolid. Aastaks 2015 plaanitakse jõuda selleni, et igale lapsele tagataks tasuta põhiharidus. Tasuta on haridus esimesest kuni seitsmenda klassini. Ametlikult minnakse Sambias kooli seitsmeaastaselt ja keskkool lõpetatakse 18-aastaselt.

Üldhariduskool koosneb kolmest astmest – seitse esimest klassi moodustavad põhikooli, 8. ja 9. keskkooli alama astme ning 10.–12. klass keskkooli vanema astme. Et tasuta on kooliskäimine vaid 7. klassi lõpuni, jääb suur osa lastest pärast seda koolist kõrvale.

Aastal 2008 moodustasid kulutused haridusele 1,3% Sambia sisemajanduse kogutoodangust.^[5]

Vähemalt viieaastastest sambialastest 34,2% käib koolis (2010). 7–13-aastastest käib koolis 74%. Selles vanusegrupis on tüdrukute puhul kooliskäijate osakaal veidi suurem kui poiste puhul. Järgmises kooliastmes ületab aga poiste osalus tüdrukute oma märgatavalt.^[6]

Aastal 2010 oli õpinguid pärast keskkooli jätkanud 14,5% vähemalt 25-aastastest sambialastest.^[6]

Sambias tegutseb kolm riiklikku ülikooli: Sambia ülikool Lusakas, Mulungushi ülikool Kabwes ja Copperbelti ülikool Kitwes. Lisaks neile on mitu eraülikooli ning mitmesuguseid rakenduslikke kõrgkoole ja ametikoole. Sambia ülikoolis saab õppida põllumajandust, pedagoogikat, inseneriteadust, humanitaar- ja sotsiaalteadusi, õigusteadust, meditsiini, mäendust, loodusteadusi ja veterinaariat. Copperbelti ülikool keskendub peamiselt äri-, keskkonna- ja tehnoloogiavaldkonnale. Õppetöö ülikoolides on ingliskeelne. Tuntumad rakenduskõrgkoolid on Evelyn Hone'i kolledž ja Loodusressursside kolledž Lusakas, Sambia põllumajanduskolledž Monzes ning Põhja tehnikakolledž Ndolas.^[8]

Tervishoid

Sambias on levinud paljud nakkushaigused, sealhulgas AIDS, malaaria, tuberkuloos, mitmesugused suguhaigused;^[40] parasiidid (kidaussid) ja nende põhjustatud haigused (skistosomiaas, trüpanosomiaas). Esineb ka leeprat, koolerat, düsenteeriat ja meningiiti.^[8] Imikute, laste ja emade suremus on suur. Üha enam esineb ka arenenud ühiskondadele omaseid probleeme, nagu vaimse tervise häired, diabeet ja südame-veresoonkonna haigused. Terviseprobleeme ja enneaegset surma põhjustavad ka vägivald ja õnnetusjuhtumid. Väikelaste surma põhjuseks on väga tihti alatoitlus.^[40] Lapsed surevad sageli ka punetiste tagajärjel. Rõuged ja kõhutüüfus on vaktsineerimise abil kontrolli alla saadud.^[8]

Tervishoiu- ja meditsiiniteenused on tihti ebakvaliteetsed ja halvasti kättesaadavad. Probleemiks on eelkõige rahapuudus, kuid ka ebapädev juhtimine. Arste on vähe ja meditsiinitöötajate väljaõpe pole tihti piisav. Infosüsteemid ei tööta ning meditsiinivahendite ja ravimitega varustamine on tihti puudulik. Tervishoiuasutuste paiknemine ei ole ühtlane ega otstarbekas.^[40]

Alates 1992. aastast on läbi viidud mitmesuguseid tervishoiualaseid reforme. Põletavamate probleemide lahendamiseks koostati aastateks 2011–2015 ulatuslik strateegiline plaan haiguste levi tõkestamiseks ja rahva tervise parandamiseks.^[40]

Aastal 2011 moodustasid kulutused tervishoiule 6,1% Sambia sisemajanduse kogutoodangust.^[5]

Aastal 2010 oli Sambias 1883 tervishoiuasutust, nende hulgas oli kuus spetsialiseerunud haiglat, 21 üldhaiglat, 85 ringkonnahaiglat, 1495 tervisekeskust maal ja linnas ning 275 tervishoiupunkti.^[6] Ndolas tegutseb lastehaigla.^[8] Tuhande inimese kohta oli 0,07 arsti ja 2 haiglakohta.^[5] Arste koolitatakse Sambia ülikoolis.^[8]

2007. aasta terviseuuringu järgi kandis 14,3% täiskasvanutest HI-viirust. Imikusuremuskordaja oli 70.^[6]

Laialdaselt on levinud usk alternatiivsetesse tervendamismeetoditesse ja traditsioonilistesse ravijatesse.^[8] Mitmete haiguslike seisundite ravis kasutatakse ravimtaimedest valmistatud saadusi, nii võidakse kasutada malaariaravis taimi Boscia angustifolia A. Rich. var. corymbosa, Brachystegia spiciformis, Calendula officinalis, Cannabis sativa jpt.^[41]

Ajalugu

Võimalikest inimese eellastest Sambia alal annab tunnistust 1921. aastal Broken Hillist leitud Homo heidelbergensis'e kolju, mis võib olla üle 200 000 aasta vana.^[42]

Esimesed teadaolevad tänapäeva inimese eellased olid küttidest-korilastest bušmanid ehk sanid. Nad olid rändava eluviisiga ja kasutasid kivist tööriistu. Nad elatusid eelkõige loodusest korjatud söödavatest taimeosadest, kuid tegelesid ka muu hulgas antiloopide küttimisega. Kiviajast pärit tööriistu on leitud muu hulgas Victoria joa ümbrusest ja Sambia kirdeosast Kalambo joa lähedalt. Sambia kesk- ja põhjaosas on eelkõige veekogude äärest ja koobastest leitud nooremast paleoliitikumist pärit odasid, vibusid ja nooli, püüniseid ning käiakive.^[8]

Esimesel aastatuhandel hakkasid bušmanite asualale ümber asuma põhja poolt saabuvad hõimud, kes kõnelesid tõenäoliselt bantu keeli. Bantud olid maaharijad ja karjakasvatajad. Nad kasutasid rauast ja vasest tööriistu ja relvi ning oskasid savinõusid valmistada. Sambia kesk- ja lääneosast on leitud esimesest viiest või kuuest sajandist pärinevaid märke rauatöötlemisest.^[8] Bantud kasvatasid muu hulgas sorgot ja ube ning pidasid veiseid ja kodukitsi. Et bantud kasutasid alepõllundust, pidid nad regulaarselt uusi maid kasutusele võtma, sest mulla viljakus ammendus mõne aastaga. Edasi liikudes tõrjuti põliselanikud põlluharimiseks kõlbmatutele aladele, tapeti või sulatati pikkamööda enda hulka. Sambia kirdeosa koobastest leitud kaljujooniste põhjal on järeldatud, et sissetungijad kasutasid bušmanite eluasemeid pühapaikadena.^[8]

Tänu tõhusatele rauast tööriistadele ja põllumajanduse arengule hakkas rahvastik kiiresti kasvama. Arenema hakkas ka kaubavahetus. On teada, et hiljemalt 6. sajandil kasutati Sambia keskosas nii rauda kui ka vaske. Praeguse Copperbelti lääneosast Kansanshist on leitud tõendeid, et hiljemalt aastal 1000 sulatati seal vasetükke. See annab tunnistust asjaolust, et vaske peeti väärtuslikuks ja seda võidi kasutada vahetusvaluutana.^[8] Kariba järve äärest Siavonga linna lähedalt Ingombe Iledest leiti 1960. aastal asulapaik, mida peetakse muistseks kauplemiskeskuseks. Leidude hulgas on 7.–16. sajandist pärinevat tekstiili, vasemaaki, keraamikat ja kulda. Sambia ala tollased elanikud võisid vahetada elevandiluud puuvilla vastu.

Teise aastatuhande alguses õpiti puuvillast lõnga ketrama ja hakati muu hulgas piipu suitsetama. Tollest ajast pärit keraamilised esemed on äratuntavalt 20. sajandil samas piirkonnas valmistatud esemete eellased. Peagi võeti kasutusele veel tänapäevalgi levinud põlluharimismeetod chitemene. Selle meetodi puhul raiutakse põletamiseks puid, järelikult kasutati tollal tõenäoliselt juba rauast kirveid. Leitud on umbes 14. sajandist pärit hauapanuseid, mis annavad tunnistust nii aktiivsest kaubavahetusest kui ka sotsiaalsest hierarhiast. Osa maetuid kannab merekarpidest ja klaashelmestest ehteid ning hilisemate pealikutunnuste hulka kuuluvaid kulla- ja vasetükke ning rauast kellukesi.^[8]

Aastatel 1500–1800 aset leidnud sündmuste kohta on vähe tõendeid. Pikkamisi tekkisid hierarhilised ühiskonnad ja kujunesid ülikute juhitavad hõimud. 19. sajandi alguseks oli välja kujunenud neli enam-vähem kindlapiirilist kuningriiki. Idaosas oli tševade riik, kirdeosas bembade riik, põhjas Luapula alamjooksul lundade riik ja Zambezi ülemjooksul lozide riik.^[8]

Sambialaste esimesed kontaktid eurooplastega leidsid tõenäoliselt aset 18. sajandil. Hiljemalt 1762. aastal olid sisse seatud regulaarsed kaubandussidemed Portugali Ida-Aafrikas (Mosambiigis) ja Goas elavate portugallastega, kellelt vastutasuks elevandiluu ja vase eest saadi puuvillakangast. Portugallased käisid muu hulgas tševade maal kulda kaevandamas, elevante küttimas ja orje hankimas.^[8] Portugali kaupmehed käisid ka kohalike ülikute juures kauplemas turvalist kaubateed Portugali Ida-Aafrika ja Portugali Lääne-Aafrika (Angola) vahel.

Teadaolevalt esimene Sambiasse jõudnud Briti päritolu inimene oli David Livingstone. Ta tegi 1850. aastatel uurimisretki eelkõige Zambezi jõge mööda ja andis kuninganna auks nime Victoria joale.^[8]

19. sajandi teine pool oli sõdaderohke. Vallutuste- ja rüüstamislaine käis üle terve maa. Üha väärtuslikumaks kaubaks said elevandiluu ja orjad. Kasvatama hakati maisi, maniokki, maapähkleid ja suhkruroogu.^[8]

Koloniaalajastu

Kuigi portugallased olid juba pikka aega näinud Sambias ühenduslüli oma ida- ja läänepoolsete kolooniate vahel, sai piirkond 19. sajandi lõpuks Suurbritannia valduseks. 1880. aastateks teemandiäris kanda kinnitanud Cecil Rhodesi loodud Briti Lõuna-Aafrika Kompanii (BSAC) sai 1889. aastal kuningliku hartaga ainuõiguse omandada Transvaalist põhja poole jäävad maad ja hallata neid Suurbritannia valitsuse nimel. Maade hõlmamiseks sõlmis Rhodes lepinguid hõimupealikutega ja hankis kontsessioone, kuid vajadusel kasutas ka sõjalist jõudu. Esimesena kirjutas protektoraadilepingule alla Barotsemaa lozide kuningas Lewanika. Hiljem mõistis ta, et Rhodesi esindajad olid teda petnud, ja ta püüdis lepingust taganeda.

Vastupanu Briti kolonistide võimuvõtmisele ei olnud üldiselt eriti suur. Osa hõime nägi inglastes liitlasi võitluses oma kohalike vaenlaste vastu ning osaliselt võisid leigust põhjustada ka 1890. aastate näljahädad ja epideemiad.^[8]

Alguses ei olnud valdusel ühtset nime ja võeti kasutusele nimi Zambezia, 1895. aastal aga sai piirkonna ametlikuks nimeks Rodeesia. Esialgu haldas BSAC Zambezist põhja poole jäävat ala kahe eraldi valdusena. Idapoolne osa oli Kirde-Rodeesia, mille pealinn oli Fort Jameson, ja läänepoolne Loode-Rodeesia, mille pealinn oli alguses Kalomo, 1907. aastast aga Livingstone. Aastal 1911 ühendati Kirde- ja Loode-Rodeesia Põhja-Rodeesiaks, mille pealinnaks sai Livingstone. Põhja-Rodeesias elas tollal umbes miljon inimest ja neist vaid umbes 1500 olid valged kolonistid. Nad tegelesid vähesel määral vase kaevandamisega ja põlluharimisega. Britid võtsid enda valdusse kõik omanikuta maad, eelkõige raudtee ja suuremate asulate ümbruses. Asustus oli hõre ja maapuudust ei olnud. Tollast Põhja-Rodeesiat pidas BSAC eelkõige Lõuna-Rodeesia söe- ja kullakaevanduste tööjõuga varustajaks.^[8]

Esimese maailmasõja ajal Ida-Aafrikas peetud lahingutesse sakslaste vastu värvati Põhja-Rodeesiast umbes 3500 sõdurit ja 50 000 kandjat.^[8]

Suurbritannia valitsus otsustas 1923. aastal Briti Lõuna-Aafrika Kompanii hartat mitte pikendada ja alates 1924. aastast sai Põhja-Rodeesiast Suurbritannia valitsuse hallatav protektoraat. Seati sisse kohalik viieliikmeline esinduskogu, mille valimisel osalesid ainult valged, keda oli tollal Põhja-Rodeesias umbes 4000. Et oma võimu Aafrikas kindlustada, püüdis Suurbritannia valitsus kaasmaalasi innustada Põhja-Rodeesiasse ümber asuma. Maa põhja- ja idaosas eraldati raudtee ümbruses valgete jaoks suured maa-alad, sellest hoolimata ei leidunud ümberasujaid kuigi palju.^[8]

Aastal 1928 avastati hiljem Copperbelti nime saanud piirkonnas tohutud vasemaagi leiukohad. Kuigi 1930. aastate alguses tabas maailma majandust suur kriis, suutsid uued kaevandused tänu puhtale maagile ja odavale tööjõule oma tulevasele edule aluse panna. Kümnendi lõpuks tootis Põhja-Rodeesia juba umbes 13% maailma vasest. Vase kaevandamine tõi jõukust aga vaid vähestele. Töö- ja elamistingimused olid halvad ja palgad väikesed. Kaevandustes toimus mitu suurt streiki. Pärast Teist maailmasõda loodi Suurbritannia leiboristliku valitsuse algatusel kohalikud ametiühingud. Tegutsesid mõned misjonäride asutatud algkoolid ning 1940. aastate keskel hakkasid õpetajad, töödejuhatajad ja ametnikud moodustama sotsiaaltööga tegelevaid seltse. Need panid aluse 1948. aastal moodustatud Põhja-Rodeesia Kongressile (hilisemale Põhja-Rodeesia Aafrika Rahvuskongressile).^[8]

Aastal 1953 ühendati Põhja-Rodeesia, Lõuna-Rodeesia ja Njassamaa Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooniks. Föderatsiooni keskus oli Lõuna-Rodeesias. Aafriklastele oli föderatsioon äärmiselt vastumeelne. Aktiivsemate vabadusvõitlejate seas olid Aafrika Rahvuskongressi liidrid Harry Nkumbula ja Kenneth Kaunda, kes muu hulgas pidid oma tegevuse tõttu ka vanglakaristust kandma. Ka kongressi liidrid isekeskis ei olnud sama meelt näiteks mustade hääleõiguse ulatuse suhtes ning 1958. aastal lahkus Kenneth Kaunda koos mõttekaaslastega Aafrika Rahvuskongressist ja asutas uue erakonna, Sambia Aafrika Rahvuskongressi. See keelustati peagi ja Kaunda vangistati. Kui ta 1960. aasta alguses vanglast vabanes, valiti ta vahepeal asutatud Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei (UNIP-i) liidriks. Uus partei kogus kiiresti poolehoidjaid ja 1962. aasta sügisel peetud üldvalimistel sai ta hea tulemuse. Valgete erakond Ühinenud Föderaalpartei sai küll enim kohti (16 kohta), kuid UNIP sai 14 kohta ja Aafrika Rahvuskongress 7 kohta.^[43] Kuigi Rahvuskongress oli enne valimisi Föderaalparteiga koostööd teinud, jõudsid Aafrika parteid kokkuleppele ühise valitsuse moodustamises.

Rahulolematus föderatsiooniga kasvas ka Põhja-Rodeesia valgete hulgas. Neile oli selgeks saanud, et suur osa vasekaevandamise kasumist jagatakse maksude kaudu ümber Lõuna-Rodeesiale. Lõuna-Rodeesia esindajad olid ülekaalus ka föderaalses parlamendis.^[8] Juba detsembris 1960 olid Suurbritannia võimud Kaunda ja teised UNIP-i liidrid kutsunud Londonis peetud föderatsiooniteemalisele konverentsile. 1961. aasta alguses andis Suurbritannia valitsus heakskiidu Põhja-Rodeesia dekoloniseerimise alustamisele.^[44] Ametlikult kestis föderatsioon 31. detsembrini 1963. Seejärel peetud 1964. aasta valimistel sai UNIP juba ülekaaluka võidu ja Kenneth Kaundal ei olnud peaministriks saamisel enam teiste erakondade toetust tarvis. Tema partei toetus oli siiski ebaühtlane, sest Lõunaprovintsis oli hääletatud peamiselt Rahvuskongressi poolt. Ka lozidele ei meeldinud tsentraalselt juhitava riigi idee, sest nende 1900. aastal Suurbritanniaga sõlmitud leping andis Barotsemaale mitmesuguseid eriõigusi.^[43] Kenneth Kaunda peaministriks oleku ajal leidis aset ka kokkupõrge Lumpa Kiriku ja UNIP-i liikmete vahel. 24. juulil 1964 puhkes tulevahetus, mille tagajärjel hukkus üle tuhande inimese. Kaunda oli sunnitud välja kuulutama erakorralise olukorra ja rahutused sõjaväe abil maha suruma. Umbes 15 000 Lumpa Kiriku liiget põgenes Kongo DV-sse; 3. augustil kiriku tegevus keelati.

Sambia Vabariik

24. oktoobril 1964 kuulutati Sambia iseseisvaks riigiks. Kenneth Kaunda sai riigi esimeseks presidendiks. Noorel riigil olid küll maapõuerikkused, kuid rahvas oli vaene ja harimatu. Riigi majandus oli täielikult sõltuv valgete kolonistide rahast ja asjatundlikkusest. Sellegipoolest olid esimesed iseseisvusaastad suhteliselt edukad. 1960. aastate teisel poolel oli vase hind maailmaturul pideval tõusuteel ja Sambiast sai maailmas suuruselt kolmas vasetootja. Hakati investeerima haridusse ja infrastruktuuri. Kaunda asus kohe pärast riigi iseseisvumist koostama riiklikke arengukavu. Alates 1968. aastast hakati piirama väliskapitali ja seati eesmärgiks riigi enamusosaluse omandamine olulisemates ettevõtetes, eelkõige kaevandustes ning suurtes ehitus-, transpordi- ja finantsettevõtetes. Tihedad kaubandussuhted tekkisid Hiinaga, kelle abiga rajati aastatel 1970–1975 raudtee Copperbeltist Dar es Salaami. Sambia toetas igati kolonialismivastast võitlust naabermaades ja andis ulualust paljudele vabastusorganisatsioonidele. See pingestas suhteid valge vähemuse juhitud naaberriikidega. Angola ja Mosambiigi iseseisvussõjad ja hilisemad kodusõjad lõikasid ära Sambia transpordiühenduse rannikualadega.^[8]

Kaunda valitsemisstiil muutus üha autoritaarsemaks. Aastal 1968 valiti ta ainsa kandidaadina presidendi ametisse tagasi. Aastal 1972 keelustas Kaunda kõik opositsiooniparteid ja UNIP-ist sai ainupartei. Aasta hiljem kehtestati uue põhiseadusega nn üheparteiline osalusdemokraatia. 1970. aastate energiakriis ja vasehindade langus tõi kaasa majandusprobleemid. Valitsus aga ei püüdnudki majandust ümber struktureerida, et vähendada sõltuvust vase ekspordist, sest Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Maailmapangalt saadi hiigellaenu. Seoses kiiresti kasvanud linnarahvastiku süveneva vaesumisega hakati esimest korda riiklikult põllumajandusele tähelepanu pöörama. Mõnda aega toiduainete tootmist subsideeriti, toetuste kaotamine vallandas aga 1980. aastatel korduvalt ulatuslikud rahutused. Paljudes ettevõtetes streigiti. Valitsuse käsul vahistati ametiühinguliidreid, teiste seas Frederick Chiluba. Üha süvenevad rahutused ja rahvusvaheline surve sundisid Kaunda lõpuks mitmeparteilisuse taastama.^[8] Uus põhiseadus võeti vastu 1991. aastal. Kohe tekkis kümmekond parteid, neist mõjukaimaks kujunes Frederick Chiluba juhitav Liikumine Mitmeparteilise Demokraatia eest. Oktoobris 1991 peetud presidendivalimistel sai Frederick Chiluba üle 75% häältest ja 2. novembril 1991 sai temast president. Chiluba kuulutas oma põhieesmärgiks majanduse tõusuteele aitamise, kuid tema valitsusajal sai suurimaks probleemiks korruptsioon. Et potentsiaalset rivaali Kenneth Kaundat edaspidi võimust eemal hoida, algatas Chiluba põhiseaduse muudatuse, mille järgi peavad presidendikandidaadi vanemad olema sündinud Sambias (Kaunda vanemad olid pärit Njassamaalt). Muudatus kiideti 1996. aastal heaks ja samal aastal valiti Chiluba ametisse tagasi. Chiluba vastu tehti mitu riigipöördekatset. Aastal 2001 püüdis Chiluba tulutult põhiseadust muuta, et ta saaks kandideerida ka kolmandaks ametiajaks.

27. detsembril 2001 peetud presidendivalimistel sai Chiluba erakonnakaaslane Levy Mwanawasa 29% häältest ja võitis napilt oma lähimat konkurenti Anderson Mazokat. Kuigi opositsioon ja vaatlejad seadsid valimiste aususe kahtluse alla, kuulutati Mwanawasa valimiste võitjaks ja vannutati 2. jaanuaril 2002 ametisse. Aastal 2006 valiti ta ametisse teiseks ametiajaks. Kui ta 2008. aasta suvel insuldi sai, asus tema kohuseid täitma asepresident Rupiah Banda. Sügisel peetud valimistel valiti Banda presidendiks. 20. septembril 2011 peetud presidendivalimised võitis Michael Sata, kes sai 43% häältest.

Kultuur

Sambiat iseloomustab kultuuride kirevus. Igaühel mitmekümnest rahvusrühmast on oma traditsioonid. Need on mõnevõrra segunenud nii omavahel kui ka kolonistide kultuuriga. Maal elatakse tihedalt koos ja kogukond hoolitseb oma liikmete eest. Tööd tehakse ühiselt ja ka sündmusi tähistatakse üheskoos. Lapsed saavad varakult täiskasvanuks ja osalevad kõigis ühistes tegemistes.^[45]

Üksteist tervitatakse alati südamlikult. Külalisele tehakse tihti kingitusi ja kingi tagasilükkamist loetakse ebaviisakaks. Mõrsjaluna (lobola) maksmine on laialt levinud. Pulmas osaleb terve küla ning pidustusteks valmistatakse suurel hulgal sööke ja õlut. Mängitakse trummi ja tantsitakse kaks või kolm päeva. Ka matused on suursündmus; kõik külaelanikud tulevad lahkunu perele appi ja osalevad kulude katmises. Leina väljendatakse nutulaulu ja tantsuga. Naised leinavad surnu majas, mehed aga õues. Seejärel meenutatakse lahkunut kõnesid pidades ja maetakse ta ühiselt maha.^[45]

Muusika ja tants

Muusikal ja tantsul on oluline rituaalne ja tseremoniaalne roll. Laulu ja tantsuga püütakse luua tervist, jõukust ja kaitset. Nendega pühitsetakse nii sündi, abielu kui ka surma.^[8]

Populaarseim muusikariist on trumm, levinud on ka mitmesugused keelpillid ja puhkpillid, kellad ja kõristid ning Aafrika klaveri vaste kalimba^[8] ja ksülofoni meenutav silimba.^[45]

Sambias ja teistes Lõuna-Aafrika maades harrastatav rituaalne tants Gule Wamkulu ja tervendustants Vimbuza arvati 2005. aastal UNESCO suulise ja vaimse pärandi nimekirja.^[8]

Käsitöö ja kujutav kunst

Sambia traditsiooniline käsitöö hõlmab peamiselt puidunikerdust, mida harrastavad mehed; keraamikat, mida harrastavad naised; ja korvipunumist, millega tegelevad nii naised kui ka mehed.^[8]

Punutiste valmistamine on väga laialt levinud. Eriti tunnustatud korvipunujad on Lääneprovintsis elavad lozid ja mbundad. Punutakse mitmesuguseid esemeid: korve, karpe, kalapüüniseid, õlle- ja jahusõelu, magamismatte, linikuid ja mitmesuguseid lauanõusid. Ka materjalide valik on suur, kasutatakse eelkõige oma kodukandile omaseid tooraineid, näiteks bambust, liaane, juuri, pilliroogu, rohttaimi, kõrsi, papüürust, puukoort, sisalit. Punutised kaunistatakse traditsiooniliste ornamentidega, mis maalitakse pinnasest, juurtest, puukoorest ja lehtedest saadud värvidega.^[45]

Puutöömeistrid valmistavad muu hulgas kanuusid, mööblit, jalutuskeppe, nõusid, maske, trumme, loomakujusid.^[45]

Käsitööga tegeldakse enamasti hooajaliselt, kui põlluharimises või kalapüügis tekib paus. Paljude jaoks on see ainuke viis raha teenida. Tihti valmistatakse käsitööesemeid vastavalt tellimusele ja vahetatakse neid seejärel endale tarviliku kauba vastu. Traditsioonilised oskused hakkavad aga kaduma, sest paljud varem käsitsi valmistatud majapidamistarbed asendatakse üha rohkem kättesaadavaks muutuva masstoodanguga. Traditsioonilise käsitöö elushoidmise eest seisavad mitmesugused organisatsioonid ja muuseumid, sealhulgas Zintu Handicrafts Lusakas, Nayuma muuseum Mongus, Tonga muuseum Chomas ja Moto Moto muuseum Mbalas.^[45]

Üks tuntumaid Sambia kunstnikke on Henry Tayali.

Ehituskunst

Külade ülesehitus ja ehitusstiil on eri hõimudel erinev. Ka materjalid sõltuvad traditsioonist ja sellest, mis on läheduses kättesaadav. Mõnes piirkonnas elatakse valdavalt õlgedest ja pinnasest ehitatud eluasemetes, teised hõimud aga põletavad telliseid või kuivatavad kiviplokke ja ehitavad püstiste laotud seintega majad.^[45][46] Seinad võidakse punuda ka bambusest. Katus valmistatakse peaaegu alati õlgedest või roost.^[47] Ehitiste konstruktsioon sõltub ka sellest, kui tuulises ja vihmases kohas elatakse.

Traditsioonilises külas on ühes majapidamises olnud vähemalt kolm majakest – eraldi naiste ja meeste eluruumid ning köök.^[48] Hoonete suurus ja arv on sõltuvalt jõukusest erinev. Viljakasvatajatel on enamasti olemas vähemalt üks ait või viljahoidla.^[49] Üldiselt koosneb majapidamine ühest suuremast elumajast ja mitmest väiksemast eri otstarbega ehitisest. Spetsiaalne ehitis on väike ja tihti poollahtine enamasti ringi- või ruudukujulise ristlõikega insaka. Insaka'sid on kahte tüüpi – üks täidab köögi rolli ja teine on koosviibimisruum, kus suheldakse näiteks külalistega.^[50] Õue peal on enamasti ka eraldi asetsev kuivkäimla.

Isegi väikestes külades on tihti pühakoda. See on enamasti küla suurim hoone, kuid ei pruugi sellegipoolest kõrge ega toretsev olla. Kiriku suurus ja konstruktsioon sõltub küla jõukusest. Seinad võivad olla tellistest, kuid ka postide külge kinnitatud heina- või kõrremattidest.^[51]

Kirjandus

Sambia tuntumate kirjanike hulgas on Binwell Sinyangwe, Namwali Serpell (kirjutavad inglise keeles), Euroopa päritolu Wilbur Smith, šoti päritolu Angus Buchan, Dominic Mulaisho, Charles Mwewa^[52], Keith Nalumango, Zindaba Nyirenda.

Kultuuriasutused

Rahvusmuuseumid tegutsevad Livingstone'is ja Ndolas. Moto Moto muuseum Mbalas tutvustab bembade traditsioone. Mitme olulise kultuurimälestusmärgi juures on väike muuseum.^[8]

Lusakas tegutseb riigiarhiiv.^[8]

Kitwes ja Ndolas tegutsevad avalikud raamatukogud.^[8]

Toidukultuur

Üks levinumaid toite Sambia köögis on maisijahust valmistatud paks puder (nshima), mille kõrvale süüakse mitmesuguseid liha- ja köögiviljaroogasid. Pudrust moodustatakse käega nõgus tõsteriist, mille abil seejärel lisandeid ja kastet süüakse. Palju süüakse ube, tomatit, rapsi, sibulat, kapsast,^[53] aga ka kuivatatud kala ja mitmesuguseid röövikuid. Levinud on vorsti valmistamine.^[54]

Maapähkleid, bataati ja maniokki süüakse hooajaliselt. Palju süüakse banaani, mangot, ananassi, papaiat.^[53]

Paljud tseremooniad ja traditsioonilised kombetäitmised on seotud toiduga. Näiteks ei tohi bemba pruut süüa muna, sest kardetakse, et see vähendab tema viljakust. Bembadel on kombeks ka vastabiellunutele serveerida kana ja seejärel anda luud pruudi emale. Lozi noorpaarid söövad kivile serveeritud putru.^[53]

Pruulitakse õlut. Maal on üks levinumaid jooke ibwatu, mida valmistatakse juurikate ja maisi kääritamise teel.

Linnades valitseb läänemaailma toidukultuur.

Pühad

Sambias peetakse 11 riiklikku püha:^[55]

• 1. jaanuar – uusaasta
• 12. märts – noorsoopäev
• suur reede
• ülestõusmispühade esimene püha
• 1. mai – tööpüha
• 25. mai – Aafrika vabaduse päev
• juuli esimene esmaspäev – kangelaste päev
• juuli esimene teisipäev – ühtsuse päev
• augusti esimene esmaspäev – farmerite päev
• 24. oktoober – iseseisvuspäev
• 25. detsember – esimene jõulupüha

Keeled

Sambia ametlik keel on põhiseaduse järgi inglise keel.^[24] Inglise keel on vähem kui 2% sambialaste esimene keel, kuid see on levinuim teine keel ja peamine asjaajamiskeel. Kokku kõneldakse Sambias 73 eri keelt või dialekti.^[6]

Peaaegu kõik kohalikud keeled kuuluvad bantu keelte hulka. Seitsmel keelel on ametlikult tunnustatud staatus. Need on bemba keel (peamiselt Põhjaprovintsis, Luapula, Muchinga ja Copperbelti provintsis), njandža keel (Idaprovintsis ja Lusaka provintsis), lozi keel (Lääneprovintsis), tonga keel (Lõunaprovintsis), kaonde, luvale ja lunda keel (Loodeprovintsis). Neis keeltes antakse algharidust, edastatakse tele- ja raadiosaateid ning antakse välja riiklikke väljaandeid.^[6] Haridusministeerium kiitis 1977. aastal heaks ühtsed õigekirjareeglid.^[56]

2010. aasta rahvaloenduse järgi oli levinuim bemba keel, mida kõneles 33,5% rahvast kas esimese või teise keelena; njandža keelt kõneles 14,8%, tonga keelt 11,4%, lozi keelt 5,4%.^[6]

Kõneldakse veel muu hulgas lamba, mambve, nkoja, šona ja tumbuka keelt.

Sport

Sambia sportlaste esinemine rahvusvahelisel areenil sai alguse 1964. aasta suveolümpiamängudel Tōkyōs. Mängudele saadeti Põhja-Rodeesia delegatsioon, kelle kojusaabumise ajaks oli aga juba loodud Sambia riik.

Populaarseim spordiala on jalgpall.^[8] Sambia jalgpallikoondis on muu hulgas 2012. aasta Aafrika rahvaste karikavõistluste võitja (Aafrika meister), kuid maailmameistrivõistluste finaalturniirile seni jõudnud ei ole.

Populaarsed spordialad on ka ragbi, poks, kriket, võrkpall, golf ja kergejõustik.^[8]

Sambia sportlased on osalenud alates 1968. aastast kõigil suveolümpiamängudel, välja arvatud 1976. aastal Montréalis.^[8] Sambia sportlased on võitnud kaks medalit: poksija Keith Mwila võitis pronksmedali 1984. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses ja Samuel Matete hõbemedali 400 meetri tõkkejooksus 1996. aastal Atlantas. Taliolümpiamängudest Sambia osa võtnud ei ole.

Samuel Matete on ka esimene aafriklasest 400 meetri tõkkejooksu maailmameister (1991) ja esimene sambialasest maailmameister kergejõustikus. Tema nimel on ka selle ala Aafrika rekord.

Sambia sprinter Gerald Phiri sai 2014. aasta kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlustel 60 meetri jooksus viienda koha.

Sambia tuntumate sportlaste hulka kuuluvad näiteks poksijad Michael Norgrove ja Charm Chiteule ning jalgpallurid Kalusha Bwalya ja Emmanuel Mayuka.

Viited

Välislingid

• The CIA World Factbook
• Encyclopædia Britannica artikkel
• Zambia Tourism Board
• Our Africa – Welcome to Zambia